Ja nii see aasta algus oli

Jaanuar algas mitmete üllatustega. Esiteks ärkasin esimesel hommikul selle peale, et Max sadas ootamatult uksest sisse ja tuli äratama. Ta plaanis pikemalt Saksamaal olla, aga kui ta uusaastapidu kolmandal endiselt sama intensiivsusega edasi kestis, otsustas ta, et seal eksamiteks õppimisest ei tule ikka midagi välja ja ostis järgmiseks päevaks pileti Portosse. Järgmine üllatus – ta voodi hallitas. Tekid, padjad, kõik. Samuti ta asjad kapis. Teistes tubades, ka minu omas, olukord nii hull ei olnud, ainult aknaümbrus ja osa laest. Quentinil hakkasid raamatud hallitama. Kutsusime siis landlady kohale, kes kutsus ka omaniku, kes omakorda kutsus eksperdi. See protsess võttis muidugi üle nädala ja pakutud lahendus ootab endiselt teostamise aega, aga landlady tuli üllatuslikult juba paari tunni jooksul. Viis osa voodipesust ja mõned padjad pesulasse ja tõi uue teki, palun väga. Max siiski ei suutnud oma hallitavas toas enam olla ja ta kolis välja, Tilli juurde. Uue teki võtsime aga ühiskondlikult kasutusele, sest see on kõige parem asi meie korteris üldse!

Kolmas üllatus – totaalne laiskus ja koduloomaks muutumine. Midagi suurt järgnevatel nädalatel ei teinudki, käisin tööl ja olin kodus, tegime mõned ühised õhtusöögid. Kuna mul on nüüd üliõpilaskaart ette näidata, liitusin ülikooli spordiklubiga ja käisin peale tööd igasuguseid uusi ja vanu trenne proovimas. Q sai lõpuks oma kauaoodatud Nintendo switchi jõuludel kätte ja igal õhtul koju jõudes istusime enne magamaminekut tunnikese paar elutoa diivanil meie uue sooja teki all ja mängisime Zeldat. Hakkasime ka uut sarja vaatama ja kui trenni ei läinud jõudsime mõned osad ära näha. Pühapäeviti võtsin ennast siiski kokku ja ajasin end diivanilt üles. Esimene pühapäev oli peale kolmenädalast sajuperioodi kaunis päikseline päev. Istusime Gabrieliga t-särkide väel Ribeiral ja nautisime sangriasid. Tõin talle sünnipäevaks pudeli Gabrieli, mille üle ta väga rõõmustas :D Järgmisel pühapäeval oli Noelia päevaks Portos ja saime kokku. Töötasime Kreekas koos ja polnud üksteist peale seda aega enam näinud ja no sellest juba üksjagu aastaid. Jällegi kaunis päev, saime õues istudes õhtustada. Jalutasime veel niisama ringi, jutustasime endast, elust, kõigist ühistest tuttavatest ja meenutasime Kreeka aegu. Kolmandal, st eelmisel pühapäeval oli lõpuks aeg siinseid sõpru ka näha ja käisin Res de Ruas. Ägedad muusikud olid kohal ja sel puhul õhtusöögi ajal ka rohkem rahvast kui muidu, aga olin aegsasti seal ning veetsin terve õhtu sõprade ja uute sõpradega kõige mõnusama laua ääres. Kuulsin kõiki uudiseid, millest vahepeal ilma olin jäänud ja rääkisime palju lolli juttu. Ahjaa, enne seda käisin istusin esimest korda elus ühes sellises pesupesemise kohas, mida siin tänavatel igal pool näha on. Kodus on liiga külm ja niiske, riided ei kuiva nädalaga ka ära, nii et käisin kuivatit kasutamas. Neljapäeval sain ühe eesti tüdrukuga kokku, kes siin Erasmust teeb. Või noh, paari päeva pärast juba lahkuma hakkab, aga parem hilja kui mitte kunagi, väga tore oli! Saime muresid ja rõõme jagada :)

Ja siis oligi käes see kohutav reede... Q lend oli laupäeva hommikul, esimene meist, kes lahkus. Kuna meil oli Anne ja Zhanerkega reede õhtul juba lend oma tripile, pidime enne lennujaama jooksmist head aega ütlema. Nii kahju, et meie plaanid sellise ajastusega sattusid, nii kurb oli head aega öelda, samas reisist elevus sees ja jäi kuidagi poolikuks see asi, liiga kiirustades. Oleks tahtnud veel korra koos välja minna, aga no ei läinud niimoodi. Õnneks meil on juba korteri reunioni plaan paigas ja kohtume taas!

Minu mitte nii glamuurne koolitee, aga vähemalt on palmid olemas :D

 Elasime ka kahekraadised ööd üle

  

 Res de Rua, õhtusöök valmimas

Kõige parem pastel de nata koht Portos, neljapäev

Kodutänav udusel hommikul

Q imelised küpsised, viimased hiiglased küpsemas

Jõulud olid

Kodus oli hea olla. Venna sünnipäev, mõlema vanaema sünnipäevad, jõulud perega, ülitoredad ja mõnusad kohtumised sõpradega ja aastavahetuse tähistamine. Kurjad pisikud ka küll, kaks korda niitsid jalust. Pärnus enne vanaema sünnipäeva käisime perega Estonia Resort Spas ja see oli ülimõnus, 5*! Kohale jõudes oli üldse ainult kolm inimest peale meie ja ja isegi lahkudes, kui rahvast oli juba täpselt rohkem kui piisavalt, oli see veel hea koht. Seeeest Tallink spaase, kus õega käisime, ei läheks tasuta ka tagasi. Nii külm oli! Kaks leige veega mullivanni olid pungil soomlasi täis ja kui saimegi ühte lõpuks koha, hakkas seal ka jahe. Ega seal rohkem kuskil kannatanudki olla ja saunaruumidel oli naljakas lõhn. Soome saunad olid head, aga õde arvas ikkagi, et nende soomlaste ees on nii piinlik, et selline koht Tallinnas. Vb tunnikese pidasime seal vastu. 3. jaanuari  hommikul algas juba tagasisõit.

Tagasisõit oli kõike muud kui sujuv. Esimene lend raputas nii, et kuulsin üle pika aja, kuidas pool lennukist peale maandumist plaksutama kukub. Juba augustis Portosse tulles pidin Brüsselis kaks tundi lihtsalt lennukis istuma, sest Portos oli halb ilm. Maandumine õnnestus ka alles teisel katsel. Ehk ongi Portosse jõudmine nii keeruline, sest kui seekord Frankfurdis lennukisse sain, jäin kohe magama, ja iga kord kui silmad lahti tegin, olime endiselt täpselt sama koha peal. Pidin veel Zhanerkega kohtuma, sest meil oli sama lend, aga teda mõistatuslikel põhjustel ei olnud kuskil. Lõpuks saime ikka õhku, hakkasime juba Portos maanduma, kõigi turvavööd kontrolliti üle, kõrvad läksid juba lukku, ja siis vuhh, õhku tagasi ja Lissaboni! Portos jälle halb ilm ja ikka kuidagi ei saa. Veetsin lõpuks 6 tundi selles lennukis, aga kohale ma sain. Mõtlesin küll, et see külm kodu ei kutsu kohe üldse, aga nii hea tunne oli ust lukust lahti keerata, olá hüüda ja juba üleval trepil tuttavaid nägusid näha! Zhanerke tuli ka lõpuks öösel, ta esimene lend oli üle broneeritud ja uuele lennule pandi ta 11 tundi hiljem, nii et ta meie ühisele lennule lihtsalt ei jõudnud.

Detsembrist, pisut segaselt

16. detsember oli juba kojulend ja aeg möödus lennates. Nii 1. kui 8. dets, mõlemad reeded, olid vabad ja töönädalad vaid neljapäevased. Järgnevalt paari nädala kiire kokkuvõte ja segane valik varieeruva kvaliteediga piltidest.

Itaalia keele õhtutelt ühel on ülivinge vana auto ja ühel teisipäeval novembri viimastel päevadel käisime peale õhtusööki ja tegime sellega väikse tiiru. Mööda jõeäärt mereni, mööda ookeaniäärt ja siis tagasi. Väike tubli auto mahutas imekombel viis inimest ära.

Tegin nädalavahetuseks suuri plaane, kolm päeva ikkagi, aga lõpuks ei läinudki kuskile ja tegime mõnusa koduse nädalavahetuse. Max käis nädalaks Saksamaal mingeid dokumendiasju korda ajamas, aga Till kolis asendussakslasena selleks ajaks sisse ja kõik oli tasakaalus. Noh, kuni Anne otsustas, et ta läheb siis ka nädalavahetuseks Saksamaale. Nii vist juhtub, kui ühtegi loengut ei ole ja piletid koju on paarkümmend eurot.

Esimesel oli Portos pidulik jõulutulede süütamine. Käisime enne Gaias all-you-can-eat aasia restos söömas ja veeresime siis vaikselt tagasi Portosse Aliadose väljakule, et kuuske jm näha. Tõesti oli kaunis :) Ülejäänud nädalavahetuse seedisime kodus, mängisime mänge ja vaatasime pretty little liarsit, mida me aeg-ajalt ikka teeme. Ka üks elutoa pilt sai ühistegevuse tulemusena lõpuks uue näo.

Esmaspäeval hakkasin korteri secret santa ja jõuluõhtusöögi asjadega tegelema ja sellest inspireerituna tegi Kseniia väikse shoppingu ja kaunistas elutoa ära!

Kolmapäeval oli semestrilõpu pubiralli. Peale eelmist korda mõtlesin, et sellest edaspidi hoidun, aga üks sõber palus talle kontorist pilet osta ja ostsin siis juba endale ka ning korterikaaslased kutsusin samuti. Nii lihtsalt käiski… Korraldusmeeskond oli õnneks eelmisest korrast õppinud, et kogused ja hulgad olid liig, mis liig ja seekord oldi jookidega vähe tagasihoidlikumad. Küll aga sai igasuguste tobedate ja piinlike ülesannete eest võltsraha, mida oli võimalik lisaalkoholi vastu vahetada. Kuna me joomist nii tõsiselt ei võtnud, küll aga ülesannete täitmist, oli meil hommikul kodu seda raha täis. Hommikuks koju jõudmine oli muidugi igaühel omaette seiklus :D Ja noh, sinna koju me siis jäimegi. Neljapäeval ma ei läinudki tööle ja selle asemel tõime minu tuppa paar madratsit juurde, kõik tekid kogusime kokku ja järgmised kolm päeva vaheldumisi magasime ja vaatasime filme. Pühapäeval enam ei suutnud ja käisin jalutamas.

Ja miks ma üldse ESNi kontorisse pileti järgi olin valmis minema? Sest peamajas asub peale ESNi ka ülikooli vahetusüliõpilastega tegelev osakond ja pidin sinna niikuinii minema. Tõesti, tõesti, peale kõigest kolme + kuud, detsembris, sain ma lõpuks oma üliõpilaskaardi kätte! Pisut enne seda tuli meilile ka "Tere tulemast" kiri, mis kirjeldas Portosse jõudmist ja siin elupaiga leidmist jne.

Viimane nädal läks eriti kiiresti, sest reedel jällegi tööl ei käinud. Lend läks laupäeva varahommikul ja pühendasin reede viimastele shoppingutele ja toa koristamisele. Niipalju küll, et käisin tööjuurest niisama läbi ja natuke jutustamas.

Teisipäeval tegime korterikaaslastega ühise jõulusöömingu, ja et ikka jõulud, siis tuli igalühel üks kink ka teha. Esmaspäeval tegelesin tööl pisut meisterdamisega. Õhtusöök oli nii tore!!!

Esmaspäeval oli ühel tööl ka sünnipäeval

Enne ja pärast kinkide krabamist

Vaatasime vana Lumivalgekest ja avastasime, et meid on ju ka 7, nagu pöialpoissegi, ja igale vastav inimene ka olemas.

Muidu hakkasime Maxiga vanu filme vaatama ja kui ainult kaks inimest on filmist huvitatud (nagu meie mustvalgete tummfilmivalikute juures sageli juhtub), siis kõige soojem koht on sahvris. Pilt ei ole suurem asi, sest naersin, kui esimest korda Maxi ja Tilli sealt leidsin.

Muidu peame niisama sooja hoidma:

Tagasilend oli huvitav. Läksime öösel kolme ajal Zhanerkega Aliadoselt bussile ja nii kui lennukile saime oli vist silm kohe kinni. Frankfurdis oli meil veel mitu tundi aega koos olla, enne kui erinevatesse väravatesse suundusime ja head aega pidime ütlema. Õnneks ajutiselt. Pisut hilinemisega lõpuks oma lennule sain, lubas kapten, et jõuame ikka õigel ajal kohale. Sellekohane teade kodustele edastatud, panin rahulikult silma kinni ja ärkasin parasjagu, et kapteni teadaande kahte viimast lauset kuulda: pole muret, kõik võivad lennukisse jääda; mehhaanikud kohe tulevad ja teevad korda. Ok, põnev. Aga siiski mitte piisavalt põnev, et oleksin suutnud ärkvel püsida. Ärkasin selle peale, kui lahkuvad mehhaanikud mind möödudes õlast müksasid (magasin mõnusalt pooleldi vahekäiku vajununa). Mis juhtus, jäigi mulle mõistatuseks, aga Tallinnasse ma jõudsin.

Saun, seiklused ja Portugali vetsud

Nagu ikka, järjekordne nädal läks kiirelt mööda. Esmaspäeval läksin pisut varem töölt ära, et veel valges Migueli poole jõuda. Miguel ja Tom olid hot tub'i ehitusega hoos ja ma vaatasin, kuidas mehed töötavad. Tegelikult päris tegevuseta ka ei olnud, panin mingid vanad dressid selga, mis majas vedelesid, tõstsin pisut telliseid, tegin mõned mõõtmised ja muud väiksemat. Ja kui mind parasjagu appi polnud vaja turnisin rehaga puu otsas ja korjasin paar kotitäit apelsine ja mõned sidrunid. Ise olin hullult uhke enda üle seal puu otsas :D Õhtul tuli veel rahvast õhtusöögile ja pärast käisime saunas. Aurukas, selline jahedam kui Eestis saun, aga väga niiske, sama efekti sai kätte peaaegu. Ja muidu oli tõesti kõik super, ainult eukalüpti vihad unustasime alguses saunamaja ukse taha ja vähemalt üks kassidest oli põit nende peale kergendnud. Nii kui vihad sauna jõudsid, lõi kassikuse hais seal soojas aurus niimoodi ninna, et toimus kiire evakueerumine ja saunaõhtu jäigi natuke lühimaks kui plaanitud.

Aga pimedaks läheb ikka kuidagi väga järsku ja vara. Tööl rohkem inimesi kohal on, siis õhtuväsimuses vaatame igasuguseid vähem ja rohkem asjalikke või tobedaid muusikavideosid ja saan Portugali ja Brasiilia muusika loenguid laborikaaslastelt. Mõnus kodune on siin tööl olla, ei teagi, kuidas jälle inimestega niimoodi vedas.

Ja pakk kodust jõudis esmaspäeval kohale. Sees olid kõik elutähtsad asjad, nagu mu sügiskevadmantel, suur paks raamat, KAMPSUNID, Kalevi stuffi, vanakat ja uusi riideid. Enamus oli tellitud kraam ja teadsin mis seal on, nii et piinasin korterikaaslasi ja ei teinud kolm päeva pakki lahti. Aga nemad alustasid! Esmaspäeval ja teisipäeval jõudsin alles öösel koju, aga tahtsin ikka paki avamist nautida ja nii jõudsingi alles kolmapäeva õhtul selle juurde, kui teised mitu korda nagu möödaminnes paki mu nägemisulatusse tõid.

Korterikaaslased nägid palju vaeva, et mind töö ajal piinata ja ja jätta mulje, et nad on paki juba lahti teinud. Saatsid aeg-ajalt updeite ning sukeldusid lausa taarahunnikuse pudeli järgi ja prügikasti, et viimane rämpspost üles otsida ja sealt ajalehetükke rebida :D

Prügikasti ronija oli muidugi Max, seega ainult aus, et järgmisel päeval, kui ta ülikoolis oli, tuli talle pakk:

Paki saamine käib siin muideks nii, et üle ukse visatakse sisse ja vsjoo.

Reedel käisin peenel mitmekäigulisel õhtusöögil ühe hotelli viimasel korrusel. Kunagi kui see avati, pidi see ikka vapsee koht olema, praegu oli pisut nagu 50ndate ajakapsel. Kelnerid on ka vist samast ajast endiselt veel needsamad. Aga seda kõike heas mõttes, mul oli väga tore õhtu. Ümberringi on seal panoraamvaate jaoks ideaalsed aknad, aga kui me kohale jõudsime sadas kõvasti ja nähtavus oli 0. Õnneks siiski magustoidu ajal läks järsku täiesti selgeks ja nägime kogu linna. Et asjast parem mulje jääks, panen siia enne enda pilte veel kaks nende veebilehelt, sest need on vähe paremini välja kukkunud :)

Ja vahelduseks huvitavad vetsud! Hoidsid sama stiili, mis ülejäänud resto. See ei ole küll midagi väga olulist, aga midagi, mis on siin silma jäänud. Eestis on üsna tavaline, et tualettruumide sisu ja väljanägemisega nähakse ka vaeva, aga see oli siin Portugalis esimene selline. Võib-olla ma käin lihtsalt valedes kohtades, aga juba alguses tekkis tunne, et need, kes siin peldikuid ehitavad seal vist ise ei käi. Kabiinide uksed avanevad sissepoole, mõnikord peab praktiliselt poti peale ronima, et ust sees olles kinni saaks panna. Vetsulukud üldiselt eksisteerivad, aga kas ei tööta või töötavad suurepäraselt, aga uks ise ei käi lihtsalt kinni. Prilllauad kipuvad olema rariteet, ka mu ülikooli hoones. Üllataval kombel on aga paber 95+% ajast olemas, hea seegi :) Seda ei tohi muidugi peaaegu kunagi potti visata... Noh, niipalju siis sellest

Quentini sõbrad olid külas ja ta lubas juba ammu, et kui nad tulevad, tuleb ta ka majast välja :D Läksime Guimarães'i, Portugali sünnipaika, kus olevat sündinud Portugali esimene kuningas. See oli mul juba ammu reisiplaanides ja võtsin vahelduseks ka oma lonely planet'i reisiraamatu tripile kaasa. Siia teine vahepõige: Kreekas oli LP guide book mulle tõepoolest asendamatu kaaslane, jälgisin seda kõikjal ja kirjutasin oma märkmeid täis, aga siin  suutsin juba esimesel nädalal vähe uskumatu lause peale sattuda ja, võib-olla ebaõiglaselt, kuid huvi selle vastu kahanes tunduvalt. Asi ei olnud ainult selles, aga kõnealune lause oli a la: rongipeatusest bussijaama on sirge tee, 500 meetrit, aga see on ülesmäge, seega soovituslik on võtta takso. ?? Mis ei oleks Portos ülesmäge?

Tagasi reisi juurde, siis kohale jõudes käisime kõigepealt kindlust ja lossi vaatamas, siis käisime apelsiniraksus ja seejärel ronisime mäe otsa. Sellega piirdus aktiivsem osa meie päevast, peale seda muutusime vähe laisemaks ja mäest alla tulime taevaliftiga (appi, mis selle asja pärisnimi on?) Aga väike väsimus on ka mõistetav, sest enne tippu jõudmist ootasid meid suured rahnud, mille peal nagu väiksed lapsed tunde turnida. Mäe peal oli vaikne ja vähe inimesi, aga suutsin kuidagi teised ära kaotada. Jäin mõneks ajaks päris üksi kirikust tuleva kerget kõhedust tekitava muusikaga.

Linnas ootas meid seeeest tohutu lärm. Esialgu oli võimatu kindlaks teha misasi see on või kust see tuleb, aga üks hetk hakkasid meie teed nendega igal pool ristuma, väike linn. Niipalju kui me küsida jõudsime, sattusime toreda traditsioonilise ürituse peale :) Õhtul istusime veel ilusal väljakul baaris kuni jõulutulede süütamiseni.

 Kõlkuv onkel seal survepesuriga tööhoos

Pühapäeval sõitsin Portugali sõpradega sisemaale. Oi, kuidas ma armastan mägedes sõitmist! Eriti veel nii nagu praegu on olnud. Teed on tühjad, kuulame head muusikat ja elektriauto liigub hääletult kaunite maastikuvaadete vahel. Aga see ei olnud niisama lõbusõit, käisime puid istutamas :) Kohalikke pärismaiseid puid, mis ei põle iga paari aasta tagant maha. Rahvast oli palju ja eks kunagi lähen tagasi ja vaatan, kas minu kastanitest ka asja sai. Pärast käisime kohvitamas, Portugali kõrgeimat koske ja kivibeebisid vaatamas. Kivibeebid! Ma ei seletagi lahti, vaid lasen teil ka mitu nädalat mõelda, mis kurat see on, nii nagu mina pidin tegema :D

Frecha da Mizarela, kõrgeim (75 m), aga mitte suurim või kõige muljetavaldavam. Ma ei tea, kas pildi pealt leiabki üles