Põhja Queenslandi reis

Sellest tuleb üks üsnagi ootamatu lõpuga reisijutuke... Aga alustades algusest, siis jõudsime just Maggie'lt tagasi ja Townsville'ist hakkas pihta uus seiklus! Eesmärk oli otse mööda rannikuäärt põhja sõita, troopilises põhjas paar nädalat ringi vaadata ja siis tagasi Townsville'i tulla, et sealt lääne poole, Austraalia keskele sõita.

Plaaniks sai väheste peatustega üles Cairns'i minna ja teeäärsed vaatamisväärsused tagasisõidu ajaks jätta. Seetõttu möödus vaid päevake autoroolis ja olimegi juba peaaegu Cairns'is. Kuna tegemist oli meie viimase puhkusereisiga Austraalias, siis otsustasime vahelduseks hoopis linnas hotellis ööbida ja valisime üldse paketi, kus juba Suure Vallrahu tuurid ja õhtusöök sees ja ise ei pidanud üldse midagi orgunnima hakkama.

Üldse planeerisime sellel reisil vähe ning ootamatute asjaolude tõttu muutus seegi kava. Lisasin paar kaarti, et juttu pisut lihtsam jälgida oleks ja panen ühe veel pisut lähemas vaates, et kus me seal umbes sõitsime. Kõige põhjapoolsem koht kuhu jõudsime on Daintree, kus rannaliival kohtuvad kaks UNESCO maailmapärandit: maailma vanim vihmamets ja maailma suurim korallrahusüsteem.

✳✳✳

Esimese sõidupäeva õhtuks olime Cairns'ile päris lähedal ja järgmist hommikut proovisime varakult alustada, aga uni katusetelgis on ikka alati liiga hea. Kui meie lõpuks minema asume on teised tihti ammu läinud.

Enne linna sisse sõitmist käisime vihmametsa avastamas. Sõitsime köisraudteega üle iidsete metsade, tegime tee peal paar peatust ja lõpppeatuseks oli Kuranda küla vihmametsas. Vihmamets oli nii võimas ja väga hea meel, et saime kõrgustest neid vaateid nautida!

Vaade alguspunkti suunas. Kauguses on Cairns, ookean ja veel kaugemal Suur Vallrahu

Üks puu on üle kasvanud teisega, mis kasvab üldse ülevalt alla

Vahepeatus Barron fallsi juures

Kuranda on mu ettekujutustes alati palju huvitavam linnake olnud, reaalsuses oli väga tavaline Aussie linn. Lihtsalt veel rohkem poode, millest enamus turistinänni täis. Meil oli seal päris mitu tundi aega ja jõudsime minna keskusesse, kus saab natuke selle piirkonna aborigeenide kommetega tutvuda. See on üks näide sellest, kuidas sellel reisil oli kõik kuidagi nii planeerimata: veidi enne kui keskuses oleksime pidanud olema otsustasime kaarti ka vaadata ja tuli välja, et keskus asub 5 km Kurandast väljas.  Õnneks Külli leidis viimasel hetkel ühe bussi, mis oli nõus meid võtma. Keskuses nägime tantsuetendust, näidati traditsioonilisi tööriistu ja saime bumerangi visata!

Kurandas käisime veel liblikakeskuses! Pildile ei saa väga hästi seda tunnet kui värvilised liblikad lendlevad su ümber 360 kraadi igas küljes :)

Kuidas liblikad maailma näevad

Enne kui köisraudtee meid tagasi üle vihmametsa ookeani poole viis, jõudsime veel kumbki endale ühe maali osta. Oleme neid nii kaua siin ja seal vaadanud, aga seekord tegime lõpuks otsuse ka 🎨

Siit edasi algas meie ootamatult lühike Cairns'i puhkus. Õhtul jalutasime natuke linna peal ja küsiti juba mustmiljonditat korda, kas oleme kaksikud 😀

Hommikul sõitsime Green Islandile. Saarel oli kohe laevalt maha astudes kuurordi vibe, aga kuna turiste oli tol hetkel vähe, tundus see kena, kuid kummituslikult tühi. Saare teeb huvitavaks asjaolu, et see on Suure Vallrahu mitmesajast saarest ainuke, millel kasvab vihmamets. Vallrahu ise on üle 2300 km pikk ja koosneb 2900 omaette riffist ning 900 saarest, kokku laiutab see 344400 ruutkilomeetrisel alal. See on rohkem kui 7 ja pool Eestit. Tegemist on maailma suurima elusorganismide poolt ehitatud struktuuriga. Green Island'il jalutasime pisut ringi, snorgeldasime, käisime klaaspõhjaga paadiga sõitmas ja nautisime ilma, mis oli lubatust palju ilusam.

Aga ega asjad ei saa ju ometi ilusaks jääda! Päiksekumas helesinine taevas tõmbus ähvardavalt halliks ja jõudsime napilt enne suurt sadu restoranilaua taha istuma. Tellisime lõunasöögi, avasime telefonid ja saime halva uudise osaliseks. Lockdown oli mõne päeva eest lõppenud, kuid ilmnes uus haigusjuhtum (eelmise juhtumi taksojuht) ja Cairns läks taas kolmeks päevaks lukku, seda juba sama päeva õhtust. Meil oli laeva tagasi jõudmise ja linna lukustumise vahepeal pisut üle tunni ja otsustasime, et ei jää kolmeks päevas hotellituppa istuma. Krabasime toast need vähesed asjad, mis sinna olime viinud ja sõitsime minema!

Sõitsime lähimasse tasuta telkimispaika ja meie "põgenemistee" oli ikka üsna ekstreemne :D Ööbimispaigaks sai kaunis järveäär!

Nägime kahte sellist suurt puud

Selline on  väike osa teisest suurest puust

Kui Cairns'ist üle mägede sisemaale poole sõita (nagu me eelmisel õhtul just teinud olime) tuleb esimesena ette piirkond nimega Atherton Tablelands. Seal on hea muld ning aastaläbi soe ja sajab palju, mida nägime ka ise. Seetõttu kasvatatakse seal kõiksuguseid vähem ja rohkem eksootilisi taimi ning karjamaad on samuti rohkelt. Puuvilju võis igal teenurgal müügis näha, viska aga münte ja võta kotitäis. Piirkonnas kasvatatakse ka teed ja kohvi ja no üldse käisime paljusid asju maitsmas! Alustasimegi teeistanduse külastusega.

Kahjuks saime iga päev veidi vihma, mida kõrgemal olime, seda rohkem

Kus aga teepeale jäi, seal käisime koskesid ka vaatamas. Oleks natukenegi päikest olnud, oleks mõne kose all ujunud küll, aga ausalt kohe üldse ei kutsunud selle ilmaga.

Piimafarmis juustude maitsmine oli palju rohkem meeltmööda. Neil oli jäätist ka, aga peale juustukandikut oli ruum täitsa otsas!

Terve selle ringireisimise ajal oli meil Cairns'is tühi juba makstud hotellituba, mistõttu tahtsime ööbida ainult tasuta telklates. Teisel ööl sattusime eriti suurde ja populaarsesse teeäärsesse kohta kuumaveeoja lähedal.

Näeb välja nagu sopaaugus suplemine, aga tegelikult oli päris mõnus! Vee temperatuur oli iga paari sammu tagant erinev, jahedast tulikuumani ja tuli endale sobiv koht leida.

Peale hommikust kuumaveesuplust oli päeva alustuseks veel ette nähtud paar koske ja pisut vihma.

Maitsmiseks jäid sellesse päeva veinid ja kohv. Varasemalt oleme igal pool viinamarjaveini proovimas käinud, aga selle piirkonna veinid on tehtud mitmesugustest troopilistest puuviljadest ja mõnedest kohalikest marjadest.

Põhiliselt oli päris magus kraam ja maitses küll hästi

Kohviistandus

Kohvitöötlus

Külli kohvikirsi raksus 😀

Kohvikirsid

Uba kirsi seest, nägime röstimist ka

Peale kahte veinikat

Ringi sõites jõudsid õhtud väga kiiresti kätte, aga meil oli veel üks terve suur piirkond, kus käia. Cairns'ist põhja pool tahtsime kindlasti Daintree'sse jõuda. Sealne troopiline vihmamets on järjepidevalt 180 miljonit aastat kasvanud ja kümneid miljoneid aastaid vanem kui Amazonas. Daintree'sse saamiseks sõitsime hommikul suure parvega üle krokodille täis jõe ja sinna jõudes võtsime järjest kõik jalutusrajad ette. Sõit kitsastel käänulistel teedel algas päris mõnusa tõusuga ja esimene peatus oli kaunis vaatepunkt.

Tutvusime radadel erinevate vihmametsa kooslustega. Lootsime lõpuni, et näeme ka puukängurut, kuid seda õnne meil ei olnud.

Igas rannas on pudel äädikaga, mis aitab millimallika kõrvetuse valu leevendada

Õied kasvavad otse puutüvel

Tagasiteel tegime peatuse väikses jäätisekohvikus, kus proovisime troopilist jäätisevalikut.

Õhtul lõppes Cairns'i lockdown. Taaskord ei ilmnenud ühtegi teist juhtumit ja elu võis jälle edasi minna. Sõitsime mööda kaunist rannikuäärset teed linna tagasi ja läksime viimaseks ööks oma vanasse hotellituppa. Õhtuks oli meile bronnitud laud sadamaäärses restoranis. Linn oli suhteliselt vaikne, ju paljud olid kolme päeva jooksul oma reisid tühistanud ja tulemata jätnud. Me nautisime oma sööki ja vaadet ning käisime uurimas, mida head linnas veel näha ja teha on. Hommikul oli juba checkout, nii et kokkuvõttes ega Cairns'is palju ei olnudki...

Vaade tee pealt

Hea toit ja kaunis vaade

Kohe ei saanud tagasi lõuna poole sõita, sest meie teine laevareis, mis algselt tühistati, oli alles järgmisel päeval. Cairns'i külje all on üks tasuta ööbimispaik, mis sobis meile järgmiseks kaheks ööks väga hästi.

Daintree poole peal jäi eelmisel päeval aega natuke väheks, sest pidime õhtusöögi ajaks Cairns'is olema, seega sõitsime põhja poole tagasi. Mõtlesime teha kiire peatuse Port Douglases ja siis jälle vihmametsa minna, kuid sinna jõudes tuli hoopis linnas tuiamise tuju peale. Jalutasime rannas ja jõudsime otsapidi peatänavale välja. Cairns'ist põhjapool ei ole väga tasuta ööbimispaiku ja isegi tasulisse telklasse võib olla raske kohta saada, eriti kui sa tahaksid mõistlikku hinda maksta. Ma arvan, et sellepärast oli Port Douglase suur park täis kaubikutega seljakotirändureid, kes seal illegaalselt ööbivad. Mõned nägid pargis istudes välja nagu meie kunagi Kunus töövõimalust oodates...

Port Douglases

Lõpuks liikusime ikka edasi ja käisime Mossman Gorge'i uudistamas.

Mossman Gorge

Enne ööbilasse sõitmist käisime läbi veel ühest veinikohast, kus tehti veine küll troopilistest viljadest, kuid need ei olnud üldse mitte magusad, vaid erinevate viinamarjaveinide stiilis. Proovisime päris mitmeid asju ja ostsime mõned pudelid ka. Pikkadel roadtripidel joome tihtipeale õhtul klaasikese, aga mõned pudelid oleme Eesti võtmiseks kõrvale ka pannud. Eks näis, palju lõpuks kohvrisse mahub.

Veinikas

Need kaks ööd, mis me veel Cairns'i külje all olime, ööbisime põhimõtteliselt maantesilla all, aga rahvast oli palju ja koht oli hea. Hommikul sõitsime vara linna ja veetsime päeva merel ning õhtul oli hea samasse kohta tagasi minna. Ja lõpuks (lisaks Green Islandile, sest seekord sõitsime palju kaugemale) sai Vallrahul käidud!

Sellesama silla all ööbisimegi

Sõit algab!

Meri oleks võinud ju natuke rahulikum olla, aga muus osas jäime rahule. Saime päris palju aega vees veeta, nägime ilusaid koralle ja isegi üks kilpkonn ujus mööda!

Kilbu

Korallid

Poolallveelaev

✳✳✳

Põhja poole sõites läksime kiiruga igasugustest huvitavatest kohtadest mööda ja hakkasime nüüd tagasi sõites neid järjest läbi käima. No tegelikult niiväga järjest ei käinudki, sinkavonkatasime päris palju kohtade vahel.

Babinda kivid

Banaanifarm

Tahtsime väga kaasuarit näha ja selles rannas pidi hea tõenäosus olema, aga kahjuks ei olnud õnne

Käisime veel ühes kohas troopilisi veine maitsmas. Sinna jõudes nägime, kuidas üks seltskond kastidega välja tuli ja otsustasime kohe, et meil rohkem veini jaoks autos ega pagasis ruumi ei ole ja midagi ostma ei hakka. Ei tea jah, kes sealt mõne aja pärast kastiga välja tulid... 😅

Sellistest erinevatest viljadest olid veinid ja liköörid tehtud

Olime juba natuke lõuna poole tagasi jõudnud ning taaskord suhkruroo piirkonnas. Ka veinikal oli suhkruroo põld

Peale veini maitsmist käisime ja uurisime, mismoodi need samad viljad maitsevad enne veiniks tegemist. Sõitsime farmi, kus meid pandi traktori taha kärru istuma ja viidi igasuguseid tuntud ja tundmatuid vilju vaatama ja proovima.

Kakao puu otsas

Kerimoia

Pirakas jackfruit

Keset istanduse tuuri hüppas põõsaste vahelt kaasuar ka välja! See käis nii ruttu, et pilditõestust ei ole, aga meil oli väga hea meel, et nägime selle suure linnu looduses ka ära.

Õhtu lõpuks jõudsime Paronella parki. Pargi ja lossi ehitas kunagi üks suurte ideedega hispaanlane ja niikaua kui põhimaantee veel lossist mööda jooksis, oli tegemist väga populaarse kohaga. Praegu käisime seal varemeid vaatamas. Õnneks kehtib pilet terve aasta, sest ringi jalutamine võttis omajagu aega ja bronnisime juba teisi asju ka teha, nii et lõpuks käisime seal kahe päeva jooksul kolm korda. Esimesel õhtul kohale jõudes oli ilm päris vihmane ja üldse ei tahtnud telkida! Otsustasime lõpuks kohalikus pubis toa üürida. Tegemist oli selle väga tavalise pubiga, mida igas linnas on tavaliselt vähemalt kaks. Saime baari taha ma ütleks küllaltki nukra välimusega ilma akendeta toa, aga seal oli kuiv ja anti hommikusööginänni ka. Võtsime toa, ja bronnisime siis juba õhtusöögiks laua ka, kui juba siis juba.

Toavõtmed käes, läksime Paronella pargiga tutvuma. Jõudsime täpselt õhtuseks valguse- ja muusika vaatemänguks.

Paronella praegune omanik on väga entusiastlik mees, tervitas kõiki saabujaid ja käis ise kaltsuga enne show algust meie pinke vihmaveest kuivatamas.

Kuiv tuba

Pubi

Hommikune vaade meie toaukselt

Läksime hommikul tagasi parki natuke jalutama. Vihma sadas ja omanik oli jälle kohal, et saabuvat rahvast tervitada ja käis vihmavarjuga autoukse peal vastas, et inimesed kuivalt sissepääsuni saaks.

Pidime jalutuskäigu pisut lühikeseks jätma, sest sõitsime tuurile väikse šokolaaditootja juurde. Seal saime kakao ajaloost kuulda, istikuid ja istandust näha, samuti demonstreeriti pisut šokolaadi tegemise protsessi ja saime maitsta ka.

Teel Paronellasse käisime veel korra rannas. Nägime langevarjuhüppajaid ja jalutasime pisut. Tahtsime kuskil süüa, aga kui lõunat "lõuna" ajal ei söö, on jama lugu, sest köögid suletakse varakult ja peale kahte enam valikut väga ei ole. See on meil kogu aeg probleemiks. Sõitsimegi sealt söömata minema.

Kolmandal Paronella külastusel oli meil lõpuks aega giidituuriga ka liituda. Aga esimese asjana istusime Paronella kohvikusse maha ja toitu oodates nägime kuidas rahvas muudkui kogunes giidialasse ja lõpuks kahe suure grupina ringkäigule läks. Me lõpetasime oma lõuna järgmise tuuri algusajaks, läksime kogunemisnurka ja mitte ühtegi inimest rohkem ei tulnud. Saimegi eratuuri.

Õhtuks sõitsime Townsville'ile jälle natuke lähemale ja järgmisel päeval jäid tee peale  kaunid vaated, märgala keskus ja Austraalia kõrgeim vabalangev juga Wallaman Falls (268 meetrit langust).

Tee Wallamani joa juurde läks üsna järsult ja kitsalt üles

Vaade oli võimas

Matkasime joa alla

Alt vaadates

Tee üles tagasi oli pikk, puude vahelt sai veel viimased vaated

Laiskadel lehmadel oli autodest ükskõik

Märgala keskuses

Nagu ka mujal maalimas, jäid märgalad ühel hetkel inimtegevusele, siin eriti suhkruroopõldudele, ette ja tundusid kuivana hulka kasulikumad, kuid nüüd tegeletakse nende taastamisega

Suhkruroo rongi vagun

Veel üks väike kõrvalepõige

Õhtuks läksime juba vanasse tuttavasse laagriplatsi Townsville'i lähedal, kus on suplemiseks kristallselged veed ja saab mööda kive liugu lasta. Nägime seal ujudes vanu tuttavaid: kahte bäkkerit Tocumwalist, kus heinakas töötasime. Nad elasid minuga samas farmis. Taaskord väike Austraalia 😀

Hommikul käisime mangokohvikus ja tahtsime Townsville'is suurema toidušopingu teha ja juba samal päeval lääne suunas sõitma hakata. Mangokohvik oli suurepärane, aga sealt edasi läksid asjad ootamatult allamäge. Linn oli juba silme ees, aga kuskil 10km enne keskust jäi auto seisma ning nõustus veel vaikselt teepervele veerema, kuid see oli ka kõik. Peale üsna pikka ootamist lõppes meie reis puksiirauto peal.

Charlie tegi meile kaks teenet: esiteks ei hakanud ta trikitama kõikidel nendel mägistel kitsastel teedel, mida eelmistel päevadel sõitsime; teiseks jäi ta lõpuks seisma pika teejupi ainsa suure reklaamtahvli kõrval, tänu millele meil oli oodates võimalik vähemalt varjus olla

Ja mis edasi sai, sellest järgmisel korral.

🔆🔆🔆