Lõpp on lool

Viimati lubasin, et lähen koju, pakin ja tekitan lahkumismeeleolu, aga päris nii muidugi ei läinud. Teisipäev, ehk olin päris pikalt Casa da Hortas, viimane itaalia keele õhtu enne lahkumist. Bitter sweet värk, tore oli, aga justkui nii halb, et nii tore oli. Samas lihtsalt ei jõudnud kohale, et päriselt ära hakkan minema, paar nädalat varem olin selle pärast ikka tõsiselt endast väljas, nüüd ükskõikne peaaegu. Ei tundunud reaalne. Vaatamata sellele, mida mina uskusin või mitte, läks aeg siiski edasi. Viimane päev oli ilus. Mitte ilma poolest, kuigi seegi oli oodatust kordi parem. Pidin varakult kodunt lahkuma, et kl 7 tööl olla. Ehk siis läksin uksest välja samal ajal kui eelmisel hommikul koju olin jõudnud. Õues oli alles pime, ei sadanudki veel ja kuidagi soe oli. Tunniajase teekonna jooksul ristus tee mõne üksiku auto ja inimesega, tänavad olid tühjad ja täiesti minu omad. Ülikooli ette jõudes lülitati tänavavalgustus välja ja sain aru, et valgeks on läinud. Tee peal kiresid kuked, vastuseks kümnete kajakate kisa.

Sõitsime Hispaania piiri äärde, et eksperimendile pilk peale visata ja tagasiteel peatusime mereäärsetes külades, jõime kohvi ja jalutasime ookeani ääres. Lõunatasime labori inimestega mu juhendaja juures. Sõime kaheksajalga, hiiglaslikku seapraadi (riisiga muidugi, sest siin süüakse alati riisi) ja kui tundus, et jälle ruumi on, šokolaadikreemi. Minu soovi kohaselt oli veiniks vinho verde :) Magustoidu juurde ka natuke portveini ja üht-teist leidis juhendaja kapist veel, mida maitsma pidi.

Juhendaja majas ei ole liftidel sees uksi ja seinal on väike hoiatus, et prügikastiga viletsasse olukorda ei satuks

Õhtul pakkisin suhteliselt kiiresti, aga landlady'sid pidin nii kaua ootama, et lõpetasin oma toaga alles napilt enne 11-st. Kiirelt midagi hamba alla ja peole :) Pubiralli jäi küll ära, aga afterparty toimus. Paarist kohast veel läbi ja täistuubitud kluppi, muidugi jõudsime napilt ka paduka kätte jääda. Üheksa peale oli meil 2 vihmavarju, mille alla eriti sõbralikult kokku pugeda. Liikusin hommikuni erinevate seltskondade vahel ja tundsin headest inimestest rõõmu. Mõni hüvastijätt läks peo kaoses ka kuidagi aia taha ja jäi kriipima ja hommik tuli liiga kiiresti. Mis siin muud kokku võtta, kui et peab ikka enne suve külla minema :)

Lennud jäid muidugi mõlemad hiljaks, Brüsselis Kariniga kiiresti kohtumise plaanile tõmbasid lisaks hilinenud saabumisele kriipsu peale veel kaks asjaolu. Esiteks ei tundunud sealsed miinuskraadid vs minu tennised eriti kutsuva väljavaatena, teiseks üllatas ema mind lennujaamas ootamatult. Saime tema järgmise lennuni koos aega veeta.

Tagasi Eestis on piisavalt tegemist olnud, järgmisel päeval sõitsin juba Tartusse, nädalavahetuse olin Tõrvandis, hetkel istun Haapsalu bussis ja muidu naudin Tallinnas rahulikku elu. Üritan kõik haigused kehast välja saada ja vaimselt järgnevaks kaheks kuuks valmistuda. Vaikselt tuleb siin elu hakata ehitama, Portugali etapp on nüüd purgis.

Porto lennujaam

Brüsseli lennujaam

Tartu

Tallinn

Haapsalu

Jõulud olid

Kodus oli hea olla. Venna sünnipäev, mõlema vanaema sünnipäevad, jõulud perega, ülitoredad ja mõnusad kohtumised sõpradega ja aastavahetuse tähistamine. Kurjad pisikud ka küll, kaks korda niitsid jalust. Pärnus enne vanaema sünnipäeva käisime perega Estonia Resort Spas ja see oli ülimõnus, 5*! Kohale jõudes oli üldse ainult kolm inimest peale meie ja ja isegi lahkudes, kui rahvast oli juba täpselt rohkem kui piisavalt, oli see veel hea koht. Seeeest Tallink spaase, kus õega käisime, ei läheks tasuta ka tagasi. Nii külm oli! Kaks leige veega mullivanni olid pungil soomlasi täis ja kui saimegi ühte lõpuks koha, hakkas seal ka jahe. Ega seal rohkem kuskil kannatanudki olla ja saunaruumidel oli naljakas lõhn. Soome saunad olid head, aga õde arvas ikkagi, et nende soomlaste ees on nii piinlik, et selline koht Tallinnas. Vb tunnikese pidasime seal vastu. 3. jaanuari  hommikul algas juba tagasisõit.

Tagasisõit oli kõike muud kui sujuv. Esimene lend raputas nii, et kuulsin üle pika aja, kuidas pool lennukist peale maandumist plaksutama kukub. Juba augustis Portosse tulles pidin Brüsselis kaks tundi lihtsalt lennukis istuma, sest Portos oli halb ilm. Maandumine õnnestus ka alles teisel katsel. Ehk ongi Portosse jõudmine nii keeruline, sest kui seekord Frankfurdis lennukisse sain, jäin kohe magama, ja iga kord kui silmad lahti tegin, olime endiselt täpselt sama koha peal. Pidin veel Zhanerkega kohtuma, sest meil oli sama lend, aga teda mõistatuslikel põhjustel ei olnud kuskil. Lõpuks saime ikka õhku, hakkasime juba Portos maanduma, kõigi turvavööd kontrolliti üle, kõrvad läksid juba lukku, ja siis vuhh, õhku tagasi ja Lissaboni! Portos jälle halb ilm ja ikka kuidagi ei saa. Veetsin lõpuks 6 tundi selles lennukis, aga kohale ma sain. Mõtlesin küll, et see külm kodu ei kutsu kohe üldse, aga nii hea tunne oli ust lukust lahti keerata, olá hüüda ja juba üleval trepil tuttavaid nägusid näha! Zhanerke tuli ka lõpuks öösel, ta esimene lend oli üle broneeritud ja uuele lennule pandi ta 11 tundi hiljem, nii et ta meie ühisele lennule lihtsalt ei jõudnud.

Kolmest aastast mõne pildiga

Viimane aeg blogi korda teha ja väike sissejuhatav postitus kirja panna, sest paari nädala pärast lahkun juba ligi aastaks Kreekasse! Tegelikult oma sihtkohast ja sinna saamisest kirjutan ehk hiljem. Hetkel oleks pigem tarvis teha üks kokkuvõttev jutuke ülikooliõpingutest, sest viimati kirjutasin regulaarselt Itaalias olles, sellest on aga juba üle kolme aasta möödas.

Minu ökoloogi teekond algas kolm aastat tagasi, kui Vanemuise õppehoones esimest korda oma  tulevasi kursakaaslasi nägin ja õhtuste tegevuste jooksul nendega rohkem tuttavaks sain.

 

Õnneks saime ka kohe väga hästi läbi :)

 

Seetõttu jõudsin kolme aasta jooksul erinevate ökoloogidega nii igasugustes kostüümides pidutseda kui ka matkates ja praksides mööda Eestit ringi joosta.

 

 

Esimesed kuud elasin Kariniga ilusat elu (koledate naabritega...)

Uus elu  algas jõuludest uues kodus, Narva maanteel, aga ma ei ole veel otsustanud, kas sealt mõni pilt ka siia ülespanemiseks kõlbab. Õnneks kolisid ka kõik vanad sõbrad varsti sinna ja naeru oli rohkem, kui vaesed naabrid kannatada jõudsid. Ja toredaid pidusid ja igahommikusi kohvitamisi :)

Kuigi tegevust jagus, jäi mõnikord aega ka õppimiseks, raskemate asjade jaoks tuli väed koondada.

 

Ja need imelised kolm aastat, vaatamata vahepeal vaevanud kahtlustele, ka lõppesid ilusti:

 Ja ega see piltde valimine ei olnud mingi kerge töö! Kui ma sissekannet alustades kirjutasin, et paari nädala päras lahkun Kreeka poole, siis viimaseid pilte otsides ja seda avaldades istun juba Ateena lennujaamas...

Ecology is great! I don't know, I've done so much.. Just saying. I'm still alive..

UNI!!!

I should probably write something :) I'm in Tartu now having fun and sleeping in lectures (not on purpose of course!), living in a nice big dorm and sharing my kitchen with 5 other people. My subjects are interesting (chemistry, bio etc ;)) and life in general is great! I feel like I'd like to be in Duino now and see all the people and talk to my friends, but they're mostly all over the world anyway... Now I should start writing postcards again!

Finally back in the world of... the world

I just spent ages travelling around Belgium and Holland and now I really had to do a lot of reading to catch up with the blogs I regularly check... And I'm still not in the civilisation so all those who I bought a postcard for will have to wait until that happens :D
Well, Belgium was good! A bit like a hippie camp for a week with the little addition that we had at least a few lectures every day and ended with going to Brussels for an action in front of the European Commisions building. I enjoyed a mid-night swim in a canal, dancing all night with weird music, talking some Italian, drinking honeybeer, watching a Sir David Attenborough movie and laughing 1 in the morning, having a coffee in a fancy/comfy Brussels cafe, travelling with trains and always missing one and having to wait for the next.
Holland was even greater! I spent two days couchsurfing in Utrecht, the best choice possible! I was so so lucky to arrive excactly on the day of the Holland-Uruguay match and we watched it with some dozen people, most dressed in orange and drank dutch beer. Before that I went cycling to the city. It was really nice, though mostly I was scared of other crazy bikers :D
Next I went to Amsterdam for a day. Or more like for half a day. I was plannnig to leave quite early from Utrecht, but when I finished packing and got down to the living room I had a coffee with Hanna (my official host) and the others who lived there so I ended up staying for another 1,5 hours. Amst was nice to walk around in and for the night I went to the airport which to my great dismay closed at twelve (!?) and I ended up walking to a random little forest and sleeping there (I had a sleeping bag). Actually I laughed a lot (alone) when I heard the voice from the loudspeaker announcing the closing of the airport :D
Now I'm working in a children's camp and just had a long day. When the kids where having their quiet hour after lunch, many of us ran to the lake and swam for as long as we could. To the suprise of many of my foreign friends I have to tell you this - it's warm here! Let's hope the kids will be behaving nicely and that I will see the finals!!!
And I forgot to tell you about my trip to the camp place which was a complete failure from the beginning to the end. We left home at 11, 11.30 found out that the bus we intended to take was full, decided to hitchhike, had problems because of some road repair works, got to Rakvere (half way), waited for 1 whole hour, decided to walk the 3 km to the town and take a bus (with the extreme hot weather btw), hitched on a car for the last half km and got to the bus station exactly on time. Then I had some sleep and Külli woke me up and told we're there, we shouldd go off. We got off, but it wasn't the right place! Well, we finallly arrived after 18.30! Now again I'm waiting for her to bring some chocolate to my office/working house/med point.

PANIC!!! Lost my phone charger!

Pretty much broke... and just before my trip to Belgium and Holland! It's not like I've been spending a lot, only a bit at the time. It's just that there have been so many of those times :D Now was summer soltice celebration (and it actually wasn't raining!!!) which we spent in my countryside after all. Four nights and 10 people, we definitely spent something, but much less than I had expected in the first place, thanks to the two boxes of extremely cheap beer that Jarko had got for us. Before that was the weekend and on Friday we went out with Enni and our new Finnish friends. First we had our private party with Merka and Karin in Hirve and then in another park with Old Tallinn cream and milk and then moved on to Enni's appartment. We wanted to show them some bars we go to ourselves and also wanted them to experience some cultural shock so we took them to Vallibaar to try 'Millimallikas' ('Medusa' in translation, for Cindy and Iva and some others from Villa Lucchese). First thing we saw when we got in was a guy puking and then touching what had came out with both his fingers and his tongue. Miraculously we still managed to convince them to try the drink and while we where waiting a man was playing accordion and the whole bar was singing 'Pärlipüüdja' () with Karin leading :D Enough of cultural shock, we thought and finished in Karjakelder. Next day we went to Karin's graduation, gave her the flowers and hitched to her place where we spent the whole day until she had to go to her grad party. I had just got home when she called me and said she's picking me up with a taxi and we're going out. We told Merka to come too and finally she took the last, 00.30 bus to town and met us in Juuksur, where we had a warm drink. She then revieled a little bottle of rum that she had with her which we drank in a well-known drinking place nearby. We then moved to Karjakelder again, but we're not going there for another 15 years for sure! A drunkard was sleeping at the table next to us and his friend soon moved to our table to talk to us, imitate our laughter and constantly intrude into my personal space. We also heard people imitating our laughter from the other end of the bar at least three times and a woman was yelling at us from the opposite table to shut the f*ck up, but in a less polite way. The last actually secretely made me feel great, because it felt so good to be the happy and not the bitter one. Nevertheless, we escaped as soon as we finished our drinks. The thing was, we weren't drunk at all, just happy, and I thought I just can't wait to get to Tartu where there are so many happy young people. As I told to Paula at least 100 times: can't wait for September! We met a random guy from Shanghai who we also took to vallibaar and he gave us presents from China. Then we moved on and after B-52 in Nimeta we got out of the bar and it was light. Such a party-killer!! But we still kept meeting random people and moved from place to place. Levikas, Hess, CoffeeIn and first bus/trolley/minivan home and got to sleep at 7. Pretty much the same every day in my countryside too, but we got to go out on the lake with our water-wheel at 4-5 in the morning and enjoy the complitely calm lake and the song of early birds. Now I want to go and meet Britta, she's back in Estonia :)

Should I write about my graduation?? Post some pictures??

Tuesday is my drinking day... or night, whatever you prefer.Yesterday was excactly a week from when I showed up at home in the middle of the night in quite an embarassing state. It's been a few years now since I have unintentionally made faces every time someone mentions rum, but that time I could not say no, it was a night of remembering the Old Times (and yes, I did just write it with capital letter, all grown-up and nostalgic as I am). I still don't know how my friend got to work the next day... This then was another week from the time when Cindy was still here and I took her out to a little sitting with beer and friends and which I still think might have been a bit weird for her, taking into consideration where this little meeting happened. However, I don't think there is actually much I can do to make Cindy think I'm any weirder that she already believes me to be :D Then yesterday was another one of those Tuesdays. Hanna got to Tln and was more than ready for a little drinking in a public place followed by a pub-tour and some beer. Ironically, a week before, while drinking the 'nice' rum, we had been discussing about the Estonians who desperately run after every foreigner in clubs and bars and this time, yesterday, I already had to see some of those people. I wasn't sure if I should be happy that an American was having fun in Estonia or I should be embarassed that those girls with him were Estonian. I don't know if our conversation was any better, but yelling your great (or well...) phylosophical (??) discussion about being friends with your ex all over the bar was not the most intelligent or charming thing I had ever heard. Or a reason to let a hideous half grey-haired (at least English-speaking) tourist have his hands all over you. The night ended well however with a hamburger on the main square (couldn't have been anything more typical).

Now I don't know if I should cry or accept the facts, but weather forecast said that there is more chance for a dry day on 23rd than for a warm day. Who doesn't know - on 23rd it always rains! During my lifetime I don't remember a singe year when it didn't and neither does my grandma. I'm not so sure how well it is with her memory though, but you get the point.. Still, at the moment it seems we'll spend that day in my country-side with a few friends, but I'll see how that works out. Still haven't been good and responsible enough to find a host for Amsterdam, wash the coridor and switch on the dish washer. I'm living just with my dad now for a while and the way we distribute the work is well, if nothing else then just random.

Sufferings of a devoted fan

Sunday afternoon I finally got to Tallinn and had access to TV and football! This was after a few days of a kind of a working and holiday camp with my parents and family friends couple hundred of kilometers from here, always surrounded by mean mosquitos and a Duino-winter-like weather - awful wind (saw quite a lot of tree trunks lying in the middle of the road on my way back), raining every once in a while and air temperature some 10-15 degrees. I walked in the wavy lake (that looks like sea though) a couple of times, just because the water seemed warmer than air. And I'm still not sure if I've got used to the bright sky in the middle of the night. Every time I decided to go to sleep, around 12 (the work and keeping an eye on my brother was quite tiresome), I walked back to my house and felt like it's early morning and it's already time to wake up.I even read with the light coming from outside around midnight and and didn't see the need of switching on the light.
Now I'm making some arrangements for the time I'll spend in Amsterdam soon, and when not watching football, I'm complitely preoccupied with reading about European policies, biodiversity analyses and UN directives. Luckily, I enjoy it, however awful that might sound.

I have had some problems with deciding on whose side to be on with some games. Still, ususally it's simple, like last game yesterday, of course, Italy and right now, Slovakia-New Zealand it is obviously my roommate's homeland - NZ. And of course Slovakia scored exactly when I was typing 'NZ'. Damn.

Viimased päevad

Ei ole tunnet, et varsti minema hakkan... Loodetavasti lõigatakse raadios mu tekst välja või vähemalt, et sõpru elu lõpuni jaguks! Selliseid nagu praegu on, kes viitsivad mu karjuva venna juuresolekul mu juures tühje tunde mööda saata tundmata suuremat sorti kahetsust (vähemalt minu nähes). :)

Taaskord Harry Potter :D

Maraton oli maraton oli maraton! Filmimaraton! Kohe tõeliselt :) Alustasime Potteriga kell 10 õhtul alles ja lõpetasime hommikul 10-11-12 või nii ja ma ei mäleta, millal ma viimati nii maniakaalselt naersin (ilmselt küll mitte eriti ammu...). Ja peale 30 tundi ärkvelolekut saabus nii 20 tundi magamist :) Hommikul oli küll väga vastik tõusta ja lõpuks ma sain aru, et põhjus võis peituda selles, et ma polnud viimased nii 30 tundi midagi söönud, kui mõni kummijänes välja arvata.

Folk oli. Aga kui ma sealt sünnipäeva pidamiseks ära põgenesin ja kõige toredamad inimesed kaasa vedasin, siis sellest tuli midagi, mida hea meelega meenutada ;) Britta, Merka, Leene ja Karin tegid mulle pärast Tallinnas ka toreda asja, pidin mööda vanalinna ringi jooksma, purskkaevu sukelduma, etlema. Pärast (me ei oleks kunagi uskunud, et see võimalik on) muutsime Britta kodu kergema astme läbulaks :D Uskumatu, et see oli ainult nädal tagasi.

Reedel sain Enniga kokku ja väga naljakas oli üle nii pika aja inglise keelt rääkida. Aga endiselt tekitab suurt põnevust mõte, et ma lähen sinna ja saan hakata oma kaheksat kasti asju lahti pakkima. (Tgeelikult ma ei saa endiselt aru kuidas see võuimalik on, et ma läksin sinna 20 kilose kohvriga, tulin 20 kilose kohvriga, läksin uuesti 20 kilose kohvriga ning tulin tagasi 19 kilose kohvriga. Ja mis sinna maha jäi oli kaheksa kasti asju, millest pooli pole ma isegi võimelne üksinda tassima...)

Mu EE edasiliikumise tempo on katastroofiline. Enni ütles, et ta on sissejuhatuse ära teinud, ma olen ainult ühe intervjuu saanud!!!! Aaaaghghg :(












Nagi välja nagu väike matus, kõik oma mustades keepides..













Karin sobitas Dudley Dursley'le pimesilmi seasaba
















"Chubby bunny" with "Harry Potter" & "Severus Snape"

Meenutused

Hoiatus: järgnevas sissekandes tuleb juttu Potteri- ja alkoholimaaniast, elust, minust ja muust. Ning seda kõike läbisegi!

Pole ammu kirjutanud, õieti 2 kuud. Aga aeg on lennanud, pole aru saanudki, kuhu ta siis täpselt kadus.. Esimene nädal kaks möödus sõber a nagu alkoholi tähe all. Mõtlesin üldse, et milleks mul 18 vaja on saada, kui peaaegu kõik mu sõbrad seda juba ammu on. Absoluutselt iga päev sai mõnes pargis või köögilaua ääres kellegagi kokkusaamist tähistada. Uus põlvkond eesti joodikuid, mõtlesin. Aga ma toakaaslase serbiast ütles mulle eile väga ilusti: "About alcohol...well..we are in the best years now, we have to use that! ;)) so, just enjoy!" Kohe peale seda vanalinna päevad, see jäi sel aastal mannetuks, vähemalt minu jaoks. Aga sellegipolest oli põhjust end linna vedada ja siis taas kellegagi pargis tähistada :) Siis tuli Zoe nädalaks külla. Tegime Eestile ringi peale - hommikuse rongiga Tartusse, sealt hääletasime lõunal Viljandi, õhtul bussiga Pärnu poole suvilasse. Käisime saunas ja ujusime, järgmisel päeval läksime bussiga Pärnusse, kus käisime mu vanaema juures lõunatamas ning õhtuse bussiga tagasi Tlnasse. Viimasel õhtul, mis Zoe siin oli näitasime Paula ja Raidiga ka paari olulisemat pubi talle :) Jaanipäeval olin Peipsi ääres ja ujuma sai ka! Siis vahepeal käisin UWC suvepäevadel! Hea üritus oli ;) Pärast Tallinnas ei teinud midagi otseselt erilist. Peale mõnda aega mitte millegi tegemist läksin lõpuks maale mitte midagi tegema. No tegeliklt, kahe nädala peale sai seal lõpuks ikka üht-teist nokitsetud ka. Nukumaja värvisime üle ning kolisime Külliga oma ülemise korruse tuppa lõpuks ja muutsime selle paari hetkega koduseks (väikeste sasipundardega äärepealsetel ja tugitoolil muidugi ;)) Maasikaid käisime ka korjamas, mitukend kilo kokku! Eelmine neljapäev tulin veidiks koos emaga bussiga koju, et midagi mitte millegi taolist ka sõpradega teha. Käisin kinos Harry Potteri esimest osa vaatamas nii magu ma seda saaksingi ainult Hanna ja Sillega teha! Potteri arm otsaesisele joonistatud ja võlukepid käes nautisime filmi! Pärast nautisin Kaubamajas oma vastsaadud õigust, mis tulenes 18 aastaseks saamisega, ja turva naeris mu üle. Või koos minuga ehk, kes teab. Sünnipäeva ajal ise muidu olin maal. Käisime metsmaasikaid ja mustikaid tordi jaoks korjamas ja tort tuli välja kõige parem mida ma kunagi söönud olen!

Laupäeval läksin maale jälle tagasi. Külli oli maal paar päeva üksi olnud ja tal oli väga hea meel, et ma otsustasin siiski tagasi minna. Nautisime sooja järvevett ja olime niisama. Siis, erinevate rõõmsate ja kurbade kokkusattumuste tulemasel virutas mu õde mulle kiiresti, kõvesti ning korduvalt põlvega näkku, mille tulemusena mul punane verenire suunurgast mööda lõuga alla jooksis. Võtsime asja naljaga - uusi asju tuleb ikka proovida!

Nüüd jälle Tallinnas, et õhtul teatriime jälle oma silmaga ära näha. Lugesin, et tegmist on äärmiselt hea näidendiga, loodetavasti on mul kriitikuga ühine maitse ja huumorimeel. Olgu, tegelikult huumori pärast muretsema ei pea, ma võin kõige üle rõõmuga naerda. Hoopistükkis on vaja oodata sobivat tuju ja asjade kõige paremat kokkulangemist. Ehk õnnestub. Homme hommikul folgi poole teele! Folgil näeme, kui peab.

VALGED JÕULUD!

Nüüd pole juba õige kaua midagi kirja pannud, ju selle pärast, et aega on liiga palju. Õnneks praegusel jõuluajal keegi siia ei satu ka ja vingumist pole kuulda olnud. Aga noh, tegelikult pole viimasel paaril päeval midagi kuulda olnud, sest maale minnes võtsin pooltühja telefoni kaasa küll, aga laadijat mitte... Ei saanud isegi Kadrile helistada ja öelda, et ma ei saa ta lahkumispeole ilmuda (ja selle asja proovin kohe homme ära klaarida, kui laetud saan). Aga praegu, peale nädalakest maal on naljakas tunne. Selline tunne, nagu oleks kuskil mõnda aega paguluses olnud ja nüüd saab tagasi ja terve pere õpib kodu jälle tundma. Ju on lumistest jõuludest pea ikka veel sassis :)
Viimane päev Itaalias oli ikka väga kreisi. ma ei tea, kas ma kirjutasin, et mu lennuk läks laupäeva hommikul kell 11 ja ma otsustasin minna kaubikuga ja jõuda lennujaama kell 5 hommikul. Igastahes öösel kaheni käisin Yasamani ja Daigaga ringi. Alguses, nii kümnest, läksime Foresse ja avastasime sealt ühe väga andeka Saneli joonistuse. Kahju, et ma seda kaasa ei võtnud, see oli ikka väga hea :D Seal nägime Attilat, kellel oli väike veinivaru hävitada ja Peter ja ta vend, kes oli Kanadast Euroopat avastama tulnud, tulid ka. Varsti tüdinesime Yasamaniga sellest ära, jätsime Daiga veini jooma ning läksime "african partyle", mis tähendas lihtsalt hunnikus purjus mustanahalisi ringi kakerdamas. Kuulsin mõnda päris veidrat ülestunnistust, aga lõpuks sai kell 2 ja ma pidin pakkima minema.
Enne lahkumist läksin ja istusin veel paarkend minutit Yasamani toas ja sõin kell 4 hommikust. Varsti olin juba lennujaamas, kus polnud peale meie hingelisti. Ühtegi töötajat ega turvat ega kedagi, ainult mina, Lobna, Daiga, Simona, Tomas ja tema ukulele, mida ta meile lahkesti aja viitmiseks mängis. Lõpuks kell 12 öösel olin kodus ja õnnelik. Pikk päev oli, aga magada sai ka ikka omajagu lõpuks. Esimeses lennukis magasin juba enne, kui see lendu tõusis ja näinudki turvavöö kinnitamise juhendit. Kui kahju. Henri sündis nädal peale seda, kui ma koju tulin ja koju tuli juba järgmisel päeval, kui Külliga vanaema sünnipäeval olime. Oligi hea põhjus sealt vahepeal ära joosta ja koju tulla, et vennakest näha :) Päev enne jõule läksime maale ja pidasime perekeskis pühasid, nagu alati. Vanaema sünnipäeval Pärnus käisime ka ning läksin Külliga randa ja linna peale jalutama. Pärast nägime Villut, ma polnud teda enne näinudki ja ta oli väga armas :)
Sõpru oli tore näha, esimesena nägin Pauliinat :) Kaks päeva järjest :D Aga varsti nägin juba paljusid, teatrilaboris oli väike istung. Kadriga käisime linnapeal, rääkisime juttu ja hüppasime Valli baarist ka läbi ja võtsime mõlemale ühe millimallika. Pärast istusime nagu vanad parmud kuskil pingil ja kasutasime raamatukogu raamatuid istumisalustena. Siis käisin veel koolis ja söögivahetunnis :D Homme tahaks Merkat ka näha.
Kodo!!!

Kell on juba kolm läbi (päeval :/) ja ma ärkasin just üles. Peale Portugali on peaaegu iga päev selline olnud. Läksin kell kaks välja (öösel, päeval ma alles magasin sel ajal), läksin Britta koduni ja koos jalutasime vaikselt lennujaama. Pidime veidi ootama ja lõpuks ta saabus - Karin oma väga suure ja ilusa YFU kohvriga. Ta tundus üsna rõõmus, et me tulime, aga see rõõm võis jääda natuke varju, kui ta pidi peaaegu pool tundi tegelema sellega, et oma kohver lubatud kaalulimiiti mahutada. Lõpuks jäid välja mõned vähemtähtsad asjad, mida Kolumbiastki saab, näiteks rätik (või see vähemalt nägi selle moodi välja). Ja siis üks Kalevi kommikarp, mille me Brittaga endale saime ja teel tagasi koju ära sõime. Ja kõrvale jõime statoili kakoad ja ma pidin maksma kakskümmend krooni pooliku tassitäie ees! Igastahes, Karin läks ära ja enne aastat teda ei näe. Naljakas, ta läheb ära, on ära, ja tuleb tagasi. Ja ongi kõik. Me Brittaga tuleme ikka jõuluvaheajaks koju, siis suveks koju, siis jälle jõuluks.
Aga enne ära minekut seisime veel kikivarvul turvaväravate juures ja piilusime, kas näeb veel hetkeks Karinit. Ja siis ma tulin koju, sain poole seitsmest magama ja Karin tšillib juba Kolumbias.

Joke of the century...Or more probably the joke of the history of mankind

Jõudsin kolm minutit tagasi koju. Sõime Brittaga Pireti juures hiina toitu, vaatasime suurejoonelist euroetendust ja näersime hinged seest.
Millised on siis esimesed mõtted seoses selle aastase Eurovisiooniga? Mõistsime kõik juba enne hääletust, et kui Venemaa sel aastal ei võida, siis on see nende jaoks kõik. Lavale oli toodud ju kõik, mida neil üldse pakkuda on: esiteks vägagi tuntud viiuldaja, kelle ainus mure terve laulu ajal oli, et kogemata poognaga viiulikeeltele pihta ei läheks, teiseks Dima, iga Euroopa naise rõõm ja tüdruku unistus, ja viimaks maailmakuulus iluuisutaja keerutmas paari ruutmeetri suurusel plastmassist(!) kunstjääl(!!), mida ta pidi jagama veel kahe eelnimetatud väänleva tüübiga. Kui mõistsin juba, et enam pole midagi, võit läheb idanaabritele niikuinii, leppisin olukorraga, rahunesin ja asi hakkas juba parajalt naljakas tunduma. Näiteks uisutaja rõõm iga 12ne üle. Lõpus oli nii lausa väga kahju, et neid mujale jagati, nii oleks tahtnud seda nägu näha. Või kuidas asja võitnud Dima liigub lava poole, üritades meeleheitlikult endalt särki seljast heita, kuid ei saa, sest ebaviiuldaja ripub ta seljas. Kolmekesi saata võidulaulu (mille pealkiri ega ükski sõna pole meelde jäänud) elavate liigutuste ning osavate jäljendustega oli tappev.

Hämmastav, et ma täna magama ei jäänud, sest eile, kui ma Hannaga Pireti juurde läksin, kustusin üsna ruttu diivanile ära. Pärast jalutasime Hanna juurde (nii hilja oli, miski enam ei sõitnud) ja ma sain seal hommikuni puhata, et siis Patarei vanglasse OSI Tartu-Tallinna ühisekskursioonile minna. Peale ringkäiku käis ka Lagle Parek enda sealsetest aastatest rääkima. Väga huvitav oli, pärast käisime veel EKKMis ka. Ja arutasime suvekooli asju. Väga tore oli!

Homme tuleb üks vagäväga eriline päev :)

Kevadmasendus

Reedel oli teatrilaboris üsna vähe inimesi, kuid rohkem, kui mina isiklikult ootasin. Projekti jaoks oli see miinus, õhtu veetmise osas pluss. Lõpus oli mul kahjuks väga halb tuju, esiteks selle pärast, et viimasel paaril päeval on mul iga päev halb tuju olnud, teiseks selle pärast, et ma tahtsin juba Hanna juurde minna, kes meid ammu ootas, et sünnipäeva/soolaleivapidu pidada. 18 on tähtis number ju! Kolmandaks seetõttu, et ma olin väsinud, mis oli ka põhjus, miks ma Hanna juures tugitooli istudes kohe magama jäin. Mingi kell öösel aeti mind üles. Piret oli juba ära läinud, Hanna ja Sille pidid niikuinii ööseks jääma, aga Britta tahtis ära minna ja ma arvan, et kell hakkas vaikselt kolm saama. Ma ainult ühmasin midagi ja keerasin külge (nii palju, kui see tugitoolis võimalik oli), seega oli ka Britta sunnitud ööseks jääma (vb ta ei teadnud enam, kus ta kodu on?).

Laupäeval käisin Novembrit vaatamas. Praegu on iga päev 1 Hispaania film Sõpruses tasuta. Ma olin seda poolenisti näinud, nii et teadsin kogu aeg, kuhu poole kogu lugu liigub, aga see oli ikka hea, parem veel kui esimesel korral. Ainult kurb oli, et inimestel oli nii hea idee, aga nad ei teadnud, kus piir on ja keegi ei tahtnud neil lasta maailma muuta.

Hommikul pidin varavara tõusma, et loomade hoiupaika jõuda. Koos/Bmeste-l ja Päike kuuti-l oli ühisüritus. Ma olin hommikul isegi nii tubli, et viitsisin endale omletti teha. Aga Üritusel oli masendav. Peale minu sita tuju oli ilm ka veel vilets ja lõpuks ma ei võtnudki ühtegi koera, lihtsalt vaatasin neid seal ja rääkisin mõnega. Vähemalt olid inimesed toredad, nii et ma sain vahepeal oma (enda arust olematutest) probleemidest üle, eriti, kui me pubis istusime. Kui linna tagasi jõudsin, oli masendus jälle peal ja ma sain Pauliinaga kokku, kes proovis mind kummikommidega ravida. Ajutiselt õnnestuski :) Siis hüppas Eliise korra minu juurest läbi ja muutusin veidi rõõmsamaks. Aga nüüd jälle kinno!

Oh neid ilusaid möödunud aegu..

<- Kunagi.
Laupäev oli väga tegus. Kõigepealt käisin linnas, et kell neli kontserdile minna. Kohale jõudes tabas mind ebameeldiv üllatus - kõik piletid olid välja müüdud. Õnneks üks naine müüs oma pileti mulle ja ma saan retsensiooni nüüd lõpks ometi ära teha (tähtaeg oli mitu kuud tagasi). Sealt jooksin otse edasi transsubstantsiatsioonile. See oli lihtsalt vapustav ja magamata öö osas oli mul igati õigus - müüsime pileteid hommikuni välja. Vahepeal kuulasime muusikat ja inimesi, siis unelesime niisama, kontrollisime kottide sisu ja käisime poes porgandipirukaid ostmas. Mul on nii kahju, et kogu seda asja ei ole võimalik kirjeldada, selline punkarite pidu oli minu jaoks tõesti meeldejääv. Üks tüüp kleepis tulbi ja äranuusutatud markeri mälestuseks seina külge, teine tahtis kolmanda korruse aknast välja vaadata ja arvas ekslikult, et aken on lahti, ja pani pea otse läbi klaasi, kolmas käis ja otsis muudkui oma koledat sõpra (tema enda nimetus selle sõbra kohta)...
Hommikul koristasime prahti ja taarat ning tassisime igasuguseid bändiasju ülevalt alla autosse. Täiesti uskumatu, naersime Merka ja Katriiniga pool tundi lihtsalt trummide üle. Selleks hetkeks olime juba umbes 24 tundi ärkvel olnud ja muidu magamata. Andis tunda, naersime veel igaüks eri suundadesse minneski tükk aega üksinda.

Eile käisime jälle Tartus. Esinesime foorumteatriga rock&roll baaris suurepärasele publikule. Saime enne seda iga päev kokku, et uut lugu teha, aga sellest ei tulnud midagi välja, nii et kohandasime enda jaoks oma kõige esimest lugu ja Katriin sai esimest korda jokker olla. Mul oli nüüd üsna vastupidine osa sellele, mis mul enne selles näidendis oli, aga lõpuks oli kõik väga hästi. Pärast saime hulga šokolaadi ja kaubamajast olime juba ostnud endale kummijänkusid, mida sai kogu aeg teel Tallinnasse näritud. Terve tee tagasi oli supernaljaks. Olime need vastikud, kes istuvad bussi tagaistmel ja räuskavad terve tee ja ajavad lolli juttu suust välja. Aga energia oli vaja kuskile ju panna!

Homme on spordipäev. Absoluutselt ei viitsi sinna minna lihtsalt mingiks tunniks ajaks, aga ei suutnud midagi paremat ka välja mõelda. Tulin just OSIst, kurb oli. Elu, ma mõtlen, ja see, kuidas kõik muutub.

Üritasime Merkaga jälle karjääris rummipalle süüa, aga kuna me eile õhtul jõudsime liiga hilja Tallinnasse ja poed olid juba kinni, otsustasime täna peale estat kõigepoodi joosta ja sealt üks pakk osta, vaatamata sellele, et eelmine kord pallid seest tühjaks olid tehtud. Ja just täna passis seesama karjääriõpetaja väljas ja karjus kõigi peale, kes poodide suunas läksid. Järgmine kord!

Tuhat tänu lahkele kontrolörile bussis number 1

Täitsa jube! Ma ei mäletagi, millal viimati koolis rummipalle sai söödud. Varem tegime ikka pidevalt karjääri-

planeerimises pakile otsa peale. Sel nädalal oli selle tunni ajal tuletõrjeõppus ja õpetaja ebaõnnestus täielikult. Kõik hüppasid kohe klassist välja, kahekaupa käimise asemel läksime troppis tepist alla, teise korruse juures tuli aga suits vastu, nii et keerasime võimla poole ja jalutasime koridori lõppu, kus paralleel ja mõned veel juba lihtsalt seisid ja ootasid. Lõpuks, kui olime ammu suitsu sees, tuli õpetaja ka lõpuks ja hakkas meid tuldud teed tagasi viima, otse tulle! Õpetaja ise oleks vist läinudki ja sisse põlenud, meie hakkasime koos teise klassiga trepist üles tagasi kolmandale minema ja läksime aula kaudu välja.

Reedel pesime kolmanda korruse klasside aknaid ja ma proovisin jälle ületada oma kõrgusekartust. Sain hakkam küll. Peale kooli läksime Merkaga Ülemistesse. Olime magamiskotid juba kooli kaasa võtnud, et saaks otse minna, ja kui hüpermarketist joogi ja šokolaadi ära olime ostnud, jalutasime linna piiri poole. Lootsime, et saame iga autoga ainult natukene sõita, sest Tartus pidime olema alles 22.00 ja läkski nii - kõik põhiristid sai läbi käia. Isegi rekkaga saime sõita. Üks rekkajuht, kes just kuuajaselt Venemaa reisilt tuli, võttis meid peale, pakkus küpsist ja tema sõnul kõige paremat õlut, mida Venemaal osta saab. Andis lausa kaasa, kui meid järgmisel ristil maha pani. Nüüd olen ikka rekka peale ka hääletanud :)

Tartusse jõudsime vara. Poolteist tundi varem, kui oleks vaja olnud. Passisime tükk aega Toomemäel, enne kui Genialistide Klubi juurde läksime. Jätsime sinna minekuks ka liiga palju aega, sest ma arvasin, et ei mäleta enam, kus see asub, aga tegelikult avastasin, et orienteerun Tartu vanalinnas palju paremini, kui Tallinna omas ja GenKlubi tee oli mulle suvest juba nii sisse harjunud. "Kirjandus vä?" oli suurepärane. Britta, Katriin ja Kairi esitasid nii hästi kõiki neid luuletusi ja see oli väga üllatav, kuidas nad suutsid asjad meelde jätte ja kõike nii hästi teha.
Pärast tantsisime diskol ja käisime puu taga saia söömas ja tantsisime veel. Kui ära väsisime, hakkasime linna poole liikuma, et magama minna. Teepeale jäi kohe aga suudlevate tudengute purskkaev ja kui Katriin mainis, et seal võiks ju veidi sulistada, olid mul kohe jalanõud jalast ja peale hetkelist veenmist jooksime Katriiniga purskkaevus tiiru. Ja siis veel ühe. Liikusime paljajalu edasi Värske Rõhu toimetuse poole, kus pidime ööbima, kuid tee peale jäi veel üks purskkaev. Seekord liitusid ka Merka ja Britta ja me olime kõik läbimärjad, kui oma sihtpunktini jõudsime. Pesime jalad ära ja läksime mäkki. Paraku oli drive inni järjekord nii pikk, (ja ka teisi "jalgsi mäkivendasid" oli palju) et me otsustasime Statoili hotdogi kasuks, eriti kui nägime, et mäkist pirukaid ja friikaid ei saagi. Magama saime alles poole kolme ajal ja tõusime juba enne kaheksat, nii et kui ma Katriiniga hommikul teele asusin, et olnud mu teksad veel sugugi ära kuivanud. Tallinnasse saime ainult kahe autoga ja kui alguses meile tundus, et see auto, mis meid nii 15 km edasi viis, haises, siis järgmises autos saime aru, et tegelikult oli asi meis, õigemini meie purskkaevus ligunenud riietes. Hea oli koju jõuda!

Täna ootavad mind ees vanamuusikakontsert (kui ma selle üles leian) ja magamata öö transsubstantsiatsioonil. Ja kodu tuleks ka tolmuimejaga üle tõmmata.

3. mai oli tore. Tean, kuidagi tagasihoidlik sõna selle kirjeldamiseks, aga viimasel ajal on nii palju olnud, et ma olen emotsioonidest üsna väsinud. Ja tegelikult, kõige naljaka ja laheda kõrval, mis sel päeval koristades juhtus, oli ju palju, mis seda head tunnet ära võttis. Näiteks see, et see pagana praht seal üldse maas oli või, et me koristasime maakohas, sõitsime viiekesi bussiga ringi (kusjuures ma polnudki varem minibussi eesistmetel, mis mõeldud kolmele, viiekesi sõitnud) muudkui ühest kohast teise, tassisisime prügikotte lipujaama ja kohalikud kepikõnnivad meist lihtsalt mööda või igavlevad kuskil nurga peal. Negatiivsed tunded igati õigustatud ju. Aga hea meel on ikka, kuidas muidu, isegi, et ei saanud vabatahtlikega koos Lasnamäed puhastada. Pärnumaal läks minu abi palju rohkem tarvis ja mõnus ju, et oma koduümbrus suveks puhtamaks sai. Pealegi, vabatahtlikega sai üht teist just hiljuti, eelmine neljapäev-reede, tehtud. Sõitsime viiekeisi Kadri nunnu punase sportautoga Lellesse ja askesldasime mõisapargis. Õhtul oli meile viie peale suur kahekorruseline maja söögiruumi (ja söögi/joogiga), söögisaali, piljardiruumi, hiiglasliku saunaeesruumi/joomaruumi, väksema saunaeesruumi, sauna, leiliruumi ja terve korrusetäie magamistubadega. Õhtul tuli oma kümme inimest külla ka, aga muidu lihtsalt viie peale!
Järgmisel päeval oli meil terve oma Schulebus, millega meid veidi ringi sõidutati ja siis tegime veidi tööd jälle. Sain teada, kui oluline üks hea motivaator on :D Kui tundus, et piisavalt on tehtud ja kell ka juba palju, asusime jälle autosse.

Tallinnasse jõudsin nii tunnike hiljem, kui oleks tahtnud, meil hakkas juba kell 18.00 Hirvepargis FoorumTe: sündmus ja mina olin seal alles kell seitse. Õnneks sain veidi nautida, enne kui väga kuri politseinikeduo meid minema ajas ja politseijaoskonnaga ähvardas. Sättisime ennast šnelli tiigi ääres taas sisse, siis läks enamus tagasi, et mööda Hirvet ringi joosta. Ise eelistasin tiigi äärde puhkama jääda, paik oli kotikoormate, matikuhjade ja söögihunnikutega piisavalt mugavaks tehtud.

Lahkume vastumeelselt Hirvepargist. Kuri politseitädi ja sama kuri politseionu veel kaugel pinkide juures näha, otsivad veel toredaid inimesi, keda ära saata.

Muidu olen pidevalt segaduses. Ma ei tea kas rõõmustada või kurvastada, aga praegu on arvatavasti viimane kuu, mille ma oma koolis veedan. Järgmisest aastast ootab mind hoopis teine kool Põhja-Itaalias ja seda lausa kaheks aastaks. See on nii vinge, nii ilmatu-otstu lahe, aga samas - seal ei ole peale minu ühtegi eestlast. Ei, ma saan hakkama. Jõuludeks ju koju!

Pean ühe asja ruttu korda tegema, kirjutan siia üles, et meelest ei läheks :)
Oh, ja täna, üle pika aja oli bioloogia tund jälle huivtav. See oli hea. Ja muusikaajaloo töö ei olnudki väga masendav, sest esimest korda selle aasta jooksul suutsin ma kordamisküsimused ka enne tööd tegelikult läbi lugeda. + ma sain veel korra üle ka vaadata. Seda kõike muidugi tänu inka tunnile, mis ära jäi. Ja üle pika aja viitsisin ma kunstiajaloos ja ajaloos konspekteerida. Osaliselt küll, aga ikkagi. Ka seda vist tänu inka tunnile, mille arvelt veidi puhata sai.

Tänasest peale hakkan ma blogima regulaarsemalt. Ikka kui midagi on, siis ma kirjutan, muidu mul ei ole enam jaksamist lihtsalt nii palju korraga kirja panna. Ma ei ole jõudnud kordagi oma blogimise ajaloos rääkida mõnest sünnipäevast või kaevata, et koolis on tüütu, või kirjeldada pikemalt mõnda vabatahtlikke tegevust või rääkida FoorumTe: st ja meie koosolekutest või jutustada, mis kunstis on juhtunud. See on veider, sest viimased ongi ju kogu minu elu. Kas ma üldse millestki kirjutanud olen?

Mul hakkab koju juba väike õhupallikogu tekkima. Üks eriline roheline õhupall, mille Britta mulle täpselt enne Käärikult lahkumist kinkis, lebab siinsmas minu kõrval. Ta oli üksinda hääletades üks väga tore vestluskaaslane, eriti kui ligi kümme minutit ükski auto peale ei võtnud ja seda puhtalt fakti tõttu, et selle aja jooksul ei läinudki mitte ühtegi sõidukit mööda! Aga näe, Tallinnasse jõudsime mõlemad, olgugi, et 11 õhtul, kui järgmisel hommikul pidin juba viiest lennujaamas olema...
Mmm, ja siis see sinine pall, millega sai mööda Tallinna joostud, teist, kollast õhupalli otsitud ja vägagi öisel kellaajal stripibaari aknast sisse piilutud (vetsu otsinguil loomulikult ning teadmata veel, mis kohaga tegelikult tegemist).
Üldse on neid kuidagi palju siia sattunud, toredad asjad ju. (http://www.youtube.com/watch?v=sfxDSEztuRA)


Kontsert pühapäeval oli meeletult tore. Mingi osa sellest sain isegi istuda ja nautida :)

Brüssel, Brüssel, Brüssel. Minek, tulek, olek. Lendasime läbi Kopenhageni. Lootsin, et vot nüüd saan korra jala ka Taani pinnale torgata, aga oh suur oli minu üllatus, kui peale ligi pooletunnist meeletut ekslemist mõistsin, et sellest lennujaamast ei saagi välja. Või tegelikult lõpuks leidsime isegi koha, kust see oli võimalik, kuid tegu oli kahjuks ühesuunalise käiguma. Ümberkeerates nägime aga suuri iseavanevaid klaasuksi, nagu neid on kaubamajades, mis avanesid otse tänavale. Aga seekord ei olnudki enam eriti üllatav, kui ma napilt-napilt vastu uksi käisin ja veel viimasel hetkel pidama sain. Mida ma ometi lootnud olin? Muidugi olid need seal vaid narrimiseks. Suur osa minust usub, et neid pole vist kunagi avatud...
Disko ajaloomuuseumis oli lahe. Koos baariga, kust sai niipalju tasuta Cokat, Fantat, IceTead jms, kui süda ihaldas. Igast 27 liikmesriigist oli nii 10 õpilast ja kui baariletist hakkas saama ka Maesi ja Timmsi (endiselt niisama), algas pihta tõeline Euroopa segunemine, eriti tati tasemel.
Aga oli ka muud toredat, nagu ilusad autod, pikad jalutamised, öised kohtumised huvitavate inimestega jne. Ja Belgia šokolaad ka!

Pluss väike rõõmusõnum: mind kutsuti vestlusele. Intesrvjuule. Seltskonnamängudele. Millegile...?

Maksin täna mõtetult suure summa raha (50% kogu oma säästudest) raamatu eest, mida mul vist mitte kunagi vaja ei lähe + ma ei saa selle venekeelsest tekstist aru ka. Vot see ongi raha kogumine minu moodi!