Viimati lubasin, et lähen koju, pakin ja tekitan lahkumismeeleolu, aga päris nii muidugi ei läinud. Teisipäev, ehk olin päris pikalt Casa da Hortas, viimane itaalia keele õhtu enne lahkumist. Bitter sweet värk, tore oli, aga justkui nii halb, et nii tore oli. Samas lihtsalt ei jõudnud kohale, et päriselt ära hakkan minema, paar nädalat varem olin selle pärast ikka tõsiselt endast väljas, nüüd ükskõikne peaaegu. Ei tundunud reaalne. Vaatamata sellele, mida mina uskusin või mitte, läks aeg siiski edasi. Viimane päev oli ilus. Mitte ilma poolest, kuigi seegi oli oodatust kordi parem. Pidin varakult kodunt lahkuma, et kl 7 tööl olla. Ehk siis läksin uksest välja samal ajal kui eelmisel hommikul koju olin jõudnud. Õues oli alles pime, ei sadanudki veel ja kuidagi soe oli. Tunniajase teekonna jooksul ristus tee mõne üksiku auto ja inimesega, tänavad olid tühjad ja täiesti minu omad. Ülikooli ette jõudes lülitati tänavavalgustus välja ja sain aru, et valgeks on läinud. Tee peal kiresid kuked, vastuseks kümnete kajakate kisa.
Sõitsime Hispaania piiri äärde, et eksperimendile pilk peale visata ja tagasiteel peatusime mereäärsetes külades, jõime kohvi ja jalutasime ookeani ääres. Lõunatasime labori inimestega mu juhendaja juures. Sõime kaheksajalga, hiiglaslikku seapraadi (riisiga muidugi, sest siin süüakse alati riisi) ja kui tundus, et jälle ruumi on, šokolaadikreemi. Minu soovi kohaselt oli veiniks vinho verde :) Magustoidu juurde ka natuke portveini ja üht-teist leidis juhendaja kapist veel, mida maitsma pidi.
Juhendaja majas ei ole liftidel sees uksi ja seinal on väike hoiatus, et prügikastiga viletsasse olukorda ei satuks
Õhtul pakkisin suhteliselt kiiresti, aga landlady'sid pidin nii kaua ootama, et lõpetasin oma toaga alles napilt enne 11-st. Kiirelt midagi hamba alla ja peole :) Pubiralli jäi küll ära, aga afterparty toimus. Paarist kohast veel läbi ja täistuubitud kluppi, muidugi jõudsime napilt ka paduka kätte jääda. Üheksa peale oli meil 2 vihmavarju, mille alla eriti sõbralikult kokku pugeda. Liikusin hommikuni erinevate seltskondade vahel ja tundsin headest inimestest rõõmu. Mõni hüvastijätt läks peo kaoses ka kuidagi aia taha ja jäi kriipima ja hommik tuli liiga kiiresti. Mis siin muud kokku võtta, kui et peab ikka enne suve külla minema :)
Lennud jäid muidugi mõlemad hiljaks, Brüsselis Kariniga kiiresti kohtumise plaanile tõmbasid lisaks hilinenud saabumisele kriipsu peale veel kaks asjaolu. Esiteks ei tundunud sealsed miinuskraadid vs minu tennised eriti kutsuva väljavaatena, teiseks üllatas ema mind lennujaamas ootamatult. Saime tema järgmise lennuni koos aega veeta.
Tagasi Eestis on piisavalt tegemist olnud, järgmisel päeval sõitsin juba Tartusse, nädalavahetuse olin Tõrvandis, hetkel istun Haapsalu bussis ja muidu naudin Tallinnas rahulikku elu. Üritan kõik haigused kehast välja saada ja vaimselt järgnevaks kaheks kuuks valmistuda. Vaikselt tuleb siin elu hakata ehitama, Portugali etapp on nüüd purgis.
Porto lennujaam
Brüsseli lennujaam
Tartu
Tallinn
Haapsalu
