Aga pimedaks läheb ikka kuidagi väga järsku ja vara. Tööl rohkem inimesi kohal on, siis õhtuväsimuses vaatame igasuguseid vähem ja rohkem asjalikke või tobedaid muusikavideosid ja saan Portugali ja Brasiilia muusika loenguid laborikaaslastelt. Mõnus kodune on siin tööl olla, ei teagi, kuidas jälle inimestega niimoodi vedas.
Ja pakk kodust jõudis esmaspäeval kohale. Sees olid kõik elutähtsad asjad, nagu mu sügiskevadmantel, suur paks raamat, KAMPSUNID, Kalevi stuffi, vanakat ja uusi riideid. Enamus oli tellitud kraam ja teadsin mis seal on, nii et piinasin korterikaaslasi ja ei teinud kolm päeva pakki lahti. Aga nemad alustasid! Esmaspäeval ja teisipäeval jõudsin alles öösel koju, aga tahtsin ikka paki avamist nautida ja nii jõudsingi alles kolmapäeva õhtul selle juurde, kui teised mitu korda nagu möödaminnes paki mu nägemisulatusse tõid.
Korterikaaslased nägid palju vaeva, et mind töö ajal piinata ja ja jätta mulje, et nad on paki juba lahti teinud. Saatsid aeg-ajalt updeite ning sukeldusid lausa taarahunnikuse pudeli järgi ja prügikasti, et viimane rämpspost üles otsida ja sealt ajalehetükke rebida :D
Prügikasti ronija oli muidugi Max, seega ainult aus, et järgmisel päeval, kui ta ülikoolis oli, tuli talle pakk:
Paki saamine käib siin muideks nii, et üle ukse visatakse sisse ja vsjoo.
Ja vahelduseks huvitavad vetsud! Hoidsid sama stiili, mis ülejäänud resto. See ei ole küll midagi väga olulist, aga midagi, mis on siin silma jäänud. Eestis on üsna tavaline, et tualettruumide sisu ja väljanägemisega nähakse ka vaeva, aga see oli siin Portugalis esimene selline. Võib-olla ma käin lihtsalt valedes kohtades, aga juba alguses tekkis tunne, et need, kes siin peldikuid ehitavad seal vist ise ei käi. Kabiinide uksed avanevad sissepoole, mõnikord peab praktiliselt poti peale ronima, et ust sees olles kinni saaks panna. Vetsulukud üldiselt eksisteerivad, aga kas ei tööta või töötavad suurepäraselt, aga uks ise ei käi lihtsalt kinni. Prilllauad kipuvad olema rariteet, ka mu ülikooli hoones. Üllataval kombel on aga paber 95+% ajast olemas, hea seegi :) Seda ei tohi muidugi peaaegu kunagi potti visata... Noh, niipalju siis sellest
Quentini sõbrad olid külas ja ta lubas juba ammu, et kui nad tulevad, tuleb ta ka majast välja :D Läksime Guimarães'i, Portugali sünnipaika, kus olevat sündinud Portugali esimene kuningas. See oli mul juba ammu reisiplaanides ja võtsin vahelduseks ka oma lonely planet'i reisiraamatu tripile kaasa. Siia teine vahepõige: Kreekas oli LP guide book mulle tõepoolest asendamatu kaaslane, jälgisin seda kõikjal ja kirjutasin oma märkmeid täis, aga siin suutsin juba esimesel nädalal vähe uskumatu lause peale sattuda ja, võib-olla ebaõiglaselt, kuid huvi selle vastu kahanes tunduvalt. Asi ei olnud ainult selles, aga kõnealune lause oli a la: rongipeatusest bussijaama on sirge tee, 500 meetrit, aga see on ülesmäge, seega soovituslik on võtta takso. ?? Mis ei oleks Portos ülesmäge?
Tagasi reisi juurde, siis kohale jõudes käisime kõigepealt kindlust ja lossi vaatamas, siis käisime apelsiniraksus ja seejärel ronisime mäe otsa. Sellega piirdus aktiivsem osa meie päevast, peale seda muutusime vähe laisemaks ja mäest alla tulime taevaliftiga (appi, mis selle asja pärisnimi on?) Aga väike väsimus on ka mõistetav, sest enne tippu jõudmist ootasid meid suured rahnud, mille peal nagu väiksed lapsed tunde turnida. Mäe peal oli vaikne ja vähe inimesi, aga suutsin kuidagi teised ära kaotada. Jäin mõneks ajaks päris üksi kirikust tuleva kerget kõhedust tekitava muusikaga.
Linnas ootas meid seeeest tohutu lärm. Esialgu oli võimatu kindlaks teha misasi see on või kust see tuleb, aga üks hetk hakkasid meie teed nendega igal pool ristuma, väike linn. Niipalju kui me küsida jõudsime, sattusime toreda traditsioonilise ürituse peale :) Õhtul istusime veel ilusal väljakul baaris kuni jõulutulede süütamiseni.
Kõlkuv onkel seal survepesuriga tööhoos
Pühapäeval sõitsin Portugali sõpradega sisemaale. Oi, kuidas ma armastan mägedes sõitmist! Eriti veel nii nagu praegu on olnud. Teed on tühjad, kuulame head muusikat ja elektriauto liigub hääletult kaunite maastikuvaadete vahel. Aga see ei olnud niisama lõbusõit, käisime puid istutamas :) Kohalikke pärismaiseid puid, mis ei põle iga paari aasta tagant maha. Rahvast oli palju ja eks kunagi lähen tagasi ja vaatan, kas minu kastanitest ka asja sai. Pärast käisime kohvitamas, Portugali kõrgeimat koske ja kivibeebisid vaatamas. Kivibeebid! Ma ei seletagi lahti, vaid lasen teil ka mitu nädalat mõelda, mis kurat see on, nii nagu mina pidin tegema :D
Frecha da Mizarela, kõrgeim (75 m), aga mitte suurim või kõige muljetavaldavam. Ma ei tea, kas pildi pealt leiabki üles
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar