Eelmisel neljapäeval käisime Mitiliniis Bibi juures õhtusöögil (mu esimene toakaaslane, kes mõni aeg tagasi Archist lahkus ja mõnda aega seal mägedes elas). Niii niii nii mõnus küla. Käisime jalutamas, kokkasime viiekesi koos ja sõime õues küünalde ja eesti muusika saatel (see viimane juhtus väga juhuslikult). Pühapäeval käisin Carine'ga sadamas Bibile head aega ütlemas. Ma olin jumala veendunud, et ma ei nuta, aga läks nagu ikka. Enne Bibiga kohtumist jõime peaväljakul kohvi. Nagu kreeklased. 2 tundi võttis mul üks frappe. Ja üldse ei plaaninud nii, lihtsalt läks nõnda. Tundub, et mingi väike kreeklane on minus üles ärganud. Kuigi kahtlustasin seda juba pisut varem, kui avastasin, et tavernas maha istudes ei ole mu esimene küsimus "kas saaks ühe õlle?" vaid "kes tahab ouzot juua?" Meenutades, kuidas mu esimesel nädalavahetusel Victoria mu üle nalja tegi, kui ma oma pooliku ouzo klaasiga hakkama ei saanud, ma arvan, et ma olen väga suure ja uhke sammu vahepeal edasi astunud!
Laupäeval käisime mägedes metsa all ratsutamas, tore oli :) Sinna saamine oli paras seiklus, aga õnneks käis kõik kreeka aja järgi ja pool tundi hilinemist polnud maailma lõpp. Pärast istusime seal hobuste ja rantšoomanikega veel jupp aega ja ootasime järgmist gruppi järgi, aga siis järjekordne surmaretk - valisin sihtkohaks ranna, kuhu mööda rannikut jalutades kulus 2 tundi, ühegi varjuta. Oleks hääletanud, aga terve aja jooksul ei möödunud meist ükski auto! Samas, kui lõpuks viimase kurvi tagant randa nägime, siis oli küll tunne, et see oli nii väärt seda! (Kas ma mainisin, et meil oli terve nädal vähemalt 35 kraadi...) Külmad joogid baarist, suplus, lõpuks jäin päevitades magama ja kui õhtul Pythegorios Dora (veel üks inimene, kes juba ammu Archist lahkunud, aga Samoselt veel lahkuda ei taha) tantsuetendust käisime vaatamas, olin nii põlend kui põlend!! Aga pärast istusin tavernas, peale minu 2 hispaanlast (Bibi sealhulgas) ja 6 kreeklast (Dora sealhulgas) olin nii õnnelik, et ma olen siin nii palju inimesi kohanud, kellega poleks kunagi enne arvanud, et aega veedan. Ja Dora ütles nii armsaid asju ja mainis veel, et ma olin üks ta parimaid kreeka keele õpilasi :)
Nii et midagi väga erilist ei ole nagu teinud, aga kogu aeg on nii tore olnud, kuigi pühapäeva õhtul istusin lõpuks oma toas oma voodis klapid peas ja vaatasin üksi filmi (millal selline asi viimati juhtus?) ja olin nii tohutult kurb, sest tundsin, kuidas minu aeg siin on peaaegu otsas. Muidu hispaania filmi vaatasin, mida kunagi aastaid tagasi nägin ja seekord naersin nii paljude naljade üle, mida 16-aastane mina ilmselt tähelegi ei pannud. Mu kultuurialased teadmised on aastatega ilmselgelt tohutult paranenud! Ahjaa, kõik need miljon uut inimest ka, kelle saabumine paneb tundma, et mul on aeg lahkuda. 8 inimest laupäeval. 2 eile, seitse veel täna! Pole enam päris oma kodu tunne, aga see ei ole halb. Kodu ootab Eestis!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar