teisipäev, 20. juuni 2023

Kangaroo Island


Jaanuari alguseks oli meil Külliga Adelaide "läheduses" veel paar toredat asja ära teha. Esimene neist oli Kangaroo Island ehk KI, mis on Austraalia suuruselt kolmas saar ja kuhu saab üsnagi kalli praamiga (mis oli ka üks põhjustest, miks me eelnevatel kordadel seal käimata oleme jätnud). Külli tuli Barossasse tagasi parasjagu oma medicali ajaks ja taaskord oli arstikontrolli ja töö alguse vahel üks nädal. Ma käisin oma viljatööl veel veidi aega edasi, aga see jättis meile ikka ühe vaba pika nädalavahetuse. Praamisadamani oli meie juurest paar tundi sõitu ja siis jäi Küllile see rõõm meie pirakas auto praami peal ära parkida. Autod pandi seal ikka väga lähestikku ja sõbralikult kokku.



Sõit üle mere oli lühike, aga sellegipoolest õnnestus meil delfiine näha! Saarele jõudsime hilisel pärastlõunal, aega jäi vaid väikeseks ringsõiduks tuletorni juurde, ja ööbimiskoha otsimiseks. KI-l on nimele vastavalt täitsa enda kängurud olemas, kes on teistest pisut tumedama karvkattega. Üldse on saar oma loomarohkuse poolest tuntud ja meie nägime oma paari päeva jooksul seal kängurusid, koaalasid ja pisikest madu.





Kartsin natuke, et saar võib ülerahvastatud tunduda, sest praamid olid iga päev kõik välja müüdud, kuid näiteks esimesse ööbimispaika peale meie kedagi ei tulnudki ja ka hiljem kuskil tegelikult ei tekkinud sellist tunnet.

Meie uhkes üksinduses

Vetsud ja varjualune olid täitsa uued, alles ehitatud


Järgmiseks päevaks oli meil päris tihe plaan: merilõvid, liivadüünid, sõit saare teise otsa, kummalised kivid ja lesivad hülged, ning ööbimiskoha leidmine.

Merilõvide juurde jõudsime peale üsna lühikest huvitavat sõitu ja seal viis giid meid rannale väiksele jalutuskäigule ning nägime ja kuulsime merilõvisid päris lähedalt.

Hommikune sõit

Merilõvide lesila



Nii kihvtid!


Enne liivaharjade vallutamist käisime ka ilusas rannas ning sealsamas söögikohas kohalikku paljukiidetud kalaburgerit söömas!


Kohalik väike pood ja söögikoht

Väga maitsev

Liivadüünide vallutamiseks otsustasime laenutada ühe pepulaua ja ühe laua, mis oli väga äge. Düünidest andis ikka üles kõmpida ja allatulek käis päris kiiresti 😀 Ära põlesime ka.




Kamapaus!

Edasi ootas meid sõit saare edelanurka. 2019-2020 suurte põlengute ajal põles KI-st kuue nädala jooksul ära peaaegu 40%, ja kõige kohutavam olukord oli just saare lääneosas. Tohutult pikk pea sirge tee, mis meid edelanurka viis, algas mäe otsast ja nägime suurt laiuvat maa-ala, mis peaaegu täpselt kaks aastat varem ära oli põlenud. Uus puhmastik põlenud mustade puutokkide all säras erkroheliselt ja kasvas täie hooga. Ühel päeval loodetatasti taastuvad nii varasemad elupaigad kui ka seal pesitsenud loomastik.





Saare peal ringi sõitmine oli nii ilus, eriti kui meie tee ikka ja jälle rannikujoont pidi jooksis ja vapustavaid vaateid pakkus. Huvitavad kivid, mis meid teekonna lõpus ootasid, ei olnud tee endaga võrreldes enam üldse nii huvitavad.





Sõitsime aga edasi, et veel hülgeid näha ja pisut turnida.




Beebid!

Õhtu lõpuks läksime karavaniparki, käisime pesus, tegime süüa ja seejärel nägime vist oma Austraaliaaja ühte esimümne päikeseloojangut! See oli tõesti vapustavalt ilus värvide mäng!



Kui aeg oli magama minna, hakkas õues üks lõugamine pihta. Nagu sead oleksid puu otsas. Meid ümbritsevad eukalüptipuud olid koaalasid täis ja need nunnud loomad teevad ootamatult mitte-nunnut häält. Hommikul käisime puude all ringi ka, et neid näha ja päris palju leidsime.




Kolmandal päeval sõitsime mööda põhjapoolset külge tagasi reisi alguspaiga suunas.


Esimese peatuse tegime lavendlikasvanduses. Jalutasime peenarde vahel ringi ja tegime väikse lõuna.



Kui kõht sai täis ole edasi aeg veinimajja suunduda. Saime õue varjulisse nurka mõnusa merevaatega istumiskoha ja võtsime ühe proovialuse. Tõenäoliselt ostsime mõne pudeli ka endaga kaasa. Enne edasi sõitmist jalutasime natuke saare pealinnas ka ringi.



Peale veinitamist jõudsime käia veel ühes talumuuseumis, kus toodetakse eukalüptiõli.



Vaateplatvormilt nägime veel vaadet saare idaosale ja sealt on juba põhimõtteliselt näha ka seda randa, kuhu õhtule jäime. Kuna järgmisel hommikul oli meil üsna varakult praam (hilisemad olid lihtsalt kõik juba välja müüdud), siis jäime õhtuks sadamale võimalikult lähedale. Lootsime, et päikeseloojang tuleb sama erakordne, kui eelmisel õhtul, ja et seekord on meil mere ääres sellele ka veel parem vaade. Seda, mida eelmisel õhtul nägime,päris ei olnud, aga puhkuse lõpule siiski kaunis punkt.







Ja juba oligi hommik, aeg tagasi sõita ja uue veinihooaja alguseks valmistuda.



🔆🔆🔆

Viimati kirja pandud

Lühike, aga veinirohke postitus

Peale minireisi Kangaroo saarele jätkasime töö lainel. Seekord ei ole mul väga pikalt ja põhjalikult midagi kirjutada, sest veinitehas, kus ...