apelsin siiski ei toida

Tartu trip. Kohe tulevad eredamad elamused, mis veel klatšivaba rongisõidu ajal ununenud ei ole. Enamuse ajast olime lihtsalt mures: kuidas pöörduda õpetaja poole, et öelda, et me ei taha teda? Kuna me seda välja ei mõelnudki, olime terve aeg neljakesi koos. Viktoriinist, mille pärast Tartusse sõidetud sai, ei tahaks nagu rääkida. Võib-olla ehk ainult auhindade jagamisest (ärge saage valesti aru, MEIE ei saanud mingeid auhindu) paar nilbust ja väike nurin, et süüa ei antudki. See eest avastasin Tartus ühe päris toreda koha, kuhu peale lingvistikat võiks minna - Ülikoooli kohvikus, kus sain kõhu täis 30 krooniga!
Ajaloo muuseumist tulles avaldus, kes on õpetaja see kõige lemmikum. Kerge vihma peale avas ta oma vihmavarju ja ütles, et Kelli tuleb vihmavarju alla. Läksime siis mina ja õpetaja käevangus ees ja Britta ja Karin vaikselt naerdes taga. Ei noh, vaikselt on veidi tagasihoidlikult öeldud. Endalgi oli emotsioone raske tagasi hoida, aga nagu hobune ka ikka keset Tartu tänavat irvitama ei hakanud. Kergelt õela naeruga oli aga raske võidelda, kui kuulsin, kuidas Britta meid järsku taganud rahehoo käes korduvalt karjatas. Ise kusjuures kuulsin ainult kuidas rahetükid vihmavarju tabasid, tunda ei saanud neist ühtki.
Rongijaamas selgus, et meil on veel kaua oodata ja terve see aeg näitasid läbimärjad Britta ja Karin iga sõnaga oma kadedust üles. Nii, kui õpetaja selja keeras, sosistasid nad midagi mõnitavat.

Nii magedaks jäigi see lugu ühest päevast Tartus. Terve tee mõtlesin, et oli ikka üks tore päev küll ja tegelikult poolest ei taha üldse rääkida ja ülejäänut oleks äärmiselt igav ümber jutustada.


PS! Karin ei jaga šokolaadi ja ma sain reaalkooli vestlusele.