Albany, II peatükk - töö

Tööle võeti meid kõrghooaja lisakäteks. Farmis oli umbes 10 töötajat, neist mitmed üsna halva inglise keelega aasia pagulased, mistõttu oli vaja kedagi, kes teeks hooajalisi töid, mis nõudsid rohkem seletamist. Töö algas kartulite pakkimisega. Pakkisime seemnekartuleid kilostesse kottidesse, mis kuhjasime umbes poole tonni kaupa kartulikastidesse. Mõnikord teist värvi kottidesse ja 12 kaupa pappkastidesse. Ja natuke viisime iga kord koju ka. Aga see oli asja kõige väiksem osa. Põhiliselt tegeles meie farm kõiksugu juurviljadega ja järk järgult lisandus meile uusi töid. Esimesena näiteks saime lillkapsaste korjamise oma vastutuse alla, aga hiljem olime kõige juures asjalised.

Sildistame kartulikotte, selja taga pakitud kastid

Koos Maxiga lillkapsaid korjama

Lillkapsa trimmimine

Suuruse järgi kasti

Kastid täis

Lillkapsad pesemise ootel

Hommikupoolik kulus nädala esimeses pooles korjamisele. Kõik juurviljad jm (peedid, pak choi, erinevad salatid, kapsad, brokoliini, daikon jne) korjati vastavalt tellimustele põllult kokku. Pärast tuli need ära pesta ja jooksvalt pakkisid shedis inimesed need saadetisteks kokku. Millegipärast ei või austraallased kaalu järgi asju osta ja kõik tuleb silma järgi kaalu- või suurusklassidesse jaotada, et siis tükihinnaga müüa... Seega oli pakkimine üsna tüütu ja ajakulukas. Juurikad ja roheline läksid Perthi ja Albanysse poodidesse, restoranidesse ning erinevatele taluturgudele. Üks osa pandi kõrvale laupäevase Albany taluturu jaoks, kus meie farmerid ise neid müüsid. Pakkimine läks mõnikord päris hektiliseks, sest mitmed saadetised tuli aja peale valmis saada või õigeks ajaks lattu viia, et reka need peale saaks korjata.

Korjamine

Mingi võsastunud põllunurk

Dexteri kostüüm selga ja pesema

Pesunurk

Kimbutatud pestud porksid

Pakitud kraam valmis autole minema

Päris õhtul, kui ajaliselt kriitilised ülesanded tehtud, saadeti meid kõplama ja rohima. Rohimine mulle meeldib, aga kõplamine on no nii nüri töö kui veel olla saab...

Vasakul veel tegemata rida, paremal rohitud radicchio

Neljapäeviti oli tavaliselt istutamise päev, mis oli paariks tunniks täitsa hea vaheldus. Selja pani veidi valutama, aga iga kord sai 1000+ taimekest igaüks maasse pandud ja mulle see töö meeldis. Selleks, et iga nädal uusi taimekesi oleks, tuli ka jooksvalt seemneid alustele istutada ja neid pidevalt kasta. Lisaks tuli igal nädalal seemnetele tsemendisegumasinas viiest ainest õiges vahekorras kokku möksida paarsada kilo spetsiaalset mullasegu, mis oli vist mu lemmik ülesanne.

Värskelt istutatud taimekesed

Külli läheb pika sammuga kuskile, uus põllunurk

Mullasegu alustele panemine

Seemnetele augukesed

Mõnede taimede seemned tuli käsitsi täppistööna mulda panna

Väiksed taimekesed on varsti istutamiseks valmis

Reedeti valmistusime järgmise päeva turuks ja sai jälle kartuleid pakkida. 1 ja 2-kilosed paberkotid tuli sildistada ja väga kärmelt söögikartulit täis laduda. Ühte kotti ühesuurused ja ühte sorti, kokku 4-5 sorti. Kuna kogused olid väiksed, siis kui midagi oli natuke puudu, nt u 100 kilo kartult, siis see saadeti meid käsitsi põllale välja kaevama.

Õiget kartulikorjamist nägime ka. Alguses kui natuke vähem tööd oli (juurseller polnud valmis), käisime mõnel korral naabertalus abiks ja töötasime korralikul kartulivõtumasinal (potato harvester). See oli selline nobedate näppude ja kohati rõve töö, kõvad mullatükid ja mädakartul tuli jooksvalt lindilt välja noppida. Korra käisime oma taluniku väikse harvesteriga ka põllul, aga see oli üsna vana ja aeglane ja jooksis üldse umbe poole ajast.

Umbes selline masin oli, naabritel oli 2 aussi bäkkerit tööl, kellega seal kartulit sortisime

Veel üks pilt netist, sest endal polnud aega teha, aga selline tolmune töö oligi

Hetk vao lõpus, jõudsin Küllist ühe pildi ka teha

Kartulikastid valmis

Oma farmis väikse harvesteriga

Kartulist veel niipalju, et lõpupoole hakkasime ühele restoranile kartuleid pesema ka ja koledaid kohti välja lõikama. Ja boss käis muudkui ringi ja vaatas, kas ikka piisavalt kiiresti lõigume. Tonni kartulite ettevamistamiseks kulus u pool stressirohket päeva. Kuna Aasia poisid olid parasjagu kõik arstipaberitega seljahaiged, siis saadeti meid Külliga tööpäeva lõpus veel kartuleid autole laadima. Sa vana perse! Loopisime siis kahekesti seal neid 50 kiloseid kotte. Vähemalt tuli jälle meelde, et oleme ikka farmitöölised, mitte köögikatad (ja üldiselt nad olid väga tähelepanelikud selles osas, et liiga raskeid asju ei tõstetaks).

Paneme kartulipesumaja püsti

Nagu näha, väga põnevil ma sellest ülesandest ei olnud...

Kui muidu suuremat osa juurikaid kasvatasid ja korjasid nad aastaringi, siis näiteks kartul on teemas kord aastas, porgandi korjamine algas meie viimastel nädalatel ja pastinaak oli alles tulemas. Üks põhilisi hooajalisi lisasaake, mille jaoks meid veel palgati oli juurseller. Alguses see ei tahtnud hästi valmida, aga kui lõpuks valmis sai, tuli igal nädalal tonnide viisi seda maast välja sikutada, trimmida ja survepesuriga üle käia. Ka see töö (välja arvatud pesemine) oli täitsa hea.

Kuigi kokkuvõttes olid 2 kolmandikku töödest sellised, mida hea meelega teha, siis olustik tööl oli selline, et lõpuni välja vist keerasime farmi sisse ja mitte ei tahtnud autost välja minna. Natuke närviline ja kunagi ei teadnud, kas tuleb hea või halb päev. Aga aeg läks sellegipoolest väga kiiresti, töö oli hea vahelduv ja tagantjärgi veel eriti hea meel, et selle otsa peale saime.

🔆🔆🔆

 

Albany elu

Viinamarjatöö lõppedes algas Albany elu, aga see oli mõnda aega tagasi ja päris pikk etapp, mille proovin mõne postitusega kokku võtta. Alustuseks elamine.

Jõudsime pühapäeva õhtul Albany'sse, kus meil oli vb pikemaks tööd. Jutt jäi, et pakime 2 päeva kartuleid ja kui see läheb hästi, siis on paariks nädalaks tööd ja kui endiselt sobime, on paariks kuuks tööd. Kohapeal see kokkulepe enam kunagi jutuks ei tulnud ja töötasime farmis 2,5 kuud kuni lõpuks avaldasime soovi lahkuda.

Esimese tööpäeva lõpp

Esimese nädala elasime kommuunielu Albany kõige dodgyma bäkkerite hosteli 8 inimese toas. Selles, kus reklaamitud FREE breakfast end kunagi ei ilmutanudki ja lubatud free parking tähendas lihtlabaselt seda, et Albanys polegi tasulist parkimist, minge otsige endale kuskilt tänavalt koht. Lisaks parkimiskoha jahile tuli igapäevaselt aktiivselt ka külmikuruumi pärast võimelda. Tirid, tõmbad ja surud kuni toidukraam 97% külmas ja uks enam-vähem sulgub. Hosteli elanikest suurem osa olid noormehed, kes töötasid väheste eranditega kõik tunnise sõidutee kaugusel lihakombinaadis. Ja nad kõik vihkasid seda. Mõni koristas mõned tunnid päevas hostelit ja sai selle eest öö tasuta ööbida. Rihmadega seljakotina kaasaskantava tolmuimejaga käisid nad nagu ghostbusterid maja peal ringi. Ja maja oli suur. Ning rohkete seinamaalingute ning huvitavate ruumidega mulle päris meele järgi. Tuba oli samuti arvestatav. Aknast oli otse vaade ookeanile ja Küllil oli nari alumisel korrusel ka privaatsuse lisamiseks kardin. Teisele korrale sellist luksust ei ulatunud. Pooled voodid toas olid omaniketa (vist), teised kaks asukat lisaks meile olid noormehed, kes otseloomulikult töötasid lihavabrikus ja vihkasid seda.

Nädala lõpus tundus, et me vist jääme Albany'sse tööle ja leidsime praktiliselt kohe ka uue elamise. Helistasime IGA (siinne säästumarket) kuulutusteseinalt leitud numbrile ja läksime laupäeval oma uut kodu vaatama.

Hostelielul polnud vigagi, aga tuba shared house's oli pea poole odavam ja ikkagi oma tuba. Poole majast moodustasid neli ruumikat tuba, teine pool oli suur avatud köök, kus olid ahi, kaks pliiti ja igale toale oli oma külmik ning paar kappi. Oma külmik tuli kasuks, sest hakkasime töölt igasugu tuntud ja tundmatuid juurikaid koju tooma ning ühest kapist pool oli designated kartulikelder. Ka kaks pliiti läksid asja ette, sest hakkasime erinevate roogade katsetamisega peale ja juhtus ka seda, et kasutasime korraga kahte pliiti, rice cooker oli töös ja midagi küpses veel ahjus. Kuna ma päriselus söögitegemist ei armasta, siis mõneks ajaks on köögis askeldamise mõõt täis.

Nädalavahetustel ostsime turult leiba ka

Marineerisime daikonit

Kartuli gnocchid

Lillkapsariisi roog

Elutuba oli ka täitsa ok ja kuna tubades ei tohtinud puhureid ega radikaid olla, siis talve lähenedes oli gaasisoojendiga elutuba köögi kõrval ainuke mõistlik koht, kus aega veeta. Ja telekast sai õhtuti väsinuna igasugust jama vaadatud.

Sissekolimise päevaks sai esmaspäev. Nii jäigi hostelielu pikkuseks nädalake ja kolisime just siis, kui ma olin lõpuks jõudnud ilma redelita nari teisele korrale ronimise meistriklassi... Tegelikult lõppes meie hostelis ettemakstud nädal juba pühapäeval ja kuna mitte ei raatsinud veel ühe öö eest maksta, siis läksime ööks vanasse tuttavasse tastuta telklasse. Long weekendi tõttu oli see täiesti täis, aga üks onu oli lahkelt nõus meid oma platsi nurka lubama.

Hosteli check-out'i ja telgi püstipaneku vahele jäid veel matk Porongurupi mäestikus ja Porongurupi veinifestival, kus sai kohalikku toodangut degusteerida ja viinamarju tampida. Hommikul ärkasime vara, et tööle minna, kuid võtsime päeva vabaks ning istusime vaikselt lähedalolevas rannas.

Õhtul kolisime juba oma uude koju ja kohtusime oma kolme majakaaslasega. Üürileandjal oli inimese osas küll kõik pudru ja kapsad, sest nimed ja riigid olid ikka vähe teised kui ta meile rääkinud oli ja teistele oli ta teada andnud, et me oleme abielupaar prantsusmaalt, aga muidu oli kõik hästi. Vastastoas elas ökoturismi magistrant Hong Kongist, kellele meeldis tohutult vürtsiseid toite teha, kõrvaltoas 50 aastane kahjuritõrjur Inglismaalt, kes kui jooma hakkas, ärkas enamasti mälukaga mõnes uues kohas, ning diagonaalis meist elas KOVi spordiosakonnas töötav ex-jalgpallur Indiast, kellega alati juhtus midagi ja tema autol oli üle päeva koju jõudes mõni uus mõlk. Vaatamata sellele, et indialane ja inglane üksteisest suurt ei arvanud, möödusid meie 2+ kuud Albany highwayl harmooniliselt. Kuigi vihmaga jooksis vett ka uksest seespool ning värskelt lisatud värvikihi all hoidis seda maja vist hallitus üksi koos, jäid vaid soojad mälestused.

🔆🔆🔆

Niimoodi jupi kaupa tõime kartulit koju

Kuni pool kappi täis sai

Enne välja kolimist pakkisime kartulid ilusti sordi kaupa kottidesse (5 või 6 eri sorti). Lõpueksami eest.

Bindoon ja rosinamarjad

Eelmine kord jõudsin ära kirjutada, et kolisime shedi elama. Peale meie kodu oli kuuris veel tsitruseliste sorteerimise ja pakkimise masin ja maja ümber mandariini-, laimi- jne puud. Kuna nende hooaeg oli juba läbi, siis seal tööd ei toimunud. Ainult John käis paar korda päevas läbi, et kastmissüsteemiga tegeleda ja siis sai temaga juttu rääkida. Meie töökoht Bruce'i ja Jenniferi juures oli viieminutilise autosõidu kaugusel. Nad kasvatasid ka tsitruselisi, lisaks luuvilju ja viimast aastat viinamarju. Peale korjamise lõppu läksid kõik viinamarjapuud mahavõtmisele, sest Bruce ja Jen tahavad pensionile minna. Viinamarjad ise läksid rosinateks ja neid korjasime tonnide kaupa! 30 aasta parim saak :)

Töö ise oli lihtne. Üks ühel, teine teisel pool puuderida, naksisime kobarad ära ja viskasime väiksesse metalltünni. Kui rida tehtud, korjasime tünnid kastika taha ja Bruce viskas need restidele kuivama. Mõned viinamarjad läksid suhu ka ja kojugi saime neid võtta. Alustasime hommikul vara ja lõpetasime juba keskpäevaks, siis kui päris palavaks läks. Ettevaatlik tuli olla teravate kääridega, mida kasutasime, ning kobarate vahel elavate mürgiste redback ämblikega, aga kääriõnnetused olid minimaalsed ja ainult minul ning ämblikega saime ka hakkama ✂

Töötunde oli päris vähe ja seetõttu oli meil rohkelt vaba aega. Liiga palju ümbruses teha ei olnud ja kui igavus tapma hakkas, muutusime loovamaks. Ühe tegevusena näiteks panime tossud jalga ja jooksime shedi ümber ning ajasime kängurusid taga. Ükskord käisime New Norcias, Austraalia ainsas kloostrilinnas. Pärast istusime hotelli pubis ja nautisime kohalikku melu. Korra sõitsime ka Perthi äärelinna Joondalupi välikinno. Nägime head Korea filmi, kuigi võitlesime natuke unega. Film ise oli väga hea, lihtsalt me olime harjunud väga vara magama minema. Käisime ka lähedalasuvas linnas nimega Gingin, kus olid kõik kohad juba keset päeva kinni, aga poe taga oli ootamatu üllatus: semitroopiline laudteerada. Korra käisime Ginginis veel, nädalavahetust basseini ääres veetmas. Pärast tahtsime sööma ka minna, aga jälle olid köögid juba kinni. Pubi ees põrkasime aga kokku meid 300 km kaugusel aidanud puksiirijuhiga! Väike Austraalia 😁
Vähem kui kahe nädalaga olid kõik viinamarjad korjatud. Viimasel õhtul veetsime toredalt aega ja käisime Bruce'i ja Jenniferiga Bindooni hotellis söömas. Järgmisel päeval leidsime endale juba järgmise töö ja suhteliselt hullumeelse liigutusena istusime nädala lõpus jälle kõigi oma kodinatega autosse ja sõitsime 500 km tagasi lõunasse Albany'sse, et kuskile farmi proovipäevale minna!

Võtsime tööd koju kaasa

Külli New Norcia pubis

Välikino

Ükskord sai pliidil gaas otsa, saime oma matkapliiti katsetada

🔆🔆🔆