Last leg: Adelaide-Perth

Ja meil saabki Austraaliale ring peale!

Tõmbasime Barossas mõned päevad hinge ja juba hüppasime tagasi autorooli pikki sirgeid sõitma! Seekord jäi teele ka reaalselt Austraalia pikim sirge teelõik (145,6 km).

Enne käisime kanalas

Niisama linna peal

Kapunda

Clare

Kiisupojast on volask saanud

✳✳✳

Tali oli ikka visa ja öised kraadid päris jahedad, aga enamasti saime head ilma. Alustuseks sõitsime kohe nii palju kui jaksasime, sest esimese päeva teed olid juba mitu korda läbi sõidetud. Port Augustas sõitsime mööda Eyre'i poolsaare põhjapoolset maanteed edasi WA suunas. Nagu ka eelmisel korral sellel teel, ööbisime jälle suure kivi juures, seekord mingi muu kivilahmakas. Kaks autot oli ainult veel ja muidu vaikus ja tähistaevas :)

Edasine sõit viis meid lõpuks veel avastamata paikadesse. Nägime roosat järve, ookeanit, liivadüüne ja lisaks saime endale natukeseks ühe nunnu neljajalgse sõbra :D

Jäime ööseks aborigeenide küla karavaniparki. Väga ilus alles korda tehtud koht oli. Mõned lisareeglid olid ka, alkoholi ei tohtinud seal juua ega nende majade juurde minna. Korrapidaja oli väga sõbralik, tegi meile lõkke üles ja vaatas, et meil kõik olemas oleks. Hommikul läks kahjuks elekter ära ja pesuskäik jäi katki, aga muidu oli hea koht.

Hommikul jälle teele

Tahtsime kindlasti veel vaalu näha ja olime küll päris hooaja lõpus juba, aga läks õnneks! Sõitsime paralleelselt imekauni rannikuga ja see juhtub olema ka üks lõunavaala poegimiskohti, kus vaalaemad veedavad järglastega mitu kuud kuni "tillukesed" on valmis avaookeani suunduma. Nägime nii palju vaalu, et võisime täitsa rahul olla.

Hästi vaatad, näed vaala ka

Piirkond, kus sõitsime, on Nullabor Plain ehk massiivne puudeta lubjakivi tasandik. 200000 km² juures on see omasuguste seas suurim maailmas.

Nullabor Roadhouse

Suur Austraalia laht

Ületasime veel samal pärastlõunal piiri ja käisime endise telegraafijaama varemete juures uudistamas. Kuna varemed asuvad liiva vahel ja tuul ümbrust pidevalt ringi liigutab, ei tea kunagi, palju endistest seinamüüridest ja korstendest parasjagu nähtaval võivad olla.

Ühtlasi jõudsime Austraalia pikima sirge otsa, aga ühe jupina seda ära ei sõitnud, öö tuli enne peale. 

Loodus on siin väga vali ja "äratuskell" läheb juba varakult lahti

90 miili sirget sai sõidetud. Peale väikest kurvi läks sirgelt edasi 😀

Ega siia päeva palju ei jäänudki, inimesi seal eriti ei ela ja ümbruses suurt muutust ka pole. Peatusime ühes roadhouse'is ja jalutasime nende muuseumis ringi. Lääne-Austraalisse ei tohi värsket kraami sisse tuua ja sõime enne piiri ületust kõik ära, aga esimese linnani on sealt 720 km! Meil ei olnud linna ja poeni enam pikalt minna, aga roadhouse'is oli leti peal eriti kallilt õuna müüa ja krabasime kohe kaks tükki. Nii head olid! 😀

Jõudsime esimesse linna Norseman'i ja sealt keerasime lõuna suunas kuni jõudsime rannikuni Esperance'i. Taastasime oma värske toidu varud, nautisime korra väikelinna kohvikumelu ja suundusime ööseks rahvusparki.

Esperance'i ümbrus on väga kaunis. Eriti käivad inimesed seal ilusate randade pärast, kus võib ka peesitavaid kängurusid kohata. Meil ei läinud ilmaga kõige paremini, aga kõik nägi vaatamata sellele nii ilus välja. Ronisime alguses mäe otsa ja siis läksime sättisime ennast telklasse. Lillede õitsemise hooaeg ei olnud veel päris läbi ja igasugused värvilised taimed tegid künka otsa ronimise eriti toredaks, ka halli taevaga.

Vaade meie telkimiskohast!

Vihm ja tuul kimbutasid, aga ehitasime tuulevarju ja kõige hullem ei olnudki

Hommikul käisime enne ära sõitmist veel vist viies või kuues rannas jalutamas. 

Edasi sõites jäi meile tee peale Stonehenge'i replika, käisime vaatasime selle ka üle. Replika oli ehitatud kohalikust graniidist ja nägi välja selline nagu originaal Inglismaal mitutuhat aastat tagasi oleks välja näinud. Päris võimas ehitis oli.

Järgmisena jäi teele Hopetoun ja Fitzgerald'i rahvuspark. Jäime Hopetouni lähedale ööseks ja käisime hommikul pargis. Taaskord palju taimi, künka otsa ronimine ja ookeani vaated, seega midagi meile. Reisi lõpus sõitis Külli sinnasamma tagasi, sest ta järgmine töökoht oli sealt kõigest paarikümne km kaugusel!

Pildilt näha, et tegelikult oli ikka päris jahe õhtuti ja hommikuti

Järgmisena sõitsime jälle vaalu vaatama! See oli väike detour peateelt, aga lootsime ikka korra neid veel näha. Koht ise oli väga ilus,  aga alguses tundus pikalt, et ei ole seal vees kedagi. Lõpuks ikkagi nägime ema ja väikest, võib-olla viimased veel, kes hooaja lõpus alles olid. Igal juhul jälle üks kordaminek!

Tüüpilised Austraalia reisiautod

Tegime lühikese peatuse ka Bremer Bay linnakeses. Ilm oli vaheldumisi ikka hall ja vahele pisut sinise taeva laike, aga vesi pidi väga soe olema, sest suvituslinna rannad olid rahvast täis ja kõik jalutasid rätikud ümber vastu. Meid ujuma ei kutsunud ja kauaks ei jäänud.

Edasi jõudsime taaskord vanadele tuttavatele radadele, olime jälle Albanys! Õhtune ilm oli täiesti kohutav ja veetsime sellest suurema osa karavanipargis autos istudes. Vihma lihtsalt kallas! Järgmisel hommikul sõitsime farmi, kus varem töötasime ja sõime farmiperega hilise hommikusöögi ning rääkisime pikalt juttu. Hea meel, et läksime :)

Peale brunchi käisime viskasime pilgu peale oma vanadele lemmikutele:

Natural Bridge

The Gap

Peale Albany't läks asustus jälle päris tihedaks ja sõitmist enam nii palju ei olnud, aga see oli kõik suurte puude vahel mööda ilusaid teid ja nautisime seda ka vaatamata jätkuvale vihmale.

Tee kämpimiskohta

Saime jõevulina saatel uinuda

Hommikusel jalutuskäigul

Üks asi, mis eelmisel korral tegemata jäi, oli kunagiste tulevalve puude otsa ronimine. Valveposti tegemiseks valiti välja puud, kust võiks kõige kaugemale näha, löödi vaiad redelina puu ladvani välja ja sinna ehitati väike platvorm, kus keegi kogu aeg valves istus, et ega kuskil tulekahju ei paista. Praegu saab minna ja nende otsa ronida kui piisavalt julge olla. Üldiselt vanakestest väikeste lasteni kõik ronisid seal.

Selle puu otsa pole enam ohutu ronida, aga õppisime ajaloo kohta üksjagu

Rahvas läheb, ma jõudsin ka peaaegu tippu, enne kui kõrgusekartus ikka jagu sai must ja pisar silmas alla tagasi läksin. Inimestest möödumine on seal väga kitsas!

Maailma kõrgeim omataoline platvorm, 65 meetri kõrgusel

Jalutasime natuke ümbruses ka

Külli otsustas, et kui see on maailma kõrgeim puu otsas asuv platvorm, siis ta tahab ikkagi selle otsas ka ära käia

Sõitsime läänerannikule mõneks päevaks, sest ka seal jäid eelmisel korral mõned asjad nägemata. Näiteks jäime kalda ääres ujuvate suurte raide nägemisega hilja peale, neile meeldivad varahommikud. Sel aastal läksime varakult kohale, kuid ilma ei olnud kahjuks.

Nii loodsime raisid näha

Jäime selleks ka ookeani lähedusse ööbima, et hommikul Margaret Riveris veinituurile minna. 

Margaret River on hoopis teistsugune piirkond kui see, kus me Barossas veinikas oleme töötanud. Tehakse teistsuguseid veine ja kohad on palju väiksemad. Sellist massitootmist, nagu meil, ei näinud kuskil, aga väiketootjaid on nii palju, et tegemist ikkagi ühega olulisematest Austraalia veinipiirkondadest.

Suur šokolaadi pood

Hommikul käisime oliiviõli poes ja sõitsime niisama ookeaniäärsetes linnakestes ringi. Viimase telgis ööbimise tegime kauni järve ääres, aga enne sinna jõudmist käisime aiapäkapikke vaatamas. Ühte kohta lihtsalt metsa alla hakati päkapikke panema ja nüüd kõik toovad neid igalt poolt juurde ja ütleks, et isegi võib olla natuke kõhe koht 😀 

Ja peale seda jõudsimegi Perthi! Esimese öö olime Külli esimese farmeri õe juures, sõime mõnusa õhtusöögi ja rääkisime, mis vahepeal paari aastaga toimunud. Zac lendas ka Perthi ja järgmisteks öödeks kolisime kesklinna kanti mingisse eriti kahtlasesse hostelisse. Õnneks oli meil oma vannitoaga ruum ja kui õhtul sinna jõudsime, tõmbasime lukud-riivid kohe ette ja ringi seal liikuma ei pidanud. Eks hind oli ka vastav.

Linna jõudes oli päris kehv ilm, aga õnneks läks ainult paremaks

Läksime Perthist ka veinituurile. Veinipiirkond, mida külastasime on org Perthist kirde suunas. Alustasime tuuri jõe peal ja sõitsime paadiga paar tundi Swan Valleys. Saime ringi vaadata ja veini maitsmisega alustada. Lõpuks tagasi maa peal lõunatasime ülejäänud kruiisirahvaga mega suures kohas. Saime nendega just tuttavaks ja kõik oli tore kui nemad laevale tagasi läksid ja meie hakkasime bussitäie purupurus noortega ringi sõitma. Käisime veel kolmes veinikas, šokolaadi poes ja ühes õllekas. Kõikidest veinituuridest, kus käinud oleme, oli see kindlasti kõige rohkem joomisele keskendunud ringkäik ja informatsiooni jagati päris vähe, aga saime häid asju proovida ja ostsime midagi ka.

Järgmisel päeval külastasime Lääne-Austraalia muuseumit, mis eelmisel korral oli ehituses uuenduskuuri läbimas ja me kahjuks ei saanud siis minna. Muuseum oli ikka väga suur, jalutasime nii palju ringi kui jaksasime, aga seal saaks ikka väga mitu korda käia.

Lisaks külastasime mündi vermimise muuseumi. Nägime väga suurt ja hinnalist münti ning kullakangi valamist.

Mündikoda

1000000 dollarit

Lisaks muuseumile oli eelmisel korral ehituses ka Hiltoni hotell. Jalutasime Elizabeth Quays ja kui juba sealkandis olime, siis käisime ka hotelli viimasel korrusel baaris vaadet nautimas. 

Jalutasime siin seal veel ringi ja õhtul käisime korea restoranis, kus meile toodi lauda hunnik toorest liha, mida laua keskel grillil ise küpsetama hakkasime. Toit oli hea ja kogemus huvitav.

Viimaseks Perthi päevaks jäi veel kaks toredat tegevust: eestlaste pannkoogikohvik ja loomaaed. Pannukad olid väga head! Ooteaeg oli küll tühjas kohas metsik, aga olime nende söömist niikuinii kaua oodanud.

Loomaaias läks aeg väga kiiresti. Kõige huvitavamad olid ahvide ja leemurite väljapanekud, sest need olid saared keset tiiki, ja orangutanide elamine. Nägime veel toredaid loomi ja enne lahkumist leidsime nurga tagant ka puukängurud, kellega Queenslandis nii väga kohtuda tahtsime!

Hiiglaslik Galapagose kilpkonn

Orangutanid

Puukänguru

Loomaaiast sõitis Külli oma uue töökoha suunas ja meie Zaciga lendasime tagasi Adelaide'i. Sellega olime oma reisimisega alguspunktis uuesti ära käinud ja Austraaliale kringli peale teinud ∞

🔆🔆🔆