KEVAD!

Tahaksin kirjutada midagi nii tähenduslikku nagu Britta seda tavaliselt teeb, aga pean tunnistama, et pole isegi teinud midagi tähenduslikku. Minu päevad on mööda läinud Gossip Girl'i vaadates :D Ka teised pole sellest pääsenud - igaüks, kes korra ekraani vaatab, jääbki vaatama. Nagu needus.

Seekord on esimene nv üle pikka(!) aja, kus saan vähemalt ühel päeval kaua magada. Viimane suusatamine oli eelmine nv ja eile käisin Mantovas, aga täna sain tõusta siis, kui enam und ei olnud, ja mitte hetkegi enne! Üllatavalt oli see juba enne kümmet... Õues aga särab päike. Lumetormist, mis siin vahepeal möllas ja mille sarnast isegi vanemad õpetajad ei mäleta, pole enam jälgegi - päike paistab, linnud laulavad ja kevad vaatab vastu igast värskest lillest, mis viimaste päevade jooksul maapõuest tärganud. Sellest inspireerituna.. kevadpuhastus! Viimane aeg ka juba :)

Väike meenutus lumisest Duinost:

Picture stolen from Ieva (A)
Aga see oli ilus lõpp põrgulikule päevale, kui tuule keskmine kiirus oli 150 km/h ja hurricane warningu tõttu ei sõitnud bussid ega olnud mõnus tundidesse kõndida. Võttis kaks korda kauem aega ka, kui jää-lume segu näkku tuiskas ja vahetevahel pidi puust kinni võtma ja ootama, millal hullemat sorti iil mööda läheb. Aga sellesama tõttu oli ka tee alla Lucchesesse suletud ning kui enam lumesõda mujal ei viitsinud mängida, võtsime Plesist prügikotid ja sõitsime Ieva ja Cindy'ga alla Lucchesesse peaaegu ukse ette :D Järgmiseks lõunaks oli kõik kadunud.

Pärast lisan Mantova ja suusapilte ka :)

Tagasi :)

Ja juba ma kirjutangi jälle siia, alles lubanud, et seda enam ei juhtu. Nagu ma kartsin, juba varsti tundsin, et tahan üht või teist kirja panna, kuid panin soovile vastu. Harjumus, mõtlesin. Kuid nüüd sain inspiratsiooni, millele ma ei saa vastu hakata. Veel arvan, et sain ka aru, miks ma ei ole kirjutanud - pidev rahulolutunne ja rõõmus meel pole kirjutama pannud. Mulle tundub, et istusin ikka maha, kui tahtsin kaevata või mõni eriti suur sündmus ei lasknud maha rahuneda. Kuid pikemat aega (nii pool aastat) on kõik olnud nii ühtlaselt hea, et pole vajadust olnud midagi avalikult välja elada. Nüüd on vist viimaks aeg, kui rõõm hakkab üle ääre voolama ja peab hakkama jagama!

Üle kolme nädala on jälle kool ja kuigi mulle veel eile tundus, et ma ei taha tundides uuesti käima hakata, ärkasin ma hommikul siiski suure rõõmuga ja terve päev olin energiat täis! Isegi kohvi polnud vaja ;) Pärastlõunal siiski läksime Mickey'sse kohvile, sest energiat oli nii palju, et tahtsin jalutada ja vastsaabunud kevadet nautida, aga muidu oli tegu täiesti loomuliku energiaga :)

Proovieksamite aeg, see kaks nädalat, oli nii hea, et ma usun päriseksamid mais tulevad ka üsna meeldivad. Nädal peale seda oli kurnav. Kõigepealt käisin jälle terveks nädalavahetuseks suusaorienteerumisvõistlustel, ühe võitsin isegi ära, ja siis projektinädalale. Olin seekord Trieste lähedal väga ilusas kohas (Val Rosandra), kus ööbisime vanas koledas külmas majas, kus polnud kütet ega sooja vett ja hingates tuli auru suust välja. Seltskond oli ka huvitav, mu primo saaks aru :D Tüdrukutest mina ja Hannah.. ja siis Pala poisid. Kui üheks päevaks tagasi tulin, oli nii mugav, kui sai oma toas riideid vahetada, duši all käia ja vetsus oli iste kogu aeg püsival poti peal (rääkimata sellest, et see oli puhas, mitte täis ropsitud... ) Muidu oli nädal hea, lihtsalt väsitav.
Val Rosandra
Seltskond :P


Järgmisel päeaval läksin juba suusatama jälle ja muidugi olid peale minu ainult poisid, kellega ma pidin ühte suurt tuba jagama. Vähemalt õppisin oma tuba (veel rohkem) hindama, sest päris üle viskas juba. Sõit oli kah üle kuue tunni autostradal, seeeest koht oli ilus, kohe Prantussmaa ja Šveitsi külje all :)



Siis Roomast ka veel mõni pilt:










Parim elamus Roomast oli see, kui hilisõhtul viimasel pildil oleva kindluse kõrval jõe ääres uisutamas käisime :)

See ka et, kevad on tõesti kätte jõudnud. Varem läks õhtuti külmaks, ikka alla 10 kraadi oli peale üheksat, aga õnneks just Christofi sünnipäeval täpselt oli esimene soe õhtu. Kogusime Olga ja Ievaga Lucchesest terve varanduse asju kokku ja läksime metsa. Mõned olid kooke teinud (millest ühest Hoang lõpuks läbi astus ja, kõike hullem, koogiga isegi ei juhtunud midagi (peale selle, et see peale seda ära söödi :O)) ja Christof toodi silmad kinniseotult ka kohale. Kuskil paarkümmend inimest ilmus lõpuks, nii et istusime, laulsime, sõime, jõime teed, räppisime ja naersime. :) Pärast jäid mõned Plesi tüübid meie toas peale lubatud kellaaega vahele, juba päris mitmendat korda... Kandikutäis teeküünlaid, mida metsas valgusallikana kasutasime, jäid kah paar päeva tagasi valedele inimestele silma, aga midagi vist ei juhtunud :)

Christofi sünna:


(Ja ball oli ka:)