teisipäev, 22. juuli 2014

Ateenas

Kätte on jõudnud minu viimane päev Kreekas. Hetkel istun Ateenas oma hotellitoas ja naudin siestat. Mid-term evaluation seminar on, minu jaoks ristiti ümber on-departure seminariks. Temperatuurid on üle mõistuse, see paneb juba igatsema merd ja mu vaadet Türgile, aga peale selle ei tunne nagu eriti midagi. Lihtsalt veel üks päev. Võib-olla õhtul lahkumispeol saan aru, mis toimumas on, aga väga ei usu. Igal juhul on kõik hetkel hästi!

Samos ja me armsad rõdud, juuni algus

reede, 18. juuli 2014

Eile oli jälle ouzo ja magamatuse öö

Minu viimane neljapäeva õhtu Kreekas. Jõime Tatjanaga toas kumbki klaasikese ouzot ja demonstreerisin talle oma Itaalia kooli aegset balkani muusika albumit. Ta kiitis heaks ja laulis peaaegu kõik lood kaasa.

Eile oli ühe prantuse poisi sünna. Kuna meid on 50+ siis pea pooled ööbivad seal ületee hotellis, kus kunagi basseinikas oli. Eile oli ka väike basseinipidu siis. Kõik olid kuidagi erakordselt väsinud ja vaikselt kadusid 12-1 ajal ära juba, ma tulin ka baasi tagasi, täpselt siis kui õnnelik Carine oli augusti alguseks oma piletid koju ära ostnud ja ennast kaunilt riidesse pannud ja pettunult kõiki tagasitulnud inimesi vaatas. Tundsin, et peaksin natuke vastutustundlik olema, viimane tööpäev ikkagi ees ootamas, aga siis tuli meelde, et see on üks mu viimaseid õhtuid siin ja ma võin kas või lõpuni välja korralikult magamata olla, enam ei ole oluline. Niikuinii tagasi jõudes tahtsin köögist vett ja isegi keset ööd oli see nii rahvast täis, +tervitusjoogiks kohe uksel lonks ouzot. Niisiis saatsin Carine’i hotelli, kuid see üks klaas ja üks lonks ouzot oli ikka plaanis viimasteks jätta. Aga terve köögiseltskond alles saabus meiega koos sinna, minu põhilised peoinimesed. Neil oli veel energiat, et naerda, tantsida ja ujudagi. Mul polnud plaanis ujuma minna, aga ma ei jaksanud väga võidelda, nii et peohoos visati mind ka kõigi riietega basseini (üks hetk nägin, et kummalegi poole tekkis üks kavala naeratusega tüüp ja sain täpselt pool sekundit ennem aru, mis juhtuma hakkab, aga siis kõikusin juba basseini kohal ja enam polnud aega karjuda, tuli kopsud õhku täis tõmmata). Välja tulles oli pisut jahe, aga ouzo aitas.

Kolmapäeval oli viimane vaba päev. Hommikul läksin viimast korda Pythagoriosse, et Tomile head aega öelda. Istusime jahiklubi laevatekil, jutustasime viimast korda ja tundsin lahkudes, et olen erakordselt kurb. Tagasi baasis proovisin pakkida, aga oh well... Õhul läksin viimast korda Vathysse aega veetma. Jõudsin just tee peale ja ei jõudnud veel hääletamagi hakata, kui juba jäi üks mopeed mu kõrval seisma ja pakuti küüti. Mingi austraallane, arvas, et ma olen hull, et seal tee peal käin! Nojah, 10 kuud sai seal niimoodi käidud... (Ma üldse ei plaaninud ühes lõigus nii mitu korda „viimast korda“ kirjutada. Eks vist on näha, mis mul mõtetes.....) Vathysse jõudes polnud hüljes veel ära läinud, nii et istusin Angelique’i ja Carine’iga mitu tundi rannas ja ootasime imet. Lõpuks prantsuse poisid vahetasid meid välja, aga täiesti pime oli juba ja kõht oli ka tühi. Mõtlesime rannabaaris gyrosed osta, aga ei lastud. Saime tasuta hoopis, sest omanik näeb meid iga päev hüljest passimas. Viimast korda suures bakeris, hääletades kõige esimese auto peale, jäid seisma, mis siis et neil ei olnud tegelikult kolmele tüdrukule kohta, aga saime hakkama. Kõik on nii tore, kõik on nii ilus, kõik on nii kurb. Kõik on nii uskumatu.

Ma ei taha veel pärisellu tagasi tulla.


Või tegelikult... Kirjutasin ära ja siis läksin lõunat sööma ja toiduni oli järjekord uksest välja ja kui lauani jõudsin, oli salat ammu läinud ja see ei ole see kodu, mida ma talvega armastama hakkasin! Aeg lahkuda...... Lisaks kõigele näitan igale möödujale Eestist pilte, ilmselgelt ootan!

Päeva lõpus istusin viimast korda ülemuse kabinetis ja vaatasime mu back upi üle, mingi 1,5h. Üsna sümboolselt viimasel päeval (ja reedel) istusin üle tunni seal üleaega ja peale seitset sain tulema. Aga täna olin rahul. Ütlesin ülemusele ja direktorile head aega ja nad soovisid kõike head ja direktor muudkui küsis, miks ma lähen ja millal tagasi tulen. Nüüd istun ületee hotellis, kasutan head netti ja valmistun vaikselt rannapeoks. Pea igasse päeva jagub juba üks sünnipäev :)

SÜNNIPÄEV!


Mul oli nii niii niii nii tore sünnipäev! Laupäeva õhtul läksime kõik randa, Church beachi, meie tavaline peorand. Kuu oli hästi suur ja hele ja andis nii palju valgust, nii et sellega läks hästi! 40 inimest, istusime seal, sõime-jõime, kell sai 12, kõik hakkasid laulma, sain kingitusi ja kallistusi ja tahtsin ujuma minna.  Paar pikemaaegsemat sõpra siit olid peaaegu kohe vees ja ülimalt skeptilised uued hakkasid ka lõpuks ükshaaval järgi tulema. Lõpuks olime 20 inimest skinny dippimas ja solberdasime peaaegu tund aega ja naersime kõige ja kõigi üle ja ei lõpetanudki naermist, enne kui kuskil hommikul magama ära keerasime, kes rannas, kes tagasi baasis. Ärgates oli no nii palav, et hingata oli raske, aga ma olin väga vähe maganud ja ei suutnud kuidagi üles tõusta. Lõpuks rullisin ennast magamiskotist välja, kohe merre ja ärkasin üles. Tagasi baasis kõik magasid, aga mu voodi oli õhupalle täis :) Sõin hommikuks rõdul kooki ja olin muidu õnnelik!

Õhtul läksime kõik Pythagoriosse jalkat vaatama. Jõudsime esimestena neljakesti kohale ja mu lemmikbaar oli täiesti tühi ja saime head kohad ja tahtsime veel kohti kinni võtta, aga järsku oli terve baar vanu kreeklasi täis ja 20 minutit hiljem jõudsid järgmised 15 in, siis polnud enam ühtegi kohta. Ja siis tuli veel 8 inimest! Lõpuks oli kõik ikka tore ja ma olin saksa poolt ja võidu üle õnnelik ja saime isegi kellegi autoga otse baari eest tagasi baasi ja mõtlesiin, et ikka üks väga tore sünnipäev oli!



Kõik magasid tubades, seega rõdud olid out of question ja ainuke koht, kus hommikul katusel brownide söömiseks varju leidsime oli päikesepaneelide all:

laupäev, 12. juuli 2014

Vahepeal

Vahepeal on puhkus olnud. Kolmapäeval veetsin terve päeva Psili Amose rannas. Neljapäeval võtsin ratta ja käisin lõpuks Pythagorio muuseumis ja Hera templi varemetes ja siis rannas muidugi! Ma olen juba kaks nädalat nii kohutavalt piimatooteid igatsenud, no mine või hulluks! Esimest korda siin olles tegelikult igatsesin midagi väga kodust. Tagasiteel ostsin värsket piima ja virsikumahla ja olen siiamaani nüüd enam vähem ainult milksheikide peal elanud. Nii hea lihtsalt!

Eile võttis Carine ka vaba päeva ja läksime Potami koskede juurde. Mõnusalt maagiline koht, selline, kus väga ei imestakski, kui mõnda haldjat või rääkivaid linde kohtaksid. Polnud alguses plaanis seda vesist rada üldse teha, vaid ainult metsa all jalutada, aga lõpuks ei suutnud vastu panna, viskasime kotid põõsasse ja läksime ikka jõkke ära ja ronisime mööda koskesid. Lootsime, et kõik asjad on tagasi tulles ka alles, jube vilets oleks järsku 50 km kodust eemal ujukates passida ja imet oodata, aga ei juhtunud midagi hullu :) Kõige naljakam oli see, kui metsast lahkudes ühe puu sisse ronisime ja üritasime endast selfiet teha, kust oleks näha, et me mõlemad istume suure puu sees, aga kui see ei õnnestunud, siis lihtsalt ootasime, et keegi mööda läheks ja meist pilti teeks. Kui lõpuks ühed tulid, siis me naersime seal puu sees ja nad naersid meid nähes, aga saime pildi ka :D Ülejäänud päeva veetsime rannas (no mis sa siin kreekas muud ikka teed, kui kõik need sinisinised rannad kogu aeg vastu vahivad!) ja siis käisin ilmselt viimast korda Karlovasis. Üsna öösel jõudsime koju ja megapidu käis jälle. Meeleolu baasis on ikka väga teine nii paljude inimestega. Iga teine päev põhimõtteliselt on massive majapidu 40 inimesega. Külmkapp on õlut nii täis topitud, et külmikuuks andis eile natuke alla. Suvine tunne on :) Ainult mu piimale ei ole väga kohta enam.












Muidu, eelmisel laupäeval, enne Ikariale minekut, käisime Mitilinis välikinos lõpuks. Teeme nüüd lõpuks kõiki neid asju, millest terve talve rääkisime, et suvel teeme. Uskumatu, et see aeg ongi käes! "Grand Budabest Hotel" oli filmiks, mulle väga meeldis. Ja sobis nii hästi kogu meeleoluga. Kino ise oli nagu hästi peidetud salaaed ja seal olles oli tunne, et keegi teine ei tea sellest midagi ja võib-olla seda kohta polegi päriselt olemas. Sõime pitsat ja piletiga sai loukoumadeseid meega (väiksed pontšikud) ja varsti panen siia pilte ka kui keegi annab, sealt paremini näha, milline see koht on :)




Aga siin kolm juhuslike inimestega juhuslikku pilti netist, sest ma ei tea, kus Carine hetkel oma kaameraga on. Üks sellest puust, kus me istusime ja ootasime (lisasin nüüd takkajärgi meie versiooni ka) ning kaks sellest jõest, kust läbi sumasime:





teisipäev, 8. juuli 2014

IKARIA!

Päev rannas - Gialiskari

Ikaria pidavat olema maagiline koht. Inimesed elavad keskmiselt saja aastasteks ja kõik on kogu aeg õnnelikud. Ja siis veel muidugi on seal kõige kuulsamad panigyrid... Peale lihavõttepuhkust oli mu viimane soov veel enne minekut Ikarial panigyril ära käia. Mul oli viimane täitsa vaba nädalavahetus, seega pühapäeval hüppasime praami peale ja õhtul jõudsime Ikaria tähtsuselt teise linna Evdilosi. Johanna on Ikarial päris mitu korda käinud, nii et seadsime sammud tema valitud randa linna kõrval ja magasime hommikuni mõnusat und (mõned seltskonnast vaidleksid vb vastu). Meie rannakeselt oli praamisadamale ideaalne vaade ja panigyri pidi toimuma täpselt meie kohal kirikus. Super! Esmaspäeval hääletasime Gialiskarisse, et keskpäeval ühes mõnusalt hipilikus kohvikus hommikust süüa ja siis Ikaria kõige ilusamasse randa. Plaanid olid tegelikult palju suuremad, aga läksime aeglaselt kulgeva kohaliku eluga kaasa. Meri oli ägedalt kuri ning hüppasime tundide kaupa üle pea käivates lainetes ja magasime liival ning käisime gyrost söömas. Kui päris aus olla koosnes kogu meie reis selle hetkeni söögist-joogist, magamisest ja meres olemisest, aga niiiii mõnus oli! Õhtuks jõudsime tagasi oma esimesse randa, ootasime seal, et pidu pisut käima läheks ja kui muusika juba üleval valjemaks muutus, läksime panigyri platsile. Nende sadade kreeklaste seast leiti meie välismaised näod üsna ruttu üles ja mingi hetk toodi meile kuskilt letist hunnik klaase (sellised suurte shotiklaaside laadsed, millest nad siin tavaliselt veini rüüpavad) ja pudel veini, tere tulemast Kreekasse :) Aga tantsimine ei hakanud enne 11, millest oli väga kahju, sest me pidime üsna pea praamile minema, aga natuke sai ikka samme jälle harjutatud. Kõik veinid hävitasime ära, mis meil olid, leidsime kanada-kreeklastest sõbrad endale ja iga natukese aja tagant pidi keegi alla randa minema, magavat Johannat kontrollima ja vaatama ega praam veel ei paista. Me ei tahtnud enne sadamasse minna, kui praam tulekul, sest tavaliselt jääb see hiljaks. Mingi hetk üks meie uutest sõpradest mainis, et siit näeb praami alles siis, kui see on lahkumas. Aaaaa, paanika! Üks tiim alla Johannat äratama, teine ees praami püüdma! Praam pidi minema 1.40, meie hakkasime kl 2 jooksma. Kaheksakesi jooksime alla linna poole, väike vint sees ja võhm suurest tantsust täiesti väljas, seljakotid, magamiskotid ja mis kõik veel igas ilmakaares tilpnemas! Linna kohal näeme, et praam keerutab sadama sissekäigu juures, aga aru ei saa, kas tuleb või läheb! Nii absurdne lihtsalt, kõige naljakamad 15 minutit vist üldse :D Aga praam oli muidugi alles sadamasse tulemas ja oleksime sealt rannast täpselt sama pilti näinud ja natuke oleks võinud selle paanikaga tagasi hoida, aga ega üle 10 minuti hiljem lahkuda ei oleks tohtinud... Kokkuvõttes saime enam-vähem terve ekstra tunni oma süsteemiga pidu nautida :)

Minek:











Olek:










Tulek:




Igal juhul oli väga õnnestunud trip ja nii äge, et ma saan lihtsalt teisele saarele peole minna ja hommikul kl 7 tagasi jõuda ja kontori suunas hääletama hakata. Mul oli õnneks vaba päev, siukse peavaluga ei anna mingit tööd teha, aga keskpäevaks pidin ikka jälle inimeseks saama, sest Nailah tuli lennujaama ära saata. Uskumatu, et ta on läinud. Olime detsembri lõpust saati toakaaslased ja nüüd.. Emma kolib tema asemele ja ta on tore ja teine toakaaslane Tatjana on ka super, aga väga veider on! Kahe nädala pärast olen mina ka läinud siit. Samose nautimiseks on veel 12 päeva jäänud! Aga hetkel on Tatjana Thessalonikis puhkusel ja Margaux ja Noelia hoopis paar päeva siin enne kui Emma sisse kolib, nii e kõik on pea peal ja tagurpidi ja valesti...

PS. Selle kojutulekuga on ainult see mure, et olen 30+ temperatuuridega liiga ära harjunud. Eile õhtul tundsin, et veits jahe on ja tahaks jakki peale. Pärast nägin, kraadiklaas näitas 25 kraadi... Mis ma Eestis veel teen?

teisipäev, 1. juuli 2014

Mitlinii ja ratsutamine jm



Eelmisel neljapäeval käisime Mitiliniis Bibi juures õhtusöögil (mu esimene toakaaslane, kes mõni aeg tagasi Archist lahkus ja mõnda aega seal mägedes elas). Niii niii nii mõnus küla. Käisime jalutamas, kokkasime viiekesi koos ja sõime õues küünalde ja eesti muusika saatel (see viimane juhtus väga juhuslikult). Pühapäeval käisin Carine'ga sadamas Bibile head aega ütlemas. Ma olin jumala veendunud, et ma ei nuta, aga läks nagu ikka. Enne Bibiga kohtumist jõime peaväljakul kohvi. Nagu kreeklased. 2 tundi võttis mul üks frappe. Ja üldse ei plaaninud nii, lihtsalt läks nõnda. Tundub, et mingi väike kreeklane on minus üles ärganud. Kuigi kahtlustasin seda juba pisut varem, kui avastasin, et tavernas maha istudes ei ole mu esimene küsimus "kas saaks ühe õlle?" vaid "kes tahab ouzot juua?" Meenutades, kuidas mu esimesel nädalavahetusel Victoria mu üle nalja tegi, kui ma oma pooliku ouzo klaasiga hakkama ei saanud, ma arvan, et ma olen väga suure ja uhke sammu vahepeal edasi astunud!








Laupäeval käisime mägedes metsa all ratsutamas, tore oli :) Sinna saamine oli paras seiklus, aga õnneks käis kõik kreeka aja järgi ja pool tundi hilinemist polnud maailma lõpp. Pärast istusime seal hobuste ja rantšoomanikega veel jupp aega ja ootasime järgmist gruppi järgi, aga siis järjekordne surmaretk - valisin sihtkohaks ranna, kuhu mööda rannikut jalutades kulus 2 tundi, ühegi varjuta. Oleks hääletanud, aga terve aja jooksul ei möödunud meist ükski auto! Samas, kui lõpuks viimase kurvi tagant randa nägime, siis oli küll tunne, et see oli nii väärt seda! (Kas ma mainisin, et meil oli terve nädal vähemalt 35 kraadi...) Külmad joogid baarist, suplus, lõpuks jäin päevitades magama ja kui õhtul Pythegorios Dora (veel üks inimene, kes juba ammu Archist lahkunud, aga Samoselt veel lahkuda ei taha) tantsuetendust käisime vaatamas, olin nii põlend kui põlend!! Aga pärast istusin tavernas, peale minu 2 hispaanlast (Bibi sealhulgas) ja 6 kreeklast (Dora sealhulgas) olin nii õnnelik, et ma olen siin nii palju inimesi kohanud, kellega poleks kunagi enne arvanud, et aega veedan. Ja Dora ütles nii armsaid asju ja mainis veel, et ma olin üks ta parimaid kreeka keele õpilasi :)





Nii et midagi väga erilist ei ole nagu teinud, aga kogu aeg on nii tore olnud, kuigi pühapäeva õhtul istusin lõpuks oma toas oma voodis klapid peas ja vaatasin üksi filmi (millal selline asi viimati juhtus?) ja olin nii tohutult kurb, sest tundsin, kuidas minu aeg siin on peaaegu otsas. Muidu hispaania filmi vaatasin, mida kunagi aastaid tagasi nägin ja seekord naersin nii paljude naljade üle, mida 16-aastane mina ilmselt tähelegi ei pannud. Mu kultuurialased teadmised on aastatega ilmselgelt tohutult paranenud! Ahjaa, kõik need miljon uut inimest ka, kelle saabumine paneb tundma, et mul on aeg lahkuda. 8 inimest laupäeval. 2 eile, seitse veel täna! Pole enam päris oma kodu tunne, aga see ei ole halb. Kodu ootab Eestis!








Viimati kirja pandud

Lühike, aga veinirohke postitus

Peale minireisi Kangaroo saarele jätkasime töö lainel. Seekord ei ole mul väga pikalt ja põhjalikult midagi kirjutada, sest veinitehas, kus ...