Väike eurotrip

Juuni '18, Tartu

Kui lõputöö kirjutamine alguses kuidagi edeneda ei tahtnud, kolisin vanaema juurde ja asi hakkas arenema. Järgmised paar kuud oleksin võinud olla ükskõik kus, sest kõik, mida ma nägin, oli arvuti ekraan. Kibuvitsa ja sireli õied akna taga andsid märku, et kevad on kohale jõudnud ja tundsin varahommikustel peatuulutusjalutuskäikudel, et isegi kell kuus hommikul on juba meeldivalt soe. Siis ei osanud veel arvata, et ka suvi hullumeelselt kuum tuleb ja olin veendunud, et magasin kogu sooja aja maha. Aga kui töö ja kaitsmine lõpuks tehtud said oli aeg veel üks Erasmuse lõpus tehtud otsus täide viia... Tähistasime oma magistrikraadi ja väga head tulemust Emajõe ääres ja tagasiteel Tallinnasse otsustasin, et pean ikkagi need Porto piletid ära ostma! Paari päeva pärast istusin juba lennukisse.

***
Tln - Milan Bergamo - Vigo - Porto - Brüssel - Riia - Tln

Kuna hind oli piletite ostmisel olulisem kui mugavus, veetsin esimese öö Milaano lennujaamas. Reis läks küll läbi viie riigi, kuid Vigo oli ainuke koht, kus ma varem käinud ei olnud. Ka Milano lennujaamas olin varem ööbinud :D Seekordne kogemus oli eelmise täielik vastand, tühja lennujaama asemel ootas mind hoopis täistuubitud koridor, kus polnud ruumi ei pinkidel ega põrandal. Kõige hullem siiski ei olnud, kohtusin toredate šotlastega ja jutustasin pikalt ühe Pariisi juuratudengiga. Ja jõudsin varahommikul magamata ning edasiste plaanideta Vigosse. Turistid käisid särgi väel ringi, aga hoidsin pigem kohalikega ühte ja soojad riided seljas. Väsinud ja apaatne nagu ma olin, ei jaksanud eriti vaadata ka, mida linna minekuks tegema peab ja lennujaamas hüppasin selle ühe bussi peale kuhu teised ka ronisid ja kui mingi aja pärast majade vahelt merd hakkas paistma ja buss tühjemaks jääma, kobisin maha. Esimesse kohta, kus kohvi sai ja pärast tulid täitsa toredad paar päeva :)

***

Terve aeg kui Eestis oli 20-30 kraadi, oli Portos endiselt seesama ilm, mis veebruari lõpus, kui ma sealt lahkusin: 15 kraadi ja vihm. Ja täpselt nii hallilt ja külmalt Porto mind ka tervitas, kui ma Casa da Musica juures bussi pealt maha hüppasin. Portugali keelega on nagu on, aga tundsin end kohe kodusemalt kui eelmisel paaril päeval. Jalutasin kohvikusse, tellisin kohvi ja tosta mista, käisin kulmudes ja jalutasin oma vanasse korterisse. Poistel oli paari päeva pärast lõputöö esitamise tähtaeg ja neil oli kiire, aga mingitel õhtutel saime ikka mõned õlled linnas juua. Käisin Casa da Hortas portugali keele õhtul, sain sõpradega kokku, käisin veinitamas, kohvitamas ja jutustamas, Erasmuse peol, väiksel kontserdil, Migueli farmis, juuksuris, paar korda töö juures, Ribeiral ja voilá, nädal oli möödas!

***

Jõudsin juba lõuna ajal Brüsselisse ja jalutasin niisama ringi, kuni Karin töö lõpetas. Edasi mahtusid kavasse traditsiooniline Belgia toit, joogid ja live brasiilia muusika, väike nunnu baar maitsvate šottide ning fortune wheel'iga. Järgmisel päeval lendasin juba edasi Riiga, aga selle ühe päeva ja õhtu sisse mahtus nii palju toredust!!

***

Riia oli ka üle ootuste. Polnud vanalinna ammu sattunud ja nautisin mõnusat jalutuskäiku ja viimaks jälle sooja ilma! :D

***

Ülejäänud suvi festivalide, ujumise, matkade, road trippide, maal puhkamise ja väikeste tööotstega lendas mööda...

Lõpp on lool

Viimati lubasin, et lähen koju, pakin ja tekitan lahkumismeeleolu, aga päris nii muidugi ei läinud. Teisipäev, ehk olin päris pikalt Casa da Hortas, viimane itaalia keele õhtu enne lahkumist. Bitter sweet värk, tore oli, aga justkui nii halb, et nii tore oli. Samas lihtsalt ei jõudnud kohale, et päriselt ära hakkan minema, paar nädalat varem olin selle pärast ikka tõsiselt endast väljas, nüüd ükskõikne peaaegu. Ei tundunud reaalne. Vaatamata sellele, mida mina uskusin või mitte, läks aeg siiski edasi. Viimane päev oli ilus. Mitte ilma poolest, kuigi seegi oli oodatust kordi parem. Pidin varakult kodunt lahkuma, et kl 7 tööl olla. Ehk siis läksin uksest välja samal ajal kui eelmisel hommikul koju olin jõudnud. Õues oli alles pime, ei sadanudki veel ja kuidagi soe oli. Tunniajase teekonna jooksul ristus tee mõne üksiku auto ja inimesega, tänavad olid tühjad ja täiesti minu omad. Ülikooli ette jõudes lülitati tänavavalgustus välja ja sain aru, et valgeks on läinud. Tee peal kiresid kuked, vastuseks kümnete kajakate kisa.

Sõitsime Hispaania piiri äärde, et eksperimendile pilk peale visata ja tagasiteel peatusime mereäärsetes külades, jõime kohvi ja jalutasime ookeani ääres. Lõunatasime labori inimestega mu juhendaja juures. Sõime kaheksajalga, hiiglaslikku seapraadi (riisiga muidugi, sest siin süüakse alati riisi) ja kui tundus, et jälle ruumi on, šokolaadikreemi. Minu soovi kohaselt oli veiniks vinho verde :) Magustoidu juurde ka natuke portveini ja üht-teist leidis juhendaja kapist veel, mida maitsma pidi.

Juhendaja majas ei ole liftidel sees uksi ja seinal on väike hoiatus, et prügikastiga viletsasse olukorda ei satuks

Õhtul pakkisin suhteliselt kiiresti, aga landlady'sid pidin nii kaua ootama, et lõpetasin oma toaga alles napilt enne 11-st. Kiirelt midagi hamba alla ja peole :) Pubiralli jäi küll ära, aga afterparty toimus. Paarist kohast veel läbi ja täistuubitud kluppi, muidugi jõudsime napilt ka paduka kätte jääda. Üheksa peale oli meil 2 vihmavarju, mille alla eriti sõbralikult kokku pugeda. Liikusin hommikuni erinevate seltskondade vahel ja tundsin headest inimestest rõõmu. Mõni hüvastijätt läks peo kaoses ka kuidagi aia taha ja jäi kriipima ja hommik tuli liiga kiiresti. Mis siin muud kokku võtta, kui et peab ikka enne suve külla minema :)

Lennud jäid muidugi mõlemad hiljaks, Brüsselis Kariniga kiiresti kohtumise plaanile tõmbasid lisaks hilinenud saabumisele kriipsu peale veel kaks asjaolu. Esiteks ei tundunud sealsed miinuskraadid vs minu tennised eriti kutsuva väljavaatena, teiseks üllatas ema mind lennujaamas ootamatult. Saime tema järgmise lennuni koos aega veeta.

Tagasi Eestis on piisavalt tegemist olnud, järgmisel päeval sõitsin juba Tartusse, nädalavahetuse olin Tõrvandis, hetkel istun Haapsalu bussis ja muidu naudin Tallinnas rahulikku elu. Üritan kõik haigused kehast välja saada ja vaimselt järgnevaks kaheks kuuks valmistuda. Vaikselt tuleb siin elu hakata ehitama, Portugali etapp on nüüd purgis.

Porto lennujaam

Brüsseli lennujaam

Tartu

Tallinn

Haapsalu

Kuhu see aeg ikkagi kaob?

Ilm keeraski ära. Päev otsa on sadanud. Eestis ootab juba paari päeva pärast väga tegus nädalavahetus, oleme siin neti teel koosolekuid pidanud ja plaani paika pannud. Poole aasta töö kulminatsioon ja ma arvan, et see on väga hea, et pole aega koju jõudes üksi nukrutseda. Vahepeal oli kange kiusatus kojuminek natuke hilisemaks jätta, mõned päevad peale töö lõppu veel rahulikult Portot nautida ja üks korralik nädalavahetus lõpetuseks teha. Nüüd vaatan seda sügisilma õues ja mul on hea meel,  et ma koduseid tegevusi siin vihma käes külmetamise jaoks ei ohverdanud.

Eile lõunatasime laborantide puhkeruumis. Chris küsis, mida ma siit igatsema hakkan. Ricardo arvas, et kindlasti neid. „Aga tõsiselt, peale inimeste?“ Eks pisiasju vist. Tuttavaid tänavaid, snäkibaare iga nurga peal, kus hea kohvi saab võtta, onusid ja tädisid nendessamades kohvikutes ja väikestes poodides, kes mulle igal külastusel portugali keelt tahavad õpetada. Mida puuviljapoe müüja mulle kõik ära jõudis rääkida, jääb kahjuks praegu mõistatuseks, ei jõudnud nii palju selgeks saada. Jõevaateid ja lõputuid üles-alla kõmpimisi. Oma kodutänavat, mis ausalt öeldes on oma kaootilisuses nii kole, et anna olla, aga ikkagi armas ja oma. Või mai tea, armas vist siiski mitte :D Elu. Elu käib kesklinnas kogu aeg. Eile tantsisime kuueni klubis, esmaspäeva hommikul. Või no teisipäeval siis, täna hommikul pigem. Pärast uni oli hea, aga üürike. Mõnusat atmosfääri töö juures, mind võeti siin nii kiiresti omaks. Et täna mitu mitu tundi hiljem end näole andsin polnud ka õnneks probleem. Ja muusikat. Seda on siin ümberringi nii palju! Jalutuskäigud ookeani äärde on saanud pea iganädalaseks traditsiooniks. Jardim do Morro on endiselt üks lemmikkohti. Laupäeval nautisin seal päikeseloojangu ajal slaavi poest ostetud leedu kissi siidrit...

Kunagi eelmise aasta lõpus liikusime Tilliga peolt kodu poole ja seesama slaavi pood jääb poolele teele. Poest möödudes tuli Tillile järsku midagi vaimustavat meelde. Küsis õhinaga, kas ma olen ka sealt ühte veidrat maiust ostnud. Ta ei tea, mis see täpselt on, sügavkülmiku kastis seal pelmeenide kõrval, see ei ole jäätis, aga see on nagu... Pidin teda katkestama. Ma tean küll, mis see on, ja mulle ka väga maitseb, aga tead, tegelikult kohuke ei peaks üldse sügavkülmas olema :D

Esimene kord käisime Brittaga seal kohukesi otsimas. Peaaegu ei olekski leidnud, ei osanud "õigesse" kohta vaadata. Lõpuks Britta jälitas ühte kohukesega naist niikaua, et saime ka meile tundmatu läti kohukese peidupaiga teada. Ühe korra ainult ostsin veel, igatsust ei olnud ja palju raha taheti ka selle eest. Sakslased kodus siiski mõnikord pakkusid.

Võtsin mõned prinditud fotod endaga kodust kaasa. Itaaliast alates on mul alati pildid ja postkaardid seina peal olnud ja eelmist eluetappi kajastanud, aga siin ei jõudnudki selleni. Paar korda lappasin neid, aga ega ainult mõni ongi kaasas seekord. Korra sättisin voodi peal ritta juba, et panen lõpuks üles, aga midagi tuli vahele ja tagasi koju jõudsin, korjasin need eest ära ja kuhu ma nad tookord pistsin, sinna nad jäidki. Ma arvan, et lõpuni mu tuba ei tundunud mulle väga minu oma, vaid lihtsalt voodi, kus ma magan. Selline väga praktiline, aga mitte emotsionaalse tähtsusega koht. Ma ei veetnud peaaegu üldse niisama oma toas aega. Üks kord sõin hommikust seal, sest ärkasin pisut hiljem ja koristajad tulid juba ning võtsid köögi täielikult üle. Mul oli just teevesi keema läinud ja mõnus tükk Q eelmisel õhtul küpsetatud koogist taldrikule pandud. Ei tahtnud ette jääda ja nautisin siis hoopis kirjutuslaua taga, sai see ka üks kord kasutust. See on ka ainuke kord, mis meenub. Naljakas, sest tegelikult mulle meeldib see tuba ja seal ei ole halb olla... Aga jah, täna hakkan pakkima, siis võtan veel need pildid korra ette, et koduigatsust tekitada.

Mis veel head? Kõik on hea. Ainult kolmapäevane pubiralli lükati vihma tõttu teadmata aega edasi. Niipalju siis minu ideaalsest viimase õhtu plaanist... Vähemalt lennukist maha jäämise tõenäosus kukkus seepeale kolinal

Mis siis, et hoiatus ja kaks rida tõkkeid ees, ikka on vaja minna. Korralikumad lained on, siis tõkestab politseinik teed, sest sildid ju ei tööta