teisipäev, 8. aprill 2014

Talgud

Mul oli ausalt suur mure, kuidas ma selle nädala kontoris üle elan, seepärast pakkusin võimaluse avanedes end rõõmsalt kindlusevaremete koristamiseks vabatahtlikuks (ma veel ei tea, mis ülemus sellest arvas, et mind täna hommikul kontoris ei olnud, eks saan hiljem teada...). Kolm nädalat on ühed Tšehhi õpilased siin, et meid aidates natuke õppida ja eelmisel nädalal käisid nad Pythagorio kooliga muuseumis, sealt keegi kutsus neid ja meid varemete koristamise talgutele tänaseks. Vaja oli trimmerite järel rehaga käia ja kõik maast kokku riisuda, et plats oleks turistide tulekuks valmis. Tore seltskond oli seal koos ja kõvasti sai päikest ka :) Hommikul tulid vabatahtlikud taksod meile baasi järele, see oli taksojuhtide panus talgukorraldusse. Lõunaks tõid meid jälle tagasi, selleks ajaks tulid umbes pooled vanad asjad maltsa seest nähtavale.

Kuidas ma pühapäeval koos Emilyga oma mentori, Nizari, juures õhtusöögil käisin: Jalutasime Pythagorio poole (sest ta elab poolel teel sinna, veits mäest üles) ja jalutasime igast võimalikust teerajast üles ja kui enam maju ei olnud siis tagasi alla järgmise teerajani. Sest see oli kõik, mis me ta elukohast teadsime: Pythagorio poole ja mäest üles. Kui me jalutamist alustasime küsis Emily, kas ma ikka tean, kus Nizar elab. Mu vastus oli midagi stiilis 'oooot, ma arvasin, et sa tead...'. Ja Nizaril ei ole ei telefoni ega internetti. Me ei viitsinud tagasi ka minna, et kelleltki küsida, kuigi seisime värava ees, ma ei tea miks ei viitsinud. Nii et selle asemel, et korraks tuppa tagasi minna matkasime 30 minutit ekstra mööda künkaid üles-alla. Kohale jõudes oli tal maitsev söök meie jaoks valmis, istusime maja ees õues, vaade oli ka super. Mingi hetk arutasime midagi kirjandusest, rüüpasime päikseloojangu taustal veini ja naersime, kui haritud me juhuslikule möödujale paistaksime (peale kahe kassi ja ühe koera kedagi muidugi ei möödunud).


esmaspäev, 7. aprill 2014

Appiiiiii

Pere tuleb kohe kohe külla ja reedel kell 1 lendan siit saarelt minema. Mul on seda puhkust väga vaja, ma ei tea, kuidas ma need 3,5 tööpäeva veel vastu pean! Ja oi, müristama hakkas...

Eile päevitasin ja kari kitsi jalutas mööda

laupäev, 5. aprill 2014

Niisama suurest vihmast

Kirjutasin tohutust vihmast viimati karnevali ajal, kui mägedes ühes külas ojadeks muutunud tänavatel kiljusime ja täiesti läbi ligunesime. Mõni tänav, mis muul ajal oleks tavaline trepp, oli justkui mitu purskkaevu kokku pandud ja vesi pritsis põlvedeni.


 Sain täna Eugenie'lt baasi uputusest mõned pildid (sest ta läheb varsti ära :( ). See suur uputus oli vist juba vähemalt kuu aega tagasi, nüüdseks on kõige suuremad vihmad loodetavasti möödas, sest talv on möödas! Kusjuures, peale vihma, mis uksest sisse tulvas, tuli ka katuselt kõvasti läbi ja nirises mööda seinu, selline tunne nagu elaks pappkastis.




Kuid nende fotode nägemine pani mõtlema, et ma vist korralikult ei rääkinudki, milline see Kreeka talv siin oli, vb sellepärast, et ma vihkasin seda nii väga... Kunagi ei teadnud, mis ilm järgmisena võib tulla, kõik olenes tuulest. Kui tuul oli lõunast, Aafrika poolt, oli soe, aga sadas, tihti oli äikest, kui põhja poolt, siis ei sadanud, aga oli kole külm. Ja see tuul vahetus nii iga 3-5 päeva tagant ja ükskõik kumb halb variant parasjagu oli, igal juhul oli kohutavalt tuuline.

Nüüd üks vana lugu jaanuarist, mis mulle veel seoses vihmaga meenus. See sattus sinna aega, kui ma üldse kirjutada ei jaksanud, aga tahaks selle toreda sündmuse ikka siia kirja saada. Kui jõuludelt tagasi tulime, kutsus meie kreeklasest (enam-vähem) vabatahtlik meid enda juurde Vathisse soolaleivale (seesama, kus sünnipäeval käisime) ja kaks tüdrukut peale minu jäid veel pärast ööseks tema juurde. Tore pidu oli, aga see selleks. Järgmisel hommikul sõitsime neljakesti ühte väga väga väga ilusasse kohta nimega Kerveli, et sukeldumisklubiga kooki süüa.
Seesama jõulukook, kust mündi leidmise korral terveks aastaks hea õnne osaliseks saad (βασιλόπιτα, kirjapildis pole päris kindel).

Pärast sõitsime veel jupp mööda ida- ja kagurannikut, siis jupp mööda põhjarannikut, lõpuks jõudsime Karlovasisse välja (see kauge saare teises otsas asuv ülikoolilinn). Selmet linna uues osas lihtsalt üks kohv juua nagu tavaliselt, ragistasin natuke ajusid ja juhatasin autojuhi üles mäkke, nö vanasse linna. Endal oli küll vahepeal hirm, et nüüd viisin meid kõiki kuskile võssa, aga ei, jõudsime lõpuks vanalinna. Peale väikest jalutuskäiku ja tagasi auto juures märkas autojuht, et üks silt juhatab kuskile koopa poole. Mõeldud, tehtud, hakkasime edasi ülespoole mäkke kõmpima. Poole peal oli nüüd autojuhil hirm, et tema on meid kuskile võssa juhatanud - meil oli võhm väljas, aga koopast polnud haisugi. Keerasime siis otsa tagasi, kui Alice teatas, et ei, tal on tunne, et me peaksime ikka edasi minema. Ja väga õige tunne oli! Auhind ootaski praktiliselt nurga taga, kui koopasuus võttis meid vastu lõbus seltskond kreeklasi, laual vein ja pisut söögipoolist. Kusjuures, meie kreekakeelsed tervitused olid lausa nii ehtsakõlalised, et esimese hooga ei tulnud nad selle pealegi, et me välismaalased! Andsid meile mõned taskulambid ja läksime koopasse kabelit uudistama (see on siin selline väga pop värk, koopad on usuasju täis). Too konkreetne kabel oli pühendatud püha Antoniosele. Kui me koopast lõpuks välja saime, kutsuti meid ka "lauda" ja jäime sinna ikka mitmeks tunniks.


Tuli välja, et mehed olid seal päeval koristamas käinud, sest paari päeva pärast oli püha Antoniose päev ning oodata oli palju külalisi. Kui lõpuks kodu poole tulema saime, siis anti meile ka käsk kätte, et neljapäeval peame kohal olema. Just täpselt, käsk. Ega siis ei jäänudki muud üle, kui neljapäeval tuli pealelõuna vabaks küsida, mõned sõbrad veel kaasa võtta ja pidustusele minna.

Lõpuks oli neljapäev üsna katastroof, teepeal hakkas niimoodi sadama, keegi meist polnud varem sellist asja näinud. Teekond üles mäkke ei läinud seekord mitte mööda rada, vaid ojakest... Õnneks oli vastuvõtt koopas nii vägev, et märjad jalad ununesid täielikult ning lõke, vein, souvlaki, küpsetatud sibulad ja elav muusika tegid oma töö. Enam ei mäleta, kas keegi meist haigeks ka jäi, aga vaevalt keegi läbi selle vihma müttamist kahetses :)





teisipäev, 1. aprill 2014

6 KUUD!!

Nonii, pool aastat on nüüd Kreekas oldud. Unbelievable, ausalt!! Kahe nädala pärast tuleb pere külla ja kui me ükspäev Vathis autoga ringi tiirutasime (autojuhi geniaalne "Let's follow that car!") vaatasin ringi, et mida perele kindlasti rääkima peaks, kui nad siia tulevad, ning tuli tunne, et me tean Kreekast juba üsna palju (see tähendab kindlasti kordades rohkem kui kuus kuud tagasi). Mulle täitsa meeldis see tunne, nüüd võiks kuidagi midagi keelest ka selgeks saada.

Eelmisel nädalal oli palju tegemist USA koolirühmaga. Uskumatu, kui toredad, aktiivselt kaasamõtlevad ja heasüdamlikud nad olid! Nende viimasel õhtul, reedel, ühinesime nende õhtusöögiga hotellis ja rääkisime tunde juttu (mega hea toidu kõrvale!). Loodetavasti on neil noortel väga ilus tulevik, sest neil on nii palju mõtteid, indu ja energiat!

Alates sellest, kui Emily meile kolis on tuba üks korralik seapesa. Mulle sobib, lõpuks mõnus kodune tunne!


Laupäeval oli Adami sünna ja läksime kõik koos hotelli randa ilma nautima. Pmst on nii, et meie maja eest hakkavad üksteise järel väiksed rannad, mõni ainult 10, 15 meetrit, kõik hullult ilusad ja igaühele jaguks eraldi tema isiklik (ja mõnikord kasutame ka seda võimalust, kui ninapidi koos elamisest jummala villand saab). Hotelli randa on jupp maad kõndida ja peab läbima kellegi eraaia, kus kaks kurja nuustikut külaliste peale pöördesse lähevad ning legendi järgi suvel üht vabatahtlikku natuke ka hammastega tervitasid, aga plussiks on see, et kuni hotell veel suletud ja ühtegi turisti ei ole, saab vajadusel hotelli vetsu kasutada. Tavaks on saanud ka vähemalt üks ring tühjas basseinis joosta ja ujumist teeselda. Õhtul tagasi jõudes vaatasime Adami tungival soovil Pokemoni (sest see oli plan 2 kui vihmane peaks olema, seega järsku selgest taevast sadama hakanud vihm oli ka omamoodi kingitus).



 Rasta kaunistamine

Palju paljaid inimesi ja natuke muusikat (Adami jaoks oli super sünna, enne kui David tuli, olid ainult tema ja 10 tüdrukut ;))

Viimati kirja pandud

Lühike, aga veinirohke postitus

Peale minireisi Kangaroo saarele jätkasime töö lainel. Seekord ei ole mul väga pikalt ja põhjalikult midagi kirjutada, sest veinitehas, kus ...