Kohe siiski jalga ei lasknud. Käisime rummi"tehases" (see päris väike, kõik käsitöö) ekskursioonil ja saime eratuuri ning siis Archiega üle jõe sõitmas ja läksime õhtuks ühtede eestlaste juurde, kes Kunus kõrvitsafarmis töötavad. Koos tegime pitsat ja käisime speedway'd vaatamas ning järgmisel päeval hakkasime Austraalia Põhjaterritooriumi poole sõitma.
 |
| Speedway |
Mõned kilomeetrid enne osariigi/territooriumi piiri keerasime lõunasse Argyle järve suunas, et veel mõned päevad seal veeta. Argyle'i järv on hiiglaslik paisjärv aastast 63 ja põhjus, miks Kunus ja ümbruses kõva põllu majandamine käib. Vett jagub kõigile. Lääne-Austraalia suurim tehisjärv, kogu mandri suuruselt esimene või teine, oleneb kuidas arvestada. Mahtu arvestades kõige enam alakasutatud paisutatud veekogu Austraalias.
Matkasime natuke järve ümbruses ja nautisime kaunist loodust. Muidu rahuliku olemise lõi iga paari tunni tagant sassi kopteri tõus ja maandumine, meie ase oli maandumisplatsist kiviviske kaugusel.
Teisipäeva hommikul olid meil juba asjad kokku pakitud, kui järsku ilmus job shopi kaudu võimalus Kunus 3 päeva tööd teha. Mis muud, kui keerasime autonina jälle sinnapoole, sest põhjaterritooriumiski oleks meid oodanud vaid hunnik tühja teed ja kõvasti töötuid bäkkereid. Mul oli veel mõned nädalad farmipäevi puudu ja tööpoe naine arvas, et niikauaks vast ikka midagi leitakse. Nii said meist sorgo rouge'ijad. Töö sisuks oli põllul mööda oma ridu käia ja soovimatud sorgo taimed labidaga välja kaevata. Mõned põllud olid nagu lihtne jalutuskäik: madalad puusani taimed, mõned soovimatud taimed ainult. Teisel põllul jälle rügasime nagu hullud. Kõrgete sorgode vahel rapsisime lõputult, eriti hull kui veel põld täitsa kuivanud ei olnud ja saabaste ning labida külge kogunesid korralikud mudakamakad.
 |
| Ennast tuli kaitsta nii karmi päikese kui karedate kraapivate lehtede eest |
 |
| Mõnikord varahommikul alustades olime kaste tõttu pool päeva läbimärjad ja väänasime iga rea lõpus vett riietest välja |
Suurest kaevamisest olid töönädala lõpuks mõned labidad juba töökõlbmatud. Ainult töö polnud veel tehtud ja saime järgmisel nädalal tagasi minna. Töökaaslasteks olid kaks saksa tüüpi, kellel polnud enam üldse raha ja kes võssis elasid ning üks prantslane hostelist. Hiljem kui kohalik ülevaataja meiega enam põllul ei olnud, tuli veel teinegi prantslane hostelist meiega tööle. Sest ühest nädalast sai kaks, siis kolm jne.... Sorgole lisandus päevalill, millega oli palju toredam töötada. Ainult, et vähe oli tööpäevi, 2-3 nädalas. Teisest nädalast hakkasime Külliga ka pühapäeva õhtuti kõrval baaris klaase koristama. Ahjaa, meie farm oli sellesama rummi"tehase" omanik, kus me ekskursioonil käisime. Pühapäeviti on neil muusik seal kohal, palju rahvast ja abikäsi vaja. Ja kuna vahepeal oli põllutööd eriti vähe leiti meile muudki teha. Kõige toredam oli see, kui saime rummi villida! Ühe nädala käisime isegi 7 päeva tööl ja tegime veel lisaks miljonit asja: riisusime, pakkisime rummitünne kilesse, korjasime palmioksi ja muud sodi, panime karpe ja tellimusi kokku...
 |
| Vahatasin pudeleid, hiljem juba kahte korraga |
Ja siis saabus kõrvitsakorjamine, mida juba alguses nii jutu sees mainiti, kuid mida 1,5 kuud veel ootama pidime. Teadsime, et see on raske töö, aga meie farmis on väike põld ja korjamist vaid nädal. Seetõttu olime üsna põnevil, et saame ära proovida, aga kaua seda tegema ei pea. "Lihtne" paaripäevane kõrvitsakorjamine läks täitsa hulluks kätte ära. Plaani järgi pidime ühe päeva mõned peenrad kõrvitsaid valmis lõikama, järgmisel päeval traktoriga põllule minema ja need ära korjama. Ja siis veel kaks päeva sama mustrit.
Hakkasime siis esimesel päeval lõikamisega pihta, reale pidi kuluma umbes 1,5 tundi. Olime juba umbes selle aja ära küürutanud ja kõrvitsaid kahte ritta loopinud, aga edasi liikunud nii väga ei olnud. Lõpuks hakkasime uue reaga pihta. Mõtlesime, et ju me oleme liiga aeglased ja rapsisime veel hullemini. Ikka läheb mitu tundi. Ülemus ei olnud väga õnnelik ja lasi meil kaks otsa veel ära teha (päeva eesmärk oli kuus, millest jäime kaugele). Viimane ots läks juba kiiremini, sest kõik olid läbi ja keegi meist "ei näinud" enam 2/3andikku kõrvitsatest. Peale kaheksat tundi küürakil kõrvitsate lõikamist oli selgemast selgem, et sellele ametile ma kunagi ei kandideeri. Nürim kui kõplamine ja järgmisel päeval püsti saamine oli küll küsimärgi all.
Aga püsti pidi saama ja järgnes toredam ülesanne: kõrvitsad tuli kasti saada. Traktori taga oli neli kasti ja meil polnud muud muret kui loopida ja püüda. Nagu 5 kiloseid topispalle viskaks päev otsa. Kui kastid täis said, tuli järgmine traktor ja et me vahepeal puhata ka saaks, sõitsime kõik kordamööda traktori roolis. Farmis käis ka samal ajal vilgas töö ja kõik kohale toodud kastid kaaluti ära (u 340 kg üks).
Ja jälle ei edenenud töö nii nagu peaks. Kuigi töötasime nii kiiresti kui võimalik ja täitsime kastid ära enne kui järgmine traktor uute tühjadega jõudis, liikusime endiselt teosammul esimeses reas. Enne lõunat teisele reale jõudes rauges ka see hoog ning uus traktor jõudis enne kohale kui kastid täitunud olid ning suur ülemus oli täitsa nõutu. Aga õnneks tuli välja, et me ei olnudki halvad töötajad, vaid esialgne hinnang oli vale. Väiksed kalkulatsioonid lõunapausi ajal ilmutasid, et saagikus hektari kohta oli 2x suurem kui pealevaadates antud hinnang. Hiljem lõpptulemus näitas, et isegi 2,5x suurem (20 t/h vs 50 t/h). Aeg, mis meile eelmisel päeval lõikamiseks anti oli lihtsalt ebarealistlik ja seetõttu tundus nii lootusetu. Ülemus ei jõudnud ära vabandada ja teadmine tekitas paremat tunnet küll. Korjasime teise päeva õhtuks kaks otsa ära. Pidime järgmisel päeval teised kaks korralikumalt üle lõikama ja siis kokku korjama. Tundus täitsa tore väljavaade, sest kokkukorjamine oli küll ka raske, kuid palju toredam. Päeva lõpus andsin isegi oma traktorisõidu korrad teistele, et nad lisapuhkust saaksid.
Rõõmsalt (kuigi vaevaliselt, kummargil töötamine andis tunda) läksime järgmisel hommikul jälle tööle ja nägime kohe, et midagi on toimumas. Meie tavapärase lõunalaua ümber oli kogunenud hulk timorlasi ja hetk hiljem saabus ülemus ja tõi autoga veel kaks tüdrukut kohale. Algamas oli suuremat sorti kõrvitsaoperatsioon! Tuli välja, et pranslased olid alla andnud ning eelmisel õhtul kirjutanud, et loobuvad tööst. Ülemus oli teisest hostelist kaks inimest asemele võtnud ja laenas teisest kõrvitsafarmist veel päevaks töötajaid. Saklslased said päev läbi nendega korjata ja kinnitasid, et laenatud tööjõud töötas väga kärmelt. Meie saime kaks hosteli tüdrukut endale appi, et lõikus üle teha. Õnneks saime sellega ühelepoole ja farmiplatsile kastidega tegelema enne kui need kaks põllul otsad andsid.
Kolme päevaga lõppeski meie kõrvitsa korjamise karjäär. Istusime veel pimedani töökaaslastega õllelaua taga ja tundsime, et midagi suurt sai tehtud. Jalad valutasid veel nädala.
Elamiskorraldustest niipalju, et kuna teada oli, et sadama ei hakka, siis elasime terve aja oma väikses rohelises telgis. Valisime Kunusse tagasi jõudes tulevasele tööle kõige lähema linnäärse karavanpargi. Väikse linna kohta on seal neid parke väga palju. Selle eest, et oma telki elektrita platsil hoida maksime kuus ulmelised €600. Aga midagi pole teha, kallis linn. Nimelt on Kunu Gibb Riveri teelt tulles ida pool esimene linn või teistpidi viimane enne sinna sõitu alustamist. Meie seekord valitud koht asus Mirima rahvuspargi ääres ja naabriteks olid põhiliselt kängurud, kes õhtu saabudes kastetud muru nosima tulid. Mõned olid päris valjud tegelased ja aeg ajalt ärkasin öösel, sest mõni hüppas telgist suure hooga mööda. Korra pätsasid paki riisi ka meilt ära. Pargis elasid toredad inimesed ja lisaks veel mõned bäkkerid ja elu oli täitsa mõnus.
 |
| Meie tagaaed ehk rahvuspark |
 |
| Köök |
 |
| Tuulevari (ja laiali mu õppimisasjad, läbisime töö jaoks mõned koolitused vahepeal) |
 |
| Saime parema seina |
 |
| Autotagune on multifunktsionaalne ruum: köök, kino, kontor ja antud pildil kingsepatöökoda, et viimased tööpäevad vastu pidada |
 |
| Kodu ülaltpoolt vaadatuna |
Vabade päevade sisustamine ei läinud nii lihtsalt kui Albany's, aga sai basseini ääres lebotada või linna jalutada. Linnas olid mõned head kohvikud, 2 normaalset pubi ja isegi välikino, mis meile väga meeldis! Kui köögis arvuti ära laadisime, saime ka "kodus" filmi vaadata. Käisime ka rodeoõhtul. Esimese hooga pidime parklas riideid vahetama, sest kohale jõudes nägime, et ruuduline särk ja suured töösaapad on vist kohustuslikud riietuselemendid ning tundsime, et meie pühapäevasärgid on pisut liiga peen riietus antud üritusel :D Kogu õhtu oli väga tore, nägime palju tuttavaid ja midagi kogu aeg toimus.
 |
| Autokino |
 |
| Sünnipäevakook |
 |
| Meie bassein |
Viimasel nädalal ei olnud palju tööd ja sõitsime Gibb Riveri tee Kunu poolset otsa avastama. Sõitsime mõnest jõest läbi, käisime kanjonis matkamas, kose all ujumas ja El Questro turismipargis neljaveolise safariauto seiklusel. Hommikul ronisime palmide alla soojaveeallikatesse ligunema.
 |
| Kahjuks juga oli selleks aastaks juba kuivanud |
 |
| Aga ujuda veel sai (hiljem saime teada, et tiigis peitis ennast ka kroku) |
 |
| Paadisõit |
 |
| Seal nägime oma esimest salty't, suurt ohtlikku krokodilli |
Veel sõitsime Wyndhamisse, Lääne-Austraalia põhjapoolseimasse linna ja käisime hobuste võiduajamisel. Parkisime oma auto linnaäärsele tühermaale teiste kastikate vahele ja nägime, et sellesama suvalise kruusavälja peal tolmuste autode vahel sätib üks naine endale eriti suure ja erksavärvilise kübara pähe ja suundub sissepääsu poole. Kuigi ümbrust arvestades tundus see totter siis hakkas väike kahtluseuss sees närima, et oleme riietusega taaskord mööda pannud. Väravast sisse jõudes selguski, et olime suure sündmuse jaoks totaalselt alariietunud ja Külli torkas vähemalt oma õlgkübara pähe, mina olin oma maika, nokatsi ja skandaalidega lihtsalt mats. Sõime, jõime ja vaatasime kord tunnis toimuvaid 5 minutilisi sõite. Peab ütlema, et rodeo oli põnevam, aga hea kogemus sellegipoolest. Sain osa millestki, mida varem vaid teleriekraanilt näinud :D
 |
| Käisime teel ühte ujumiskohta vaatamas, aga ka siin oli juga juba kuivanud ning seisev vesi üsna eemaletõukav |
 |
| Peatus märgalal. Õnneks lubasid mõned fotograafid oma vahendeid kasutada ja ei pidanud linde ja krokusid vaid läbi nähtamatude binoklite jälgima |
 |
| Wyndhami sadamapiirkonnale vaade |
 |
| Hobuste võiduajamisel |
 |
| Midagi oli meie katusetelgiga juhtunud ja see ei avanenud enam õigesti, mistõttu pidime rohelise telgiga tee ääres ööbima |
Pühapäevaks läksime tagasi Kunusse ja oli meie viimane tööpäev. Väga kiire ei olnud, sest meid oli kolm, õpetasime ühe uue tüübi klaasikorjajaks välja. Kohal oli filmimeeskond, kes teeb Austraalia väikestest alkotootjatest dokfilmi. Äkki jäime isegi filmilindile :D Lisaks jõudsid Kunusse Külli endised klassikaaslased Krissu ja Raikko, keda nägime viimati enam kui poole aasta eest Albany's, kui nad ida poole sõitma hakkasid. Peale tööpäeva lõppu istusime veel pikalt üleval ja muljetasime. Esmaspäeval oli lõpuks aeg Lääne-Austraaliast edasi liikuda.
🔆🔆🔆
