Möödaminnes

Eelmisel kolmapäeval käisin jälle oma lemmiktreeneri juures võimlemas ja vehkimas. Peale trenni proovisin koju joosta ja sain esimest korda nüüd aru, millest teised kogu aeg rääkisid, et terve kodutee on ülesmäge. Ja miks üldse pärast korralikku trenni veel jooksma kippuda? Nüüd tuleb pikem arutelu teemadel, mis mind ülikooli spordiklubi juures muigama, imestama ja ahastama on pannud :D Ma arvan, et see ei ole mingi Portugali teema, spordiklubid on siin samasugused normaalsed nagu Eestiski, lihtsalt välja arvatud see vaeste tudengite variant, kus mina käin.

Alguses käisin sporditeaduskonna ruumides trennis ja esimese asjana üllatas mind riietusruumis kappide puudumine ja need paar, mis on, ei ole mõeldud kasutamiseks. Ehk siis, trenni või jõuksi lähed, võtad kõik asjad kaasa. Niikuinii seal on nii külm, et inimesed võtavad alles pärast soojendust joped ära, aga kõik muu võtad ka saali kaasa. Alguses jätsin ikka kummikud riietusruumi, kuni üks neiu lahkelt mu tähelepanu “ununenud” jalanõudele juhtis. Aitäh, obrigada, krabasin need siis ka endaga ühes! Desinfitseerimisvahendeid seal ei ole, trenn saab läbi, siis viskad kasutatud asjad lihtsalt kappi tagasi. Kohapeal keegi ennast ei pese, vaid jope selga ja kodu poole. Üks kord ühed olid veel. Aga ongi halb seal pesta, sest fööni ei ole. Külm on ka, sest rätiku jaoks pole ühtegi nagi ja pean lihtsalt duširuumi ukse lahti jätma ja rätiku ukse peale viskama. Duširuumi uks on kõrvuti vetsu uksega, mis haiseb nagu üks korralik hooldamata välikäimla. Alguses oli uks hingede peal pisut viltu ja lihtsalt ei käinud kinni. Viimane kord seal käisin, oli see üldse hingede pealt maas.

Trennid ja treenerid mulle meeldisid, kottide ja riietega ringi jooksime oli lihtsalt naljakas, aga fööni puudumine oli tegelikult ikkagi korralik löök. Õhtuti lõi terav valu kõrva. Seega mõne aja pärast otsustasin proovida nende teist hoonet, mis asub ideaalselt poolel teel koolist koju. Trennide ajad ei ole nii head kui kaugemal majas, aga treenerid ja trennid on super ägedad! Ja seal on föön ja töötava uksega ebameeldiva haisuta vetsud. Mis ma siis veel vingun, ideaalne ju?! Sain kaks päeva seal trennis ära käia kui tuli kiri, et boiler läks katki! Sooja vett lubati hiljemalt 15 päeva pärast. Homme on see 15nes päev, ei tea, kas julgen loota? Korra käisin seal külma dušši all ka, aga see oli ikka kole, sellest ka otsus eelmisel korral jope peale tõmmata ja kodu poole ajama panna. Täna lähen vist ikka kaugele majja ja käin lõpuks vaatan, mis õudused mind seal ujula poolel võivad oodata.

Ilusaid asju ka :) Pühapäev oli soe ja päikseline ja viimane kui üks inimene oli vist jõe ja ookeani ääres. Ise plaanisin lihtsalt väiksele jalutuskäigule minna, aga rääkisin üle pikema aja Brittaga juttu ja ei pannud tähelegi kui kõne oli juba kaks tundi kestnud ja ma olin ka järsku ookeani ääres. Nii ilus päev oli!

Täna on ka soe, aga mitte nii nagu eile. Eile käisin terve päeva t-särgiga, nautisin jõe ääres oma kohvi ja kuulasin kõikjal muusikuid. Praegu annab ka päike endast parimat, aga varjus on õhk ikkagi külm. Tahaks kohe päevitada, aga jahe tuul tuletab tublisti meelde, et kevad on salakaval ja tasub jopehõlmad veel kinni hoida. Eks seda jumet jõuab veel järgneva kuu jooksul arendada küll...

BARCELONA!

Käisime Zhanerke ja Annega Barcelonas! Reede öösel jõudsime ja esmaspäeva öösel tulime tagasi. Ja seal oli suvi! 20 kraadi ja päike paistis :)

Esimeseks ööks oli bookitud hostel kesklinnas ja jõudsime sinna umbes kahe ajal. Mitte ilma viperusteta. No meil õnnestus ikka igal sammul. Põnevamatest hetkedest need, kui Anne jättis oma kohvri metroo väravate vahele ja viis minutit hiljem suutis oma krediitkaardi joogiautomaadi sularaha kohta toppida. Õnneks jäi paar millimeetrit välja ja kolme pintseti abil toimus edukas päästeoperatsioon.

Kui hostelisse jõudsime oli tuba juba magavaid inimesi täis ja muidugi olid meil kõigil nari ülemised korrused. Kümne inimese jaoks oli see ilmselgelt liiga väike tuba, õhk oli nii paks, et vaevaga pressisime ennast uksest sisse. Ja saime kõigi teiste näol endale kohesed vaenlased. Pidasime paremaks esialgu linna peale minna ja paari tunni pärast uuesti proovida. Hommikul panime äratuse kümneks, et paar tundi und välja pigistada, ja kui lõpuks silmad lahti läksid, nägin ilusti ukse peal kirja, mis kuulutas, et check out on kell 10. Fk. Õnneks pool tundi hiljem all keegi siiski midagi ei öelnud.

Vaade hosteli aknast

Aga hostel tahtis pagasi hoiustamise eest liiga palju raha ja võtsime need hoopis endaga kaasa. Järgmisesse kohta olime kokku leppinud, et jõuame kolme paiku, mis jättis meile parasjagu aega Sagrada Familia ära näha, triumfikaare juurde jalutada, palmide all lõunat süüa ja Anne kohvriragina saatega ära harjuda. Teine hostel oli pisut kaugemal, aga meil oli ilus puhas tuba kolme peale ja hind oli naeruväärselt väike. Zhanerke jättis meid kahekesti, et ühe sõbrannaga kokku saada ja me läksime gooti kvartalit avastama. Kui hing ilust täis sai, istusime ühel väljakul maha ja nautisime olemist. Zhanerke leidis meid ka lõpuks peaaegu üles ja läksime veel õhtusele jalutuskäigule mere äärde. Võtsime pudeli veini ka kampa ja nautisime oma suvepuhkust. Seejärel saime Zhanerke sõbrannaga õhtusöögi ajaks kokku. Erinevatel põhjustel jõudsime õhtustama täiesti suvalisse kallisse turistidele mõeldud restorani, kus sõin kõige ülehinnatumat ja igavamat pastat. Kõik, mida Anne soovis, oli paella :( Et asi hullemaks ei läheks, jätsime Zhanerke oma sõbrannaga ja läksime ise vaikselt jalutades koju. Päris õiges suunas ei läinud, aga kuna meil oli aega ja niikuinii soov veel kuskil istuda, siis jälgisime edasi kaarti nii möödaminnes ja sinka-vonka jõudsime kodu suunas ka. Leidsime palju ägedaid väljakuid toredate baaride ja kohvikutega!

Majad olid nii suured ja kõikjal olid välja pandud Kataloonia ja iseseisvuse teemalised lipud, sekka ka Hispaania lippe ja pildil ka üks üksik Mehhiko lipp

Jäi silma ka üks baskimaa lipp ja väljakutäis hispaania lippidega inimesi

Vajalik vahepuhkus

Siseneme gooti kvartalisse

Üks hull mees pidas seal rahvale kõnet

Järgmisel hommikul ärkasin ebameeldiva heli peale. Lubati eriti ilusat ilma ja kuulen läbi poolune, et sajab. Nagu padukat tuleb, see ei ole ju võimalik. Lõpuks piilusin kardina taha. Meie akna alt läks maratonirada mööda ja need olid kõigest tuhanded jooksjad, kelle jooksusammud seda häält tekitasid. Tahtsime ka oma päeva reipalt ja varakult alustada, aga kuidagi ei õnnestunud. Ostsime veel öösel hommikusöögiks asju valmis, et selle peale enam aega ei kuluks, aga jäime köögilaua äärde pläkutama. Edasine plaan oli Güelli park, kus jalutades aeg kadus lihtsalt käest. Tegime pilte, vaatasime ringi ja mitu korda jäime millegipärast turvameestele ette ja saime iga nurga peal pragada. Sellegipoolest seda pikka jalutuskäiku sinna väärt! Tagasi kesklinnas oli juba näljast silme ees must, aga leidsime hea koha. Paellat endiselt siiski mitte ja väga hästi oli aru saada, et pühapäev on, üksikud kohad olid avatud ja tänaval liikuvaid autosid võis sõrmede peal üles lugeda. Seesama sõbranna tuli jälle ja tellis toidu just siis, kui me olime lõpetanud ja läksime jälle Annega kahekesti avastusretkele. Käisime juttude järgi väga heas kohas xurroseid söömas, aga ei jätnud erilist muljet. Siis läksime suurde parki (Parc de la Ciutadella) ja viskasime pikali. Päike just loojus, igal pool mängiti muusikat ja ma leidsin see hetk oma lemmikkoha Barcelonas. Ehk siis nüüd tean, et polegi vaja rohkem reisida, on vaja ainult õigeid inimesi ja parki :D Ka Portos on mu lemmikkohaks endiselt seesama park Gaias.

Oi ei, peame sinna üles minema..

Tagasivaade tuldud teele

Õnneks on väsinud turistidele ka mõeldud :D

See oli papagoisid täis

Xurrosed ja vedel šokolaad

Pikutades tuli väsimus peale ja otsustasime koju puhkama minna ja siis õhtul veel kuskil seal lähedal ehk joogid teha. Leidisme aga juba koduteel mõnusaid kohti ja jäime ühte pikemaks peatuma. Energia tuli ka tagasi :) Pisut enne hostelit kuulsime trumme, valjusid pauke ja hakkasime tulemängu nägema. Karnevalirütmid! Sattusime vaatepildist vaimustusse ja otsustasime järgnevad tunnid hoopis nendega kaasa liikuda. See oli ka kindlasti üks reisi meeleolukamaid seiku! Annel olid õnnest pisarad silmas.

Esmaspäeval oli veel viimane võimalus linna näha ja hakkasin sellest liiga suure õhinaga kinni. Jõime lähedal väljakul hommikukohvi ja hakkasime mäkke ronima. Palee, purskkaev, olümpiastaadion, botaanikaaed, väike metsake ja kindlus. Vaatasin üleval vaadet alla linnale ja märkisin, kui uskumatu see on, et alles kõndisime seal all ja nüüd märkamatult siin üleval. Tuli välja, et teiste jaoks ei olnud see teekond nii märkamatu olnud ja väsinud näljased inimesed ei ole just kõige positiivsema energiaga… Uups, täpselt see, mida olin lootnud vältida! Alustasime kiiremas korras teekonda alla, sest mul oli vaja varsti tunni aja kaugusel olla, et Georgiga kohtuda ja teistel oli kohe midagi hamba alla vaja.

Peaaegu polekski õiget väljapääsu sealt leidnud

Tänava lõpus blokeerib teed üks vaene prantslane, kes ei saa oma autoga enam edasi ega tagasi

Georgit oli nii tore näha! Veel üks inimene, kellega Kreekas koos töötasin ja mitu aastat enam näinud ei olnud. Kohvitasime ja jutustasime! Teistega sain mere ääres kokku ja neil oli jälle hea tuju. Anne sai lõpuks oma paella, mida ta nii kaua oodanud oli :) Ja no siis oligi kõik. Jalutasime veel gooti kvartalis ringi, kauplesin endale poole hinnaga suveniiri välja ja puhkasime veel korra hostelis jalga. Venelased kõrvaltoast andsid teada, et nad ei kavatse sinna hostelisse jääda, aga on 3-4 päeva eest maksnud, võime ise seal olla, kui tahame. Hea pakkumine, aga meil olid juba teised plaanid…

Lennujaamas olid mingid jamad mul igal pool, aga lend ise ja maandumine läksid hästi, ei ärganudki oodamatult Lissabonis. Kell 12 öösel hakkas metroo lõpuks Porto lennujaamast linna poole liikuma, teised juba ootasid 77s. Anne viimane õhtu. Tähistasime koosoldud aega ja olime rõõmsad ja kurvad. Nagu Portos ikka, pole lugu, et esmaspäev, baar oli pungil rahvast täis :D Meist olid kõik kohal, Kseniia, Max, Till, Zhanerke, Askhat, mina ja Anne. Ainult Q oli juba Prantsusmaal ja nii juhtuski, et terve selle aja jooksul ei suutnudki me kõik koos terve korteriga välja minna :D Aga kõigel ilusal on lõpp. Läksime seitsmekesi läbi tervet linna katva tiheda udu kodu poole ja proovisin sellest meeleolukast teekonnast igat hetke mällu jäädvustada. Ma olen juba täis nostalgiahoos, endal veel kuu aega siin olla....