BARCELONA!

Käisime Zhanerke ja Annega Barcelonas! Reede öösel jõudsime ja esmaspäeva öösel tulime tagasi. Ja seal oli suvi! 20 kraadi ja päike paistis :)

Esimeseks ööks oli bookitud hostel kesklinnas ja jõudsime sinna umbes kahe ajal. Mitte ilma viperusteta. No meil õnnestus ikka igal sammul. Põnevamatest hetkedest need, kui Anne jättis oma kohvri metroo väravate vahele ja viis minutit hiljem suutis oma krediitkaardi joogiautomaadi sularaha kohta toppida. Õnneks jäi paar millimeetrit välja ja kolme pintseti abil toimus edukas päästeoperatsioon.

Kui hostelisse jõudsime oli tuba juba magavaid inimesi täis ja muidugi olid meil kõigil nari ülemised korrused. Kümne inimese jaoks oli see ilmselgelt liiga väike tuba, õhk oli nii paks, et vaevaga pressisime ennast uksest sisse. Ja saime kõigi teiste näol endale kohesed vaenlased. Pidasime paremaks esialgu linna peale minna ja paari tunni pärast uuesti proovida. Hommikul panime äratuse kümneks, et paar tundi und välja pigistada, ja kui lõpuks silmad lahti läksid, nägin ilusti ukse peal kirja, mis kuulutas, et check out on kell 10. Fk. Õnneks pool tundi hiljem all keegi siiski midagi ei öelnud.

Vaade hosteli aknast

Aga hostel tahtis pagasi hoiustamise eest liiga palju raha ja võtsime need hoopis endaga kaasa. Järgmisesse kohta olime kokku leppinud, et jõuame kolme paiku, mis jättis meile parasjagu aega Sagrada Familia ära näha, triumfikaare juurde jalutada, palmide all lõunat süüa ja Anne kohvriragina saatega ära harjuda. Teine hostel oli pisut kaugemal, aga meil oli ilus puhas tuba kolme peale ja hind oli naeruväärselt väike. Zhanerke jättis meid kahekesti, et ühe sõbrannaga kokku saada ja me läksime gooti kvartalit avastama. Kui hing ilust täis sai, istusime ühel väljakul maha ja nautisime olemist. Zhanerke leidis meid ka lõpuks peaaegu üles ja läksime veel õhtusele jalutuskäigule mere äärde. Võtsime pudeli veini ka kampa ja nautisime oma suvepuhkust. Seejärel saime Zhanerke sõbrannaga õhtusöögi ajaks kokku. Erinevatel põhjustel jõudsime õhtustama täiesti suvalisse kallisse turistidele mõeldud restorani, kus sõin kõige ülehinnatumat ja igavamat pastat. Kõik, mida Anne soovis, oli paella :( Et asi hullemaks ei läheks, jätsime Zhanerke oma sõbrannaga ja läksime ise vaikselt jalutades koju. Päris õiges suunas ei läinud, aga kuna meil oli aega ja niikuinii soov veel kuskil istuda, siis jälgisime edasi kaarti nii möödaminnes ja sinka-vonka jõudsime kodu suunas ka. Leidsime palju ägedaid väljakuid toredate baaride ja kohvikutega!

Majad olid nii suured ja kõikjal olid välja pandud Kataloonia ja iseseisvuse teemalised lipud, sekka ka Hispaania lippe ja pildil ka üks üksik Mehhiko lipp

Jäi silma ka üks baskimaa lipp ja väljakutäis hispaania lippidega inimesi

Vajalik vahepuhkus

Siseneme gooti kvartalisse

Üks hull mees pidas seal rahvale kõnet

Järgmisel hommikul ärkasin ebameeldiva heli peale. Lubati eriti ilusat ilma ja kuulen läbi poolune, et sajab. Nagu padukat tuleb, see ei ole ju võimalik. Lõpuks piilusin kardina taha. Meie akna alt läks maratonirada mööda ja need olid kõigest tuhanded jooksjad, kelle jooksusammud seda häält tekitasid. Tahtsime ka oma päeva reipalt ja varakult alustada, aga kuidagi ei õnnestunud. Ostsime veel öösel hommikusöögiks asju valmis, et selle peale enam aega ei kuluks, aga jäime köögilaua äärde pläkutama. Edasine plaan oli Güelli park, kus jalutades aeg kadus lihtsalt käest. Tegime pilte, vaatasime ringi ja mitu korda jäime millegipärast turvameestele ette ja saime iga nurga peal pragada. Sellegipoolest seda pikka jalutuskäiku sinna väärt! Tagasi kesklinnas oli juba näljast silme ees must, aga leidsime hea koha. Paellat endiselt siiski mitte ja väga hästi oli aru saada, et pühapäev on, üksikud kohad olid avatud ja tänaval liikuvaid autosid võis sõrmede peal üles lugeda. Seesama sõbranna tuli jälle ja tellis toidu just siis, kui me olime lõpetanud ja läksime jälle Annega kahekesti avastusretkele. Käisime juttude järgi väga heas kohas xurroseid söömas, aga ei jätnud erilist muljet. Siis läksime suurde parki (Parc de la Ciutadella) ja viskasime pikali. Päike just loojus, igal pool mängiti muusikat ja ma leidsin see hetk oma lemmikkoha Barcelonas. Ehk siis nüüd tean, et polegi vaja rohkem reisida, on vaja ainult õigeid inimesi ja parki :D Ka Portos on mu lemmikkohaks endiselt seesama park Gaias.

Oi ei, peame sinna üles minema..

Tagasivaade tuldud teele

Õnneks on väsinud turistidele ka mõeldud :D

See oli papagoisid täis

Xurrosed ja vedel šokolaad

Pikutades tuli väsimus peale ja otsustasime koju puhkama minna ja siis õhtul veel kuskil seal lähedal ehk joogid teha. Leidisme aga juba koduteel mõnusaid kohti ja jäime ühte pikemaks peatuma. Energia tuli ka tagasi :) Pisut enne hostelit kuulsime trumme, valjusid pauke ja hakkasime tulemängu nägema. Karnevalirütmid! Sattusime vaatepildist vaimustusse ja otsustasime järgnevad tunnid hoopis nendega kaasa liikuda. See oli ka kindlasti üks reisi meeleolukamaid seiku! Annel olid õnnest pisarad silmas.

Esmaspäeval oli veel viimane võimalus linna näha ja hakkasin sellest liiga suure õhinaga kinni. Jõime lähedal väljakul hommikukohvi ja hakkasime mäkke ronima. Palee, purskkaev, olümpiastaadion, botaanikaaed, väike metsake ja kindlus. Vaatasin üleval vaadet alla linnale ja märkisin, kui uskumatu see on, et alles kõndisime seal all ja nüüd märkamatult siin üleval. Tuli välja, et teiste jaoks ei olnud see teekond nii märkamatu olnud ja väsinud näljased inimesed ei ole just kõige positiivsema energiaga… Uups, täpselt see, mida olin lootnud vältida! Alustasime kiiremas korras teekonda alla, sest mul oli vaja varsti tunni aja kaugusel olla, et Georgiga kohtuda ja teistel oli kohe midagi hamba alla vaja.

Peaaegu polekski õiget väljapääsu sealt leidnud

Tänava lõpus blokeerib teed üks vaene prantslane, kes ei saa oma autoga enam edasi ega tagasi

Georgit oli nii tore näha! Veel üks inimene, kellega Kreekas koos töötasin ja mitu aastat enam näinud ei olnud. Kohvitasime ja jutustasime! Teistega sain mere ääres kokku ja neil oli jälle hea tuju. Anne sai lõpuks oma paella, mida ta nii kaua oodanud oli :) Ja no siis oligi kõik. Jalutasime veel gooti kvartalis ringi, kauplesin endale poole hinnaga suveniiri välja ja puhkasime veel korra hostelis jalga. Venelased kõrvaltoast andsid teada, et nad ei kavatse sinna hostelisse jääda, aga on 3-4 päeva eest maksnud, võime ise seal olla, kui tahame. Hea pakkumine, aga meil olid juba teised plaanid…

Lennujaamas olid mingid jamad mul igal pool, aga lend ise ja maandumine läksid hästi, ei ärganudki oodamatult Lissabonis. Kell 12 öösel hakkas metroo lõpuks Porto lennujaamast linna poole liikuma, teised juba ootasid 77s. Anne viimane õhtu. Tähistasime koosoldud aega ja olime rõõmsad ja kurvad. Nagu Portos ikka, pole lugu, et esmaspäev, baar oli pungil rahvast täis :D Meist olid kõik kohal, Kseniia, Max, Till, Zhanerke, Askhat, mina ja Anne. Ainult Q oli juba Prantsusmaal ja nii juhtuski, et terve selle aja jooksul ei suutnudki me kõik koos terve korteriga välja minna :D Aga kõigel ilusal on lõpp. Läksime seitsmekesi läbi tervet linna katva tiheda udu kodu poole ja proovisin sellest meeleolukast teekonnast igat hetke mällu jäädvustada. Ma olen juba täis nostalgiahoos, endal veel kuu aega siin olla....