Vahel on raske valida. Siis tuleb ennast kokku võtta.

No nüüd tuleb üks tõsine aastaülevaade, niipalju, kui see võimalik on.








See on see kiirekiire veebruar, kus enne Kristeli minekut võimalikult palju ära tahtsime teha. Tol päeval jalutasime koertega ja tegime nende jalutusplatsi korda.










Filmi tegemine. Nii külm oli, et ainult mina, Britta ja Hanna olime valmis end ohverdama.










Mul ei ole Vanalinna päevadest endal vist ühtki pilti hetkel, kuigi mäletan, et neid sai tehtud küll.









Tartu hansapäevade avarongkäik. Suure pildi peal leian endagi kergesti üles. Aga neid tammumisi oli paari päeva kohta ikka piisavalt: avarongkäik, kauplemise alguse rongkäik, rüütliturniiri rongkäik, lõpurongkäik. Iga kord sama jama - ürbid selga, kes millise tõrviku saab, kuhu nüüd minna tuleb... Ei, väga tore oli!

Rootsi reis sattus suve kõige kiirema perioodi peale, nii et need magamata ööd enne magamata öid magamata ööde otsa olid päris kurnavad, kuid kindlasti kogu hilisemat rampväsimust väärt.















Peterburist tuli meeletult palju ilusaid pilte, aga kui valida on raske, siis eredaim elamus oli ikkagi see toit, mida ma, kuigi pildilt võib ekslikult muud järeldada, muidugi ei söönud.













Ei seostu eriti koosolekutega? Minu arust ka, aga niimoodi vedeledes ja poosetades sai terve kevad veedetud. Naljakas, et praegune kuri Britta, kelleta ükski koosoleks vist õieti ei õnnestuks, oli siis see kõige suurem millegi-muuga-tegeleja.












Norra
Nii pikk reis, eks oli paremaid ja halvemaid hetki, aga vähemalt oli kogu aeg meeletult ilus.








Vabatahtlike väljasõit Pranglisse. Kõigepealt sai hullumoodi tööd tehtud, siis riietega ujuma, külaliike hingetuks kiikuma... Öösel suutis muidugi Hanna veel üllatada. Hüpersuper oli.












NOVAATA. Wuhuu, sain märke teha..kuni keski noored mu laua vallutasid + pidin veel vähemalt 10 keski ninasarvikuga märki tegema. Õu, I hated that.












My best friends (L)
















Vabatahtlikega Setumaal. Filme hakkame just vaatama. Tüdruk minu ees, punasetriibuliste sokkide ja punaste juustega, päästis mu elu tol õhtul. Hanna on üldse tore :)










Sai üks kord Uulma klassis natuke mängitud ja hüpatud. FoorumTe: fotoshuut, pildid tegi Tõnu Tunnel. Meenub kohe üks kurikuri küsimus, millega Katriini alati naerma saab.









Rebane oli täitsa huvitav olla, kas või ainult see üks päev. See oli tore, et kui kunagi keegi ei teinud midagi kaasa, siis seekord olid terve klass mõnusalt punases ja veidras.













Päris mõnusalt sai ringi käidud, ikka igale poole jõudsin. Üleüldse, parim suvi oli!










Vabatahtlike jõulunäidend 2007. See ei ole päris näidend. See on proov.

Varsti ilmuvad ehk kuskile ka etenduste ajal tehtud pildid, siis saab kõrvalseisjapilguga ka vaadata, et kui valged päkapikud ikkagi on.








Ei jaksa enam. Aga vähemalt on õhtu õnnestunud - nägu naerul, tuju hea..

Aasta 2007

Ma ei tea, kas on veel vara aastast kokkuvõtet teha, aga pole kaua kirjutanud, emotsioone ja elamusi jällegi meeletult palju. Aasta algas juba huvitavalt, aina paremaks läks, meeletult kiire veebruar (sai lausa film vändatud ja vähemalt paar korda nädalas vabatahtliku tööd tehtud + Kanepi), Vanalinna päevad, hansad, eksamid, lõpetamine, Rootsi reis, Venemaa, sünnipäev kuubis (sai jah seekord lausa kolm korda tähistatud :D), projektikirutamise-kevad, Soome-Rootsi-Norra nädalad, Treffi lõpupidu (täna sai juba Brittaga meenutatud, nii et oli vaja kohe ära ka märkida), Prangli, Novaata, uued sõbrad ja vanad sõbrad (ja endised sõbrad), Setumaa, FoorumTe:, uus klass ja pinginaaber. Rebane olin ka ja akadeemia lõpetamine osutus samuti päris suureks saavutuseks. Siis veel Roheliste rattaretk, kõik need etendused ja kontserdid, mööda eestimaad trippimine ja muidu olemine ning nüüd vabatahtlike näidend ka veel sinna otsa + veel Päkapikula, OSI, reedene FoorumTe: jõulupidu ja pühapäevane Heateo jõulukas ja siis erilised õhtud eriliste inimestega...
Kõik on nii kiiresti läinud, et ma pole jõudnudki veel jõule ootama hakata. Kui nüüd veel lumi ka õigeks ajaks maha tuleks, oleks mu aasta täiuslik.

Eile Tiigi ääres jalutades sai meile osaks üks huvitav kogemus. No juhtus jh meil Brittaga kogemata, et sattusime eesti keeles omavahel rääkima. Ei, täiesti mõistan neid vene tüüpe, kes meile veel 10 minutit igasugu toredusi järgi karjusid. Ise muidugi üldiselt (tegelikult küll mitte kunagi) ei üldista, et kõik, kes eesti keeles räägivad, fašistid on, aga eks ole igaühe enda valida, mida ja millal..

Tänane esimene esinemine Käo päevakeskuses oli täitsa hull. Ei kartnud lavale veeremist või oma osa mängimist, hirmutas ainult see, et pean kellegi "lavale" kutsuma, aga ma ei teadnud hästi, keda tohiks ja kes üldse saaks tulla. Niigi mu elu päästnud Hanna oli lahkelt nõus aitama ja koos saime olukorraga, kuigi küll veidi omapäraselt, päris hästi hakkama. Mustakal oli juba lihtsamast lihtsam, ei mõelnudki, et peaks närvitsema või midagi.

Koolis viimasel ajal veidi liiga vähe käidud ja tundides natuke liiga palju lolli tehtud. Saksa keelde läksin ka üle paari nädala nüüd esimest korda, kohe visati KT ette, 3 kolme rööpaga sain :( Üldse väga kiiresti olen viimasel ajal allakäigutrepist alla libistanud, nii lihtne kuidagi. Samas, pole kunagi vist nii rahul muidu-asjade kulgemisega olnud, kui praegu.

Klaas on igal juhul pooltäis, arvab öku ja kuulab kanepimuusikat edasi.