Eile oli jälle ouzo ja magamatuse öö

Minu viimane neljapäeva õhtu Kreekas. Jõime Tatjanaga toas kumbki klaasikese ouzot ja demonstreerisin talle oma Itaalia kooli aegset balkani muusika albumit. Ta kiitis heaks ja laulis peaaegu kõik lood kaasa.

Eile oli ühe prantuse poisi sünna. Kuna meid on 50+ siis pea pooled ööbivad seal ületee hotellis, kus kunagi basseinikas oli. Eile oli ka väike basseinipidu siis. Kõik olid kuidagi erakordselt väsinud ja vaikselt kadusid 12-1 ajal ära juba, ma tulin ka baasi tagasi, täpselt siis kui õnnelik Carine oli augusti alguseks oma piletid koju ära ostnud ja ennast kaunilt riidesse pannud ja pettunult kõiki tagasitulnud inimesi vaatas. Tundsin, et peaksin natuke vastutustundlik olema, viimane tööpäev ikkagi ees ootamas, aga siis tuli meelde, et see on üks mu viimaseid õhtuid siin ja ma võin kas või lõpuni välja korralikult magamata olla, enam ei ole oluline. Niikuinii tagasi jõudes tahtsin köögist vett ja isegi keset ööd oli see nii rahvast täis, +tervitusjoogiks kohe uksel lonks ouzot. Niisiis saatsin Carine’i hotelli, kuid see üks klaas ja üks lonks ouzot oli ikka plaanis viimasteks jätta. Aga terve köögiseltskond alles saabus meiega koos sinna, minu põhilised peoinimesed. Neil oli veel energiat, et naerda, tantsida ja ujudagi. Mul polnud plaanis ujuma minna, aga ma ei jaksanud väga võidelda, nii et peohoos visati mind ka kõigi riietega basseini (üks hetk nägin, et kummalegi poole tekkis üks kavala naeratusega tüüp ja sain täpselt pool sekundit ennem aru, mis juhtuma hakkab, aga siis kõikusin juba basseini kohal ja enam polnud aega karjuda, tuli kopsud õhku täis tõmmata). Välja tulles oli pisut jahe, aga ouzo aitas.

Kolmapäeval oli viimane vaba päev. Hommikul läksin viimast korda Pythagoriosse, et Tomile head aega öelda. Istusime jahiklubi laevatekil, jutustasime viimast korda ja tundsin lahkudes, et olen erakordselt kurb. Tagasi baasis proovisin pakkida, aga oh well... Õhul läksin viimast korda Vathysse aega veetma. Jõudsin just tee peale ja ei jõudnud veel hääletamagi hakata, kui juba jäi üks mopeed mu kõrval seisma ja pakuti küüti. Mingi austraallane, arvas, et ma olen hull, et seal tee peal käin! Nojah, 10 kuud sai seal niimoodi käidud... (Ma üldse ei plaaninud ühes lõigus nii mitu korda „viimast korda“ kirjutada. Eks vist on näha, mis mul mõtetes.....) Vathysse jõudes polnud hüljes veel ära läinud, nii et istusin Angelique’i ja Carine’iga mitu tundi rannas ja ootasime imet. Lõpuks prantsuse poisid vahetasid meid välja, aga täiesti pime oli juba ja kõht oli ka tühi. Mõtlesime rannabaaris gyrosed osta, aga ei lastud. Saime tasuta hoopis, sest omanik näeb meid iga päev hüljest passimas. Viimast korda suures bakeris, hääletades kõige esimese auto peale, jäid seisma, mis siis et neil ei olnud tegelikult kolmele tüdrukule kohta, aga saime hakkama. Kõik on nii tore, kõik on nii ilus, kõik on nii kurb. Kõik on nii uskumatu.

Ma ei taha veel pärisellu tagasi tulla.

Või tegelikult... Kirjutasin ära ja siis läksin lõunat sööma ja toiduni oli järjekord uksest välja ja kui lauani jõudsin, oli salat ammu läinud ja see ei ole see kodu, mida ma talvega armastama hakkasin! Aeg lahkuda...... Lisaks kõigele näitan igale möödujale Eestist pilte, ilmselgelt ootan!

Päeva lõpus istusin viimast korda ülemuse kabinetis ja vaatasime mu back upi üle, mingi 1,5h. Üsna sümboolselt viimasel päeval (ja reedel) istusin üle tunni seal üleaega ja peale seitset sain tulema. Aga täna olin rahul. Ütlesin ülemusele ja direktorile head aega ja nad soovisid kõike head ja direktor muudkui küsis, miks ma lähen ja millal tagasi tulen. Nüüd istun ületee hotellis, kasutan head netti ja valmistun vaikselt rannapeoks. Pea igasse päeva jagub juba üks sünnipäev :)