Joke of the century...Or more probably the joke of the history of mankind

Jõudsin kolm minutit tagasi koju. Sõime Brittaga Pireti juures hiina toitu, vaatasime suurejoonelist euroetendust ja näersime hinged seest.
Millised on siis esimesed mõtted seoses selle aastase Eurovisiooniga? Mõistsime kõik juba enne hääletust, et kui Venemaa sel aastal ei võida, siis on see nende jaoks kõik. Lavale oli toodud ju kõik, mida neil üldse pakkuda on: esiteks vägagi tuntud viiuldaja, kelle ainus mure terve laulu ajal oli, et kogemata poognaga viiulikeeltele pihta ei läheks, teiseks Dima, iga Euroopa naise rõõm ja tüdruku unistus, ja viimaks maailmakuulus iluuisutaja keerutmas paari ruutmeetri suurusel plastmassist(!) kunstjääl(!!), mida ta pidi jagama veel kahe eelnimetatud väänleva tüübiga. Kui mõistsin juba, et enam pole midagi, võit läheb idanaabritele niikuinii, leppisin olukorraga, rahunesin ja asi hakkas juba parajalt naljakas tunduma. Näiteks uisutaja rõõm iga 12ne üle. Lõpus oli nii lausa väga kahju, et neid mujale jagati, nii oleks tahtnud seda nägu näha. Või kuidas asja võitnud Dima liigub lava poole, üritades meeleheitlikult endalt särki seljast heita, kuid ei saa, sest ebaviiuldaja ripub ta seljas. Kolmekesi saata võidulaulu (mille pealkiri ega ükski sõna pole meelde jäänud) elavate liigutuste ning osavate jäljendustega oli tappev.

Hämmastav, et ma täna magama ei jäänud, sest eile, kui ma Hannaga Pireti juurde läksin, kustusin üsna ruttu diivanile ära. Pärast jalutasime Hanna juurde (nii hilja oli, miski enam ei sõitnud) ja ma sain seal hommikuni puhata, et siis Patarei vanglasse OSI Tartu-Tallinna ühisekskursioonile minna. Peale ringkäiku käis ka Lagle Parek enda sealsetest aastatest rääkima. Väga huvitav oli, pärast käisime veel EKKMis ka. Ja arutasime suvekooli asju. Väga tore oli!

Homme tuleb üks vagäväga eriline päev :)

Kevadmasendus

Reedel oli teatrilaboris üsna vähe inimesi, kuid rohkem, kui mina isiklikult ootasin. Projekti jaoks oli see miinus, õhtu veetmise osas pluss. Lõpus oli mul kahjuks väga halb tuju, esiteks selle pärast, et viimasel paaril päeval on mul iga päev halb tuju olnud, teiseks selle pärast, et ma tahtsin juba Hanna juurde minna, kes meid ammu ootas, et sünnipäeva/soolaleivapidu pidada. 18 on tähtis number ju! Kolmandaks seetõttu, et ma olin väsinud, mis oli ka põhjus, miks ma Hanna juures tugitooli istudes kohe magama jäin. Mingi kell öösel aeti mind üles. Piret oli juba ära läinud, Hanna ja Sille pidid niikuinii ööseks jääma, aga Britta tahtis ära minna ja ma arvan, et kell hakkas vaikselt kolm saama. Ma ainult ühmasin midagi ja keerasin külge (nii palju, kui see tugitoolis võimalik oli), seega oli ka Britta sunnitud ööseks jääma (vb ta ei teadnud enam, kus ta kodu on?).

Laupäeval käisin Novembrit vaatamas. Praegu on iga päev 1 Hispaania film Sõpruses tasuta. Ma olin seda poolenisti näinud, nii et teadsin kogu aeg, kuhu poole kogu lugu liigub, aga see oli ikka hea, parem veel kui esimesel korral. Ainult kurb oli, et inimestel oli nii hea idee, aga nad ei teadnud, kus piir on ja keegi ei tahtnud neil lasta maailma muuta.

Hommikul pidin varavara tõusma, et loomade hoiupaika jõuda. Koos/Bmeste-l ja Päike kuuti-l oli ühisüritus. Ma olin hommikul isegi nii tubli, et viitsisin endale omletti teha. Aga Üritusel oli masendav. Peale minu sita tuju oli ilm ka veel vilets ja lõpuks ma ei võtnudki ühtegi koera, lihtsalt vaatasin neid seal ja rääkisin mõnega. Vähemalt olid inimesed toredad, nii et ma sain vahepeal oma (enda arust olematutest) probleemidest üle, eriti, kui me pubis istusime. Kui linna tagasi jõudsin, oli masendus jälle peal ja ma sain Pauliinaga kokku, kes proovis mind kummikommidega ravida. Ajutiselt õnnestuski :) Siis hüppas Eliise korra minu juurest läbi ja muutusin veidi rõõmsamaks. Aga nüüd jälle kinno!

Oh neid ilusaid möödunud aegu..

<- Kunagi.
Laupäev oli väga tegus. Kõigepealt käisin linnas, et kell neli kontserdile minna. Kohale jõudes tabas mind ebameeldiv üllatus - kõik piletid olid välja müüdud. Õnneks üks naine müüs oma pileti mulle ja ma saan retsensiooni nüüd lõpks ometi ära teha (tähtaeg oli mitu kuud tagasi). Sealt jooksin otse edasi transsubstantsiatsioonile. See oli lihtsalt vapustav ja magamata öö osas oli mul igati õigus - müüsime pileteid hommikuni välja. Vahepeal kuulasime muusikat ja inimesi, siis unelesime niisama, kontrollisime kottide sisu ja käisime poes porgandipirukaid ostmas. Mul on nii kahju, et kogu seda asja ei ole võimalik kirjeldada, selline punkarite pidu oli minu jaoks tõesti meeldejääv. Üks tüüp kleepis tulbi ja äranuusutatud markeri mälestuseks seina külge, teine tahtis kolmanda korruse aknast välja vaadata ja arvas ekslikult, et aken on lahti, ja pani pea otse läbi klaasi, kolmas käis ja otsis muudkui oma koledat sõpra (tema enda nimetus selle sõbra kohta)...
Hommikul koristasime prahti ja taarat ning tassisime igasuguseid bändiasju ülevalt alla autosse. Täiesti uskumatu, naersime Merka ja Katriiniga pool tundi lihtsalt trummide üle. Selleks hetkeks olime juba umbes 24 tundi ärkvel olnud ja muidu magamata. Andis tunda, naersime veel igaüks eri suundadesse minneski tükk aega üksinda.

Eile käisime jälle Tartus. Esinesime foorumteatriga rock&roll baaris suurepärasele publikule. Saime enne seda iga päev kokku, et uut lugu teha, aga sellest ei tulnud midagi välja, nii et kohandasime enda jaoks oma kõige esimest lugu ja Katriin sai esimest korda jokker olla. Mul oli nüüd üsna vastupidine osa sellele, mis mul enne selles näidendis oli, aga lõpuks oli kõik väga hästi. Pärast saime hulga šokolaadi ja kaubamajast olime juba ostnud endale kummijänkusid, mida sai kogu aeg teel Tallinnasse näritud. Terve tee tagasi oli supernaljaks. Olime need vastikud, kes istuvad bussi tagaistmel ja räuskavad terve tee ja ajavad lolli juttu suust välja. Aga energia oli vaja kuskile ju panna!

Homme on spordipäev. Absoluutselt ei viitsi sinna minna lihtsalt mingiks tunniks ajaks, aga ei suutnud midagi paremat ka välja mõelda. Tulin just OSIst, kurb oli. Elu, ma mõtlen, ja see, kuidas kõik muutub.

Üritasime Merkaga jälle karjääris rummipalle süüa, aga kuna me eile õhtul jõudsime liiga hilja Tallinnasse ja poed olid juba kinni, otsustasime täna peale estat kõigepoodi joosta ja sealt üks pakk osta, vaatamata sellele, et eelmine kord pallid seest tühjaks olid tehtud. Ja just täna passis seesama karjääriõpetaja väljas ja karjus kõigi peale, kes poodide suunas läksid. Järgmine kord!

Tuhat tänu lahkele kontrolörile bussis number 1

Täitsa jube! Ma ei mäletagi, millal viimati koolis rummipalle sai söödud. Varem tegime ikka pidevalt karjääri-

planeerimises pakile otsa peale. Sel nädalal oli selle tunni ajal tuletõrjeõppus ja õpetaja ebaõnnestus täielikult. Kõik hüppasid kohe klassist välja, kahekaupa käimise asemel läksime troppis tepist alla, teise korruse juures tuli aga suits vastu, nii et keerasime võimla poole ja jalutasime koridori lõppu, kus paralleel ja mõned veel juba lihtsalt seisid ja ootasid. Lõpuks, kui olime ammu suitsu sees, tuli õpetaja ka lõpuks ja hakkas meid tuldud teed tagasi viima, otse tulle! Õpetaja ise oleks vist läinudki ja sisse põlenud, meie hakkasime koos teise klassiga trepist üles tagasi kolmandale minema ja läksime aula kaudu välja.

Reedel pesime kolmanda korruse klasside aknaid ja ma proovisin jälle ületada oma kõrgusekartust. Sain hakkam küll. Peale kooli läksime Merkaga Ülemistesse. Olime magamiskotid juba kooli kaasa võtnud, et saaks otse minna, ja kui hüpermarketist joogi ja šokolaadi ära olime ostnud, jalutasime linna piiri poole. Lootsime, et saame iga autoga ainult natukene sõita, sest Tartus pidime olema alles 22.00 ja läkski nii - kõik põhiristid sai läbi käia. Isegi rekkaga saime sõita. Üks rekkajuht, kes just kuuajaselt Venemaa reisilt tuli, võttis meid peale, pakkus küpsist ja tema sõnul kõige paremat õlut, mida Venemaal osta saab. Andis lausa kaasa, kui meid järgmisel ristil maha pani. Nüüd olen ikka rekka peale ka hääletanud :)

Tartusse jõudsime vara. Poolteist tundi varem, kui oleks vaja olnud. Passisime tükk aega Toomemäel, enne kui Genialistide Klubi juurde läksime. Jätsime sinna minekuks ka liiga palju aega, sest ma arvasin, et ei mäleta enam, kus see asub, aga tegelikult avastasin, et orienteerun Tartu vanalinnas palju paremini, kui Tallinna omas ja GenKlubi tee oli mulle suvest juba nii sisse harjunud. "Kirjandus vä?" oli suurepärane. Britta, Katriin ja Kairi esitasid nii hästi kõiki neid luuletusi ja see oli väga üllatav, kuidas nad suutsid asjad meelde jätte ja kõike nii hästi teha.
Pärast tantsisime diskol ja käisime puu taga saia söömas ja tantsisime veel. Kui ära väsisime, hakkasime linna poole liikuma, et magama minna. Teepeale jäi kohe aga suudlevate tudengute purskkaev ja kui Katriin mainis, et seal võiks ju veidi sulistada, olid mul kohe jalanõud jalast ja peale hetkelist veenmist jooksime Katriiniga purskkaevus tiiru. Ja siis veel ühe. Liikusime paljajalu edasi Värske Rõhu toimetuse poole, kus pidime ööbima, kuid tee peale jäi veel üks purskkaev. Seekord liitusid ka Merka ja Britta ja me olime kõik läbimärjad, kui oma sihtpunktini jõudsime. Pesime jalad ära ja läksime mäkki. Paraku oli drive inni järjekord nii pikk, (ja ka teisi "jalgsi mäkivendasid" oli palju) et me otsustasime Statoili hotdogi kasuks, eriti kui nägime, et mäkist pirukaid ja friikaid ei saagi. Magama saime alles poole kolme ajal ja tõusime juba enne kaheksat, nii et kui ma Katriiniga hommikul teele asusin, et olnud mu teksad veel sugugi ära kuivanud. Tallinnasse saime ainult kahe autoga ja kui alguses meile tundus, et see auto, mis meid nii 15 km edasi viis, haises, siis järgmises autos saime aru, et tegelikult oli asi meis, õigemini meie purskkaevus ligunenud riietes. Hea oli koju jõuda!

Täna ootavad mind ees vanamuusikakontsert (kui ma selle üles leian) ja magamata öö transsubstantsiatsioonil. Ja kodu tuleks ka tolmuimejaga üle tõmmata.

3. mai oli tore. Tean, kuidagi tagasihoidlik sõna selle kirjeldamiseks, aga viimasel ajal on nii palju olnud, et ma olen emotsioonidest üsna väsinud. Ja tegelikult, kõige naljaka ja laheda kõrval, mis sel päeval koristades juhtus, oli ju palju, mis seda head tunnet ära võttis. Näiteks see, et see pagana praht seal üldse maas oli või, et me koristasime maakohas, sõitsime viiekesi bussiga ringi (kusjuures ma polnudki varem minibussi eesistmetel, mis mõeldud kolmele, viiekesi sõitnud) muudkui ühest kohast teise, tassisisime prügikotte lipujaama ja kohalikud kepikõnnivad meist lihtsalt mööda või igavlevad kuskil nurga peal. Negatiivsed tunded igati õigustatud ju. Aga hea meel on ikka, kuidas muidu, isegi, et ei saanud vabatahtlikega koos Lasnamäed puhastada. Pärnumaal läks minu abi palju rohkem tarvis ja mõnus ju, et oma koduümbrus suveks puhtamaks sai. Pealegi, vabatahtlikega sai üht teist just hiljuti, eelmine neljapäev-reede, tehtud. Sõitsime viiekeisi Kadri nunnu punase sportautoga Lellesse ja askesldasime mõisapargis. Õhtul oli meile viie peale suur kahekorruseline maja söögiruumi (ja söögi/joogiga), söögisaali, piljardiruumi, hiiglasliku saunaeesruumi/joomaruumi, väksema saunaeesruumi, sauna, leiliruumi ja terve korrusetäie magamistubadega. Õhtul tuli oma kümme inimest külla ka, aga muidu lihtsalt viie peale!
Järgmisel päeval oli meil terve oma Schulebus, millega meid veidi ringi sõidutati ja siis tegime veidi tööd jälle. Sain teada, kui oluline üks hea motivaator on :D Kui tundus, et piisavalt on tehtud ja kell ka juba palju, asusime jälle autosse.

Tallinnasse jõudsin nii tunnike hiljem, kui oleks tahtnud, meil hakkas juba kell 18.00 Hirvepargis FoorumTe: sündmus ja mina olin seal alles kell seitse. Õnneks sain veidi nautida, enne kui väga kuri politseinikeduo meid minema ajas ja politseijaoskonnaga ähvardas. Sättisime ennast šnelli tiigi ääres taas sisse, siis läks enamus tagasi, et mööda Hirvet ringi joosta. Ise eelistasin tiigi äärde puhkama jääda, paik oli kotikoormate, matikuhjade ja söögihunnikutega piisavalt mugavaks tehtud.

Lahkume vastumeelselt Hirvepargist. Kuri politseitädi ja sama kuri politseionu veel kaugel pinkide juures näha, otsivad veel toredaid inimesi, keda ära saata.

Muidu olen pidevalt segaduses. Ma ei tea kas rõõmustada või kurvastada, aga praegu on arvatavasti viimane kuu, mille ma oma koolis veedan. Järgmisest aastast ootab mind hoopis teine kool Põhja-Itaalias ja seda lausa kaheks aastaks. See on nii vinge, nii ilmatu-otstu lahe, aga samas - seal ei ole peale minu ühtegi eestlast. Ei, ma saan hakkama. Jõuludeks ju koju!

Pean ühe asja ruttu korda tegema, kirjutan siia üles, et meelest ei läheks :)
Oh, ja täna, üle pika aja oli bioloogia tund jälle huivtav. See oli hea. Ja muusikaajaloo töö ei olnudki väga masendav, sest esimest korda selle aasta jooksul suutsin ma kordamisküsimused ka enne tööd tegelikult läbi lugeda. + ma sain veel korra üle ka vaadata. Seda kõike muidugi tänu inka tunnile, mis ära jäi. Ja üle pika aja viitsisin ma kunstiajaloos ja ajaloos konspekteerida. Osaliselt küll, aga ikkagi. Ka seda vist tänu inka tunnile, mille arvelt veidi puhata sai.

Tänasest peale hakkan ma blogima regulaarsemalt. Ikka kui midagi on, siis ma kirjutan, muidu mul ei ole enam jaksamist lihtsalt nii palju korraga kirja panna. Ma ei ole jõudnud kordagi oma blogimise ajaloos rääkida mõnest sünnipäevast või kaevata, et koolis on tüütu, või kirjeldada pikemalt mõnda vabatahtlikke tegevust või rääkida FoorumTe: st ja meie koosolekutest või jutustada, mis kunstis on juhtunud. See on veider, sest viimased ongi ju kogu minu elu. Kas ma üldse millestki kirjutanud olen?