Albany elu

Viinamarjatöö lõppedes algas Albany elu, aga see oli mõnda aega tagasi ja päris pikk etapp, mille proovin mõne postitusega kokku võtta. Alustuseks elamine.

Jõudsime pühapäeva õhtul Albany'sse, kus meil oli vb pikemaks tööd. Jutt jäi, et pakime 2 päeva kartuleid ja kui see läheb hästi, siis on paariks nädalaks tööd ja kui endiselt sobime, on paariks kuuks tööd. Kohapeal see kokkulepe enam kunagi jutuks ei tulnud ja töötasime farmis 2,5 kuud kuni lõpuks avaldasime soovi lahkuda.

Esimese tööpäeva lõpp

Esimese nädala elasime kommuunielu Albany kõige dodgyma bäkkerite hosteli 8 inimese toas. Selles, kus reklaamitud FREE breakfast end kunagi ei ilmutanudki ja lubatud free parking tähendas lihtlabaselt seda, et Albanys polegi tasulist parkimist, minge otsige endale kuskilt tänavalt koht. Lisaks parkimiskoha jahile tuli igapäevaselt aktiivselt ka külmikuruumi pärast võimelda. Tirid, tõmbad ja surud kuni toidukraam 97% külmas ja uks enam-vähem sulgub. Hosteli elanikest suurem osa olid noormehed, kes töötasid väheste eranditega kõik tunnise sõidutee kaugusel lihakombinaadis. Ja nad kõik vihkasid seda. Mõni koristas mõned tunnid päevas hostelit ja sai selle eest öö tasuta ööbida. Rihmadega seljakotina kaasaskantava tolmuimejaga käisid nad nagu ghostbusterid maja peal ringi. Ja maja oli suur. Ning rohkete seinamaalingute ning huvitavate ruumidega mulle päris meele järgi. Tuba oli samuti arvestatav. Aknast oli otse vaade ookeanile ja Küllil oli nari alumisel korrusel ka privaatsuse lisamiseks kardin. Teisele korrale sellist luksust ei ulatunud. Pooled voodid toas olid omaniketa (vist), teised kaks asukat lisaks meile olid noormehed, kes otseloomulikult töötasid lihavabrikus ja vihkasid seda.

Nädala lõpus tundus, et me vist jääme Albany'sse tööle ja leidsime praktiliselt kohe ka uue elamise. Helistasime IGA (siinne säästumarket) kuulutusteseinalt leitud numbrile ja läksime laupäeval oma uut kodu vaatama.

Hostelielul polnud vigagi, aga tuba shared house's oli pea poole odavam ja ikkagi oma tuba. Poole majast moodustasid neli ruumikat tuba, teine pool oli suur avatud köök, kus olid ahi, kaks pliiti ja igale toale oli oma külmik ning paar kappi. Oma külmik tuli kasuks, sest hakkasime töölt igasugu tuntud ja tundmatuid juurikaid koju tooma ning ühest kapist pool oli designated kartulikelder. Ka kaks pliiti läksid asja ette, sest hakkasime erinevate roogade katsetamisega peale ja juhtus ka seda, et kasutasime korraga kahte pliiti, rice cooker oli töös ja midagi küpses veel ahjus. Kuna ma päriselus söögitegemist ei armasta, siis mõneks ajaks on köögis askeldamise mõõt täis.

Nädalavahetustel ostsime turult leiba ka

Marineerisime daikonit

Kartuli gnocchid

Lillkapsariisi roog

Elutuba oli ka täitsa ok ja kuna tubades ei tohtinud puhureid ega radikaid olla, siis talve lähenedes oli gaasisoojendiga elutuba köögi kõrval ainuke mõistlik koht, kus aega veeta. Ja telekast sai õhtuti väsinuna igasugust jama vaadatud.

Sissekolimise päevaks sai esmaspäev. Nii jäigi hostelielu pikkuseks nädalake ja kolisime just siis, kui ma olin lõpuks jõudnud ilma redelita nari teisele korrale ronimise meistriklassi... Tegelikult lõppes meie hostelis ettemakstud nädal juba pühapäeval ja kuna mitte ei raatsinud veel ühe öö eest maksta, siis läksime ööks vanasse tuttavasse tastuta telklasse. Long weekendi tõttu oli see täiesti täis, aga üks onu oli lahkelt nõus meid oma platsi nurka lubama.

Hosteli check-out'i ja telgi püstipaneku vahele jäid veel matk Porongurupi mäestikus ja Porongurupi veinifestival, kus sai kohalikku toodangut degusteerida ja viinamarju tampida. Hommikul ärkasime vara, et tööle minna, kuid võtsime päeva vabaks ning istusime vaikselt lähedalolevas rannas.

Õhtul kolisime juba oma uude koju ja kohtusime oma kolme majakaaslasega. Üürileandjal oli inimese osas küll kõik pudru ja kapsad, sest nimed ja riigid olid ikka vähe teised kui ta meile rääkinud oli ja teistele oli ta teada andnud, et me oleme abielupaar prantsusmaalt, aga muidu oli kõik hästi. Vastastoas elas ökoturismi magistrant Hong Kongist, kellele meeldis tohutult vürtsiseid toite teha, kõrvaltoas 50 aastane kahjuritõrjur Inglismaalt, kes kui jooma hakkas, ärkas enamasti mälukaga mõnes uues kohas, ning diagonaalis meist elas KOVi spordiosakonnas töötav ex-jalgpallur Indiast, kellega alati juhtus midagi ja tema autol oli üle päeva koju jõudes mõni uus mõlk. Vaatamata sellele, et indialane ja inglane üksteisest suurt ei arvanud, möödusid meie 2+ kuud Albany highwayl harmooniliselt. Kuigi vihmaga jooksis vett ka uksest seespool ning värskelt lisatud värvikihi all hoidis seda maja vist hallitus üksi koos, jäid vaid soojad mälestused.

🔆🔆🔆

Niimoodi jupi kaupa tõime kartulit koju

Kuni pool kappi täis sai

Enne välja kolimist pakkisime kartulid ilusti sordi kaupa kottidesse (5 või 6 eri sorti). Lõpueksami eest.

Bindoon ja rosinamarjad

Eelmine kord jõudsin ära kirjutada, et kolisime shedi elama. Peale meie kodu oli kuuris veel tsitruseliste sorteerimise ja pakkimise masin ja maja ümber mandariini-, laimi- jne puud. Kuna nende hooaeg oli juba läbi, siis seal tööd ei toimunud. Ainult John käis paar korda päevas läbi, et kastmissüsteemiga tegeleda ja siis sai temaga juttu rääkida. Meie töökoht Bruce'i ja Jenniferi juures oli viieminutilise autosõidu kaugusel. Nad kasvatasid ka tsitruselisi, lisaks luuvilju ja viimast aastat viinamarju. Peale korjamise lõppu läksid kõik viinamarjapuud mahavõtmisele, sest Bruce ja Jen tahavad pensionile minna. Viinamarjad ise läksid rosinateks ja neid korjasime tonnide kaupa! 30 aasta parim saak :)

Töö ise oli lihtne. Üks ühel, teine teisel pool puuderida, naksisime kobarad ära ja viskasime väiksesse metalltünni. Kui rida tehtud, korjasime tünnid kastika taha ja Bruce viskas need restidele kuivama. Mõned viinamarjad läksid suhu ka ja kojugi saime neid võtta. Alustasime hommikul vara ja lõpetasime juba keskpäevaks, siis kui päris palavaks läks. Ettevaatlik tuli olla teravate kääridega, mida kasutasime, ning kobarate vahel elavate mürgiste redback ämblikega, aga kääriõnnetused olid minimaalsed ja ainult minul ning ämblikega saime ka hakkama ✂

Töötunde oli päris vähe ja seetõttu oli meil rohkelt vaba aega. Liiga palju ümbruses teha ei olnud ja kui igavus tapma hakkas, muutusime loovamaks. Ühe tegevusena näiteks panime tossud jalga ja jooksime shedi ümber ning ajasime kängurusid taga. Ükskord käisime New Norcias, Austraalia ainsas kloostrilinnas. Pärast istusime hotelli pubis ja nautisime kohalikku melu. Korra sõitsime ka Perthi äärelinna Joondalupi välikinno. Nägime head Korea filmi, kuigi võitlesime natuke unega. Film ise oli väga hea, lihtsalt me olime harjunud väga vara magama minema. Käisime ka lähedalasuvas linnas nimega Gingin, kus olid kõik kohad juba keset päeva kinni, aga poe taga oli ootamatu üllatus: semitroopiline laudteerada. Korra käisime Ginginis veel, nädalavahetust basseini ääres veetmas. Pärast tahtsime sööma ka minna, aga jälle olid köögid juba kinni. Pubi ees põrkasime aga kokku meid 300 km kaugusel aidanud puksiirijuhiga! Väike Austraalia 😁
Vähem kui kahe nädalaga olid kõik viinamarjad korjatud. Viimasel õhtul veetsime toredalt aega ja käisime Bruce'i ja Jenniferiga Bindooni hotellis söömas. Järgmisel päeval leidsime endale juba järgmise töö ja suhteliselt hullumeelse liigutusena istusime nädala lõpus jälle kõigi oma kodinatega autosse ja sõitsime 500 km tagasi lõunasse Albany'sse, et kuskile farmi proovipäevale minna!

Võtsime tööd koju kaasa

Külli New Norcia pubis

Välikino

Ükskord sai pliidil gaas otsa, saime oma matkapliiti katsetada

🔆🔆🔆