Nägime juba kõige esimesel nädalal kui ma Perthi saabusin ühest reisifirmast mööda jalutades vinget plakatit. Jätsime kohanime meelde ja esimesel võimalusel hakkasime kohe googeldama. Umbes 6 kuud peale seda netiotsingut seisiski pildil nähtud Karijini rahvuspark meie silme ees! Esimesena läksime Hamersley kanjonisse, mis jääb põhipaikadest pisut eemale ja ekslikult valisime kohale jõudmiseks kõige lühema tee. Karistuseks saime 100 km kruusateelõigul kõige hullema 50 kilomeetri osaliseks, mida seni näinud. Kruusakad on siin üldse väga treppis ja koledad asjad, aga see oli täitsa omaette. Saime korralikult läbi raputatud, aga nägime oma suureks üllatuseks metsikuid eesleid. Väike võit seegi.
Hamersley külastusega jäime väga rahule!
Rahvuspargi ümber on rauamaagi kaevandused ja ööseks läksime kaevanduslinna karavaniparki. Järgmisel päeval läksime mäge vallutama. Retk Mt Bruce'i otsa oli päris pikk ja kulges mööda mäeharju. Koos pideva pildistamise ja kauni vaatega lõunapausiga kulus meil tippu ja parklasse tagasi jõudmiseks 5 tundi.
Õhtuks olime kinni pannud platsi Karijini Eco Retreat'is, mis asub rahvuspargis poolte kanjonite juures. Tavaliselt me ei bronni ette, aga seekord läks õnneks, sest saabumise ajaks oli kõik välja müüdud! Õhtul jõudsid meie spotile meiega platsi jagama nii John, kellega meie teed mõned päevad varem Exmouthis lahku läksid, kui ka Janna, kellega teed juba pea nädala eest Coral Bays lahknesid. Rõõmus taaskohtumine arvestades, et levi seal üldse ei ole ja koht on suur nagu mitu külakest. Õhtul hakkasid dingod ümberringi ulguma ning öösel langes temperatuur nulli ringi.
Hommikut alustasime kõige tuntumate Waeno ja Hancock kanjonitega, mis on kõige põnevamad, sest muist teed tuleb läbida kohati isegi kaelani vees. Kõrgete kaljuseinte vahele päikesekiired eriti ei ulatu ja kristallselge vesi on jääkülm! Seiklus missugune!
Peale lõunat käisime veel kahes kohas, ühes sai ujuda ka.
 |
| Sinna alla ronisime ka |
Õhtul muljetasime ja sõime veel koos ning hommikul jätsime Jannaga hüvasti. Teised läksid Mt. Bruce'i otsa, meie rahvuspargi teise otsa Dale's Gorge'i. Peale mitut mõnusat ujumist hakkasime põhja poole tagasi rannikule sõitma.
 |
| Üks soojemaid ujumispaiku |
Great Northern Highway või vähemalt see osa, mis me sellest sõitsime, on päris õudne. Tee ise on hea, aga seda tuleb jagada 60 meetriste ülipikkade veoautodega, mis kaevandustest sadamasse uhavad + vabalt ringi jalutavate lehmamürakatega. Nendesamade veokite tõttu ükski teeäärne tasuta ööbimiskoht meile ei meeldinud ja sõitsime linna välja. Ööbisime South Headlandi karavanipargis, käisime järgmisel päeval suurtes poodides (sest polnud ammu selliseid asju näinud) ning Port Hedlandis sadamat vaatamas. Nautisime kohvi ja kooki vanast rongivagunist söögikohaks ümberehitatud kohvikus.
Broome'i teele jäi veel 80 mile beach ja üks teeäärne ööbimine. Pikk valge rand oli äge küll, aga parasjagu oli mõõn ja meri mitme kilomeetri kaugusel. Seeeest nägime teel sinna nunnusid wallaby'sid (väiksed kängud) ja varaani! Voh. John oli ka meile jälle järele jõudnud ja sõitsime koos pimeduses ööbimiskoha poole, mis oli üsna stressirohke. Tavaliselt peale hämarat enam teele ei kipu.
Järgmisel päeval jõudsime Broome'i ja järsku me olimegi põhjas. Meri oli sinine ja päike kõrvetas. Null kraadised ööd jäid nüüd selja taha! Linn ise oli paksult rahvast täis, sest toimus igakuine staircase to the moon ehk trepp kuule. Mõõna ajal läheb meri väga kaugele ja tekivad suured mudaväljad. Tõusev täiskuu tekitab sellele väga ilusa efekti, mida mõned isegi teisest aussi otsast vaatama tulevad. Kuulsime sellest esimest korda esimeses kodumajutuses teistelt ränduritelt. Õnneks jõudsime õhtu varem kohale ja võtsime kaheks ööks karavanipargis koha, sest järgmisel päeval oli kõik kohad igal pool välja müüdud!
 |
| Jõudsime krokkide maale |
 |
| Meie troopiline elamine |
Esimesel õhtul olime täisturistid ja läksime kaamlitega päikeseloojangu taustal sõitma 🐪🐫🐪
 |
| Maitsesime krokodilli ja kängurut |
Järgmisel päeval käisime Gantheaume punktis iidseid dinode jälgi otsimas (ja suure vaevaga leidsime ka) ning suundusime seda kuulsat kuu fenomeni vaatama (ilus, aga liiga palju rahvast). Nautisime ööturu toite ja muusikat ning jätsime hüvasti Johniga, ta lennuk läks järgmisel hommikul.
Järgmine sihtpunkt Derby oli esimene koht meie reisil, kus suure osa elanikkonnast moodustavad aborigeenid ja õhustik oli küll teistsugune. Palju seal teha ja näha ei olnud, aga käisime hiiglasliku õõnsusega boabipuu juures, mida kunagi vanglana kasutati ning kai peal. Derby tõusude ja mõõnade vahe on üks maailma suurimaid.
Hommikul ärkasime varakult ja väikses kohalikus lennujaamas alustasime oma elu esimest vesilennuki sõitu. Horizontal Falls tuur oli veel üks asi, mis meil juba ammu välja oli vaadatud, sellest kuulsime oma farmeritelt kui viinamarju korjasime. Lennuk maandus kõige ilusamas sinises lahes, mida ette saab kujutada. Saime haidega ujuda, lahesoppides kruiisida ja krokusid otsida ning põhiline: mitu korda kiirpaadiga kaljulõhede vahel tõusu mõõna tekitatud veemöllust läbi sõita. Nautisime kogu päeva!!
