Loovus on see, mis võimaldab lahutada meelt subjektiivsete interpretatsioonidega.

Tänase päevaga lõppes FoorumteatriID seminar. Taaskord õppisin palju ja sain palju palju naerda. Laulsin terve tee koju. Käin viimasel ajal väga palju jala, isegi, kui on võimalus minna kiiresti trolliga praktiliselt kodu ette. Jala on nii tore käia. Isegi üksinda, kuigi tavaliselt seda ei juhtu, sest mul on üks truu jalutuskaalsane, kellega teel koju jõuab kõigist (taga) rääkida. ("See ei ole ju klatš, kui ma ütlen, et Mari läks poodi". "On, kui sa lisad, et läks koos Toomasega." "Aga see ei ole, kui ma ütlen, et Mari läks koos emega poodi." "...ja pärast kohtus Toomasega.")

Tänased mängud olid rohkem paarismängud, ei olnud niiväga midagi ringis. Hommikut alustasime väga hoogsalt kassi-hiire mänguga. Alustasid Piret ja Mari-Liis:
M: "Ma ajan siis taga."
P: "Olgu, ma olen nüüd kass ja jooksen ära."
Üldsus: "Hiir ikka ju."
P Mari-Liisile: "Sa ei olegi koer siis?..Olgu ma olen siis hiir, sa oled kass."

-Hiirest saab kass ja vastupidi-
P: "Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas need lapsed aru saavad kogu sellest geenimuutusest ja sellest, et ühest saab teine."


Mõningaid huvitavaid mänge:
Hüpnoosimäng - üks juhib oma teist oma käega. Sõnad on selles mängus üleliigsed.
Skulptuuride tegemine - inimsaviplönnist tuleb teha skulptuur antud teemal.
Peremees-loom - loom käib simad kinni ja järgneb peremehele, kes teda kokkulepitud häälega kutsub. (See oli lahe, et kõik teised hääled olid justkui üks sumin ja siis selle seest kuulsid seda õiged häält ja tundus, et sa liigud mingi halli massi sees puhta hääle suunas, justkui tunnelis tunneli lõpust paistva valguse suunas.)
Lill ja päike/ AEIUO - ausõna, ma lausa tundsin, kuidas tähed mööda mu seljal olevat tunnelit kõrgemale vibreerisid.
Kes naudib seda tantu? - kõik tantsivad, kuni kellegi arust keegi ei naudi tantsu. Ta saab noomida ja siis vahetatakse paarilisi.

Mõned pikemad nimedeta mängud:
Käed kohakuti tuli teist tunnetada ja energiat vahetada. See oli mõnus rahustav. Siis tuli seljad vastakuti teineteist tunnetada. Kui tunnetamine möödas, tuli koos kükitada ja seejärel püsti tõusta. Minu paarilisel (nimesid nimetamata) ei olnud antud hetkel tasakaalutunnetust ja meil see ei õnnestunudki.


Tegime natuke loovuse ülesandeid. Oli neli sõna, millele tuli tähendus mõelda ja see joonistada. Sõnad:
Pirmumine (nt tv peaaegu armumine/ negatiivsest positiivsemaks muutumine)
Kostaal (nt tv vahend, millega on lahendatud konflikt, varba-parmupill)
Skilimantinkel (nt tv värav, millest läbi käies kõik saavad oma positiivsust jagada, väike mehike, kes käib riukaid mängimas neile, kellel halb tuju)
Tirulane (nt tv rändur, kes liigub lõunast põhja suunas).

Looming on vigastusteta lööming või halvata jooming.

Ma olen nii väsinud ja kell on alles nii vähe. Mõttetöö on üldse nii raske, kui seda nii palju järjest teha.

Kas me ikka teame, mis me ette võtsime?

Mis tuleb esimese asjana pähe rääkides kelladest ja postidest Tallinna kesklinnas? No mulle assotseerus see kohe vabadusekelladega, kus ma hommikul enne kümmet asusingi Katriini ootama. Kui ta juba peale 15 minutilist ootamist välja polnud ilmunud, hakkasin mõtlema, et miks ta peaks Balti jaamast tulema vabakale kokku saama, et siis minuga koos uuesti raekoja platsile minna. Siis alles mõistsin, et küllap ta mõtles kella ja poste siiski kuskil raekoja platsil. Kui ma sinna jõudsin, siis teda seal muidugi enam ei olnud, sest seminari alguseni oli jäänud veel 2 minutit. Kahjuks ei teadnud ma, kus Õpetajate maja seal täpselt asub ja kui ma olin proovinud talle helistada, oli vastu võtnud hoopis mingi titt. Niisiis küsisingi ma teed ja tuli välja, et ma seisin täpselt õige ukse kõrval. (Ma olengi nii pime, võin veel meenutada näiteks kriidi otsimist muusikas klassi ees.) See läks hästi, jõudis siiski kohale. Hommikukohvist jäin ainult ilma.

See oli ikka hull masendusse ajav alguses, et väljas oli siuke ilm ja mul oli 8-tunnine seminar samal ajal. Õnneks aeg lendas nii, et tähelegi ei pannud ja sees oli mõnusalt jahe. + ma sain kõige paremat suppi, mida ma kunagi söönud olen.

Kaks nelja sõnaga "ENTERi" kaarti, esimene mul, teine Piretil. Õpilane puudus põhjuseta ja peab õpetajale seletama kasutades järjest kaardil olevaid sõnu.
Mina: Aed Hais Rääkimine Koolipidu
Piret: Magustoit Reeturid Kambavaim Tõuklemine


Õpilane: Ma ei saanud teie tundi tulla, sest sõin kooli sööklas magustoitu ja sain toidumürgituse.
Õpetaja: Lähme räägime parem ajas.
Õpilane: Ma ei saa, aed on reetureid täis.
Õpetaja: Ärma lähe jah, seal haiseb ka.
Õpilane: Neil on mingi kambavaim, nad on kõik minu vastu.
Õpetaja: Oled sa proovinud nendega rääkida?
Õpilane: Jaa, aga alati läheb tõuklemiseks.
Õpetaja: Varsti tuleb koolipidu, ehk lepite seal ära.

ENTERiga mängisime veel telefonimängu, kus ühes otsas olev inimene pidi oma kaardi kahe esimese sõnaga lause moodustma, mille 24. e viimane välja pidi ütlema. Lause oli siis järgmine: halvad sõbrad teevad südame haigeks. Mis lõpuks välja tuli, oli: kodu lähedal on 5 sõpra.

ENTERiga tegime veel mitu huvitavat mängu (sama dialoogi asi koos väikese lisanüansiga - "piiip", panto, paaris võistkondlik seletamine) ja tekitati paar võistlusmomenti. Oma oma saime ka kätte, võtsime ainult eesti keeles, sest sellel saab meil sügisest põhirõhk olema.


See oli üks hea mäng mõnusa rütmitegemise viisiga kusjuures:
elas kord üks printsess, kes oli karu. Ta tahtis väga lennata, aga tal oli väga suur kere ja tiivad tegid vinda-vända ümber maailma.

Üldse on meil nii palju mänge juba nüüd:

teremäng - põhiline on üliülisuur naeratus! Koguaeg pead kellegil käest kinni hoidma.
Mii-Möö - 2ks loe, ühed all madalalt "möö", kahed kikivarvul kõrgelt "mii" ja nii kordamööda.
Mõrvari mäng - kõik käivad ingi ja mõrvar tapab oma mürgise pilgu(tuse)ga.
Pallimäng - igaüks kujutab endale palli, mõnda aega seda põrgatatakse, siis vahetatakse palle ja seda mitu korda. Lõpuks viskavad kõik oma pallid õhku ja otsitakse enda oma esialgne üles. (üks mu isiklikke lemmikuid, kuigi see oli veider)
tres amigos - saadetakse ülipositiivseid "ihaasid", kui sa seda ei taha teiselt, hüüad "wow, stop". Saatja saadab selle siis tagasi või hoopis "tres amigos", "trarararaa-trararararaa-trarararaaa!" (see vist siis see kõige lemmikum)

Mõned mängud olid juba TENist tuttavad:
Saladuste mäng - üks ringi keskel ja tahab sealt ära.
Keerutamise mäng - valid ühe inimese ringist ja kui kõlab läks, pead tema ümber ringi jooksma.

Nende peale tulid meelde ka mõned muud mängud TENist:
Puuviljade suuruse järgi järjestamine (toolidel)
Vanuse järgi järjestamine (toolidel)
Püksilukk

Siinkohal meenusid ka mõned muud mängud:
Punane-kollane-roheline (+..) - iga värvi kohta tegevus
Vanaema lõngakera - see oli mul juuba enne Kanepit aastaid ununenud olnud.

Brittale: Mari-Liis ütles, et "Game for Actors and Non-Actors" peaks juba raamatukogudes ka olema, et siis akateemilises (kusiganes..) ja vb ka rahvuses, aga kui nendest kohtadest ei saa, siis peaksime pmst neilt ka saama laenata. Aga ühe päris hea raamatu saime juba. Sealt peaks ühtteist juba saama. Ja siis see Mihkel oli kohal, kellega Leene ühendust oli võtnud ja kes kokku tahab saada, aga kuna tema ei teandud, et meie sellega seotud oleme, siis ei teinud me temaga sellest juttu.
Seekordne etendus meeldis mulle veidi rohkem. Taaskord oli seal üks Kelli, aint et seekord oli see Mari-Liis, kes teda mängis ja Katriin sai ka teda mängida. Ta on nüüd see "kunn" hetkel, aga tal oligi seda vaja, sest et teda pole ju mõni hetk sel ajal, kui me oma newspaper theatre't teeme kuskil pargis. Kahju, et ma FT laagrisse minna ei saa. Sealt õpiks nii palju. Selle asemel lähen sel ajal hoopis kuskile oma eluga riskima. Ei tea, kui suur on tõenäosus, et sealt tervena tagasi tuleme. Kusjuures, me (Brittale ja Merkale viidates) pole ju veel üles otsinud, kuidas Rootsi vene keeles on.

Täna peaaegu, et jääkski kirjutama, aga kahjuks pean kassikaka välja viima, nii et mul pole lihtsalt eaga enam.

Ooostke savilindeeee!!

Ühe seigakse olen ununstanud veel mainimata. Nimelt nii paar nv-d tagasi otsustasime Brittaga mingit magedat ameerika jura minna vaatama, sest et.. ma ei teagi miks, sest see pidavat ikka tõeline jura olema. Igastahes poolel teel kuskile poole helistas Paula ja kutsus Raidi ja Kärdiga korvi mängima. Otsustasime, et olgu, jääb nõmedus nägemata ja raha raiskamata (okei, raha raiskasime selle asemel kohe Tondi selveris mingite jäätiste peale, aga see selleks). Enne Paula juurde minekut käisime ka Kaisa juurest läbi, et palli võtta. See oli küll natuke halvasti, sest samal hommikul olin just Kaisale öelnud, et ei saa taga trenni minna, sest olen haige. See ei olnud tegelikult vale, aga asi oli siiski rohkem viitsimises.

Umbes Kaisa maja juures mänguväljakul ilmus välja Ritta, kel puudub igasugune isikupära ja eneseusk. Õnneks selleks ajaks, kui me Paula juure jõudsime oli B tagasi tulnud.

Kõik, kes rohelistel ei olnud, kahetsege!
See oli kogu seda varandust väärt, mis mul selleks kulus. Mingid fraasid hüppavad kogu aeg pähe ja ma käin nii mõnelegi närvidele oma rohelistega, aga see oli tõesti super.

Poole kuu pärast eksam (ei väsi kordamast). Ei tohiks liiga raske olla, aga eks varsti näeb. Aga enne on nädal aega vanalinnapäevad, mis on ka kindlasti superhüper koos kõigi nende inimestega, kes seal on.

Täna oli päris põnev koolitus ja nädalavahetusel ootab kahepäevane seminar, aga kõik sujub veel ilusti, kui välja arvata see, et ma pole veel ühtegi venelast leidnud. Ometi ei tohiks ju nii raske olla, või kuidas? Ja mis mul krt viga on? Jutt on ühest inimesest, kes mulle viimasel ajal nii vastu hakanud ja mitte ainult mulle. Ja ma ei julge ta nime nimetada, sest et ta rõhutas täna lausa 3 korda sõne üksmeel. MIDA MA TEEN!? Mul on vaja selle inimesega hästi läbi saada ja ega ma Brittaga üksteist eriti just ei aita selle problema kõrvaladamisel (ehk siis teeme lausa vastupidi koos pange klatšides). Merka võiks meile tegelikult korra veidi kurjasti öelda, mitte lihtsalt olukorra üle naerda.

Mis seal ikka, päike paistab ja homme on uus päev ja ülehomme juba järgmine. Küll ma ükskord kuidagi üle saan. Saa terveks, Paula!

Pilt: olete kunagi kase ja lepa sassi ajanud??

See kõik on lihtsalt.. selline..

Nüüd üks postitus, mis mul tükk aega tagasi pooleli jäi ja mille nüüd niimoodi poolikult panengi siia:

Ma unustasin Tartu reisist ühe väga olulise detaili mainimata: ma sain Brittalt ja Karinilt erakontserti. See oli väga tore. Ma olin äärmiselt pettunud, kui ta täna Merkale, mulle ja Leenele ei nõustunud laulma.
Eelmine nv käisin jälle Tartus ja sain isegi Ülikooli kohvikusse sööma. Seekord küll õhtust ja täiesti tasuta (keegi maksis kinni, keda ma isegi ei tea!) Toiduks oli erinevaid salateid. Kahjuks ei olnud ükski neist minu maitse järgi, nii et närisin õhtu otsa õunu. Pool ööd rääkisin Triinuga, kuni tuli välja, et me mõlemad oleme päeva põhiteemas suhteliselt algajad ja masendus ajas magama. Õhtu veetsin Tartu kõige pehmemas voodis. Hommikust sõin tunnike oodatust hiljem - kokk oli rahulikult sisse maganud ja mitte et sellest vähe oleks olnud, hommikusööki tehes oli ta oma õndsa une taas silme ette mananud ja keetis munad sinineks. Seda väiksest faktikest oleksin tahtnud kuulda enne, kui pool muna suhu toppisin ning äkitselt seletama pidin, et nõud tuleb lauale jätta.
Kokkuvõttes läks hästi. Olen terve eesti üheksandikest lingvistikas teisel kohal.

________________________________________

"Ei, aga üks mälestus jääb kindlasti, kuigi, nagu ma ka mõnele juba ütlesin, loodan ma, et sellised asjad ei muutu nüüd igapäevasteks nähtusteks. Küllaltki meeldejääv on minna OSI-klubisse keskkonnateemalisi filme vaatama ning jõuda koju alles pärast kella kolme. Nagu saatuse käsi oleks siin mängus, sest üritus toimus teatrilaboris, kohas, mis asub täpsemalt Vabaduse väljaku, Pronkssõduri ja Kosmose vahel (rääkides siis sisehoovist ja nibinnabinast). Kui alguses segas filmi vaatamist kõigest helikopterike, siis peatselt kõlama hakanud paugud tegid küll ärevaks. Ometi poleks me osanud arvata, et nende paari tunni jooksul muutub asi selliseks, et venelased üritavad väravast sisse tungida ning virutavad ühele poisile vastu lõuga. Varjend oli meil hea: hubane keldriruum koos toidu, televiisori ja trellitatud akendega. Irooniliselt leidus videoarhiivis filme nagu "Vene jahi eripära" ja "Kaklusklubi". Uudistest saime pärast keskööd teada, et asume selleks ajaks juba piiratud tsoonis. Alguses paistis, et peame veetma Teatrilaboris öö, kuna politsei keeldus meid lahkuma laskmast, kella kolme paiku aga lubati meil siiski omal vastutusel alalt lahkuda. Kahe autoga oli uhke sõita mööda Pärnu mnt-d ja näha, milleni võib viia massipsühhoos."

Ma ise ei jaksanud neljapäeva õhtust/ööst enam rääkidagi, nii et Britta tekst peaks asja ära ajama. Et siis minagi ja Paula ka olime seal lõksus...koos teiste OSIdega, kes sel õhtul kohale olid ilmunud.
___________________________________________________________________

Roheliste rattaretk on nagu niii hea asi. Ma arvan, et see oli väärt palju rohkem, kui kõik need pealinna tilu-lilud, mis ma selle pärast ära jätsin. Ja ära rikkus mu veidi - ei ole enam kooli tunnet, nagu suvi ja lebo oleks juba, aga tegelt poole kuu pärast I eksam juba.
Nii hilja ei hakka kirjutama ka millegist uuest, kui ehk sellest, et käisin täna Tallinna päevadel flaiereid jagamas ja niru tunne oli, neid pabereid, mis otsemat teed prügikasti ja tänavale lendavad, neid oli meeletult.

Tegelikult varsti tulebki suvi ja need eksmaid ei ole ka üldse midagi nii tähtsat, mille pärast pool aastat muretsema peaks, nagu ma varem arvasin. Mulle hakkab terve see süsteem juba nii mõttetuna tunduma, et hea oleks, kui see asi enne ära lõppeb, kui ma enam midagi teha ei viitsi.