Möödaminnes

Eelmisel kolmapäeval käisin jälle oma lemmiktreeneri juures võimlemas ja vehkimas. Peale trenni proovisin koju joosta ja sain esimest korda nüüd aru, millest teised kogu aeg rääkisid, et terve kodutee on ülesmäge. Ja miks üldse pärast korralikku trenni veel jooksma kippuda? Nüüd tuleb pikem arutelu teemadel, mis mind ülikooli spordiklubi juures muigama, imestama ja ahastama on pannud :D Ma arvan, et see ei ole mingi Portugali teema, spordiklubid on siin samasugused normaalsed nagu Eestiski, lihtsalt välja arvatud see vaeste tudengite variant, kus mina käin.

Alguses käisin sporditeaduskonna ruumides trennis ja esimese asjana üllatas mind riietusruumis kappide puudumine ja need paar, mis on, ei ole mõeldud kasutamiseks. Ehk siis, trenni või jõuksi lähed, võtad kõik asjad kaasa. Niikuinii seal on nii külm, et inimesed võtavad alles pärast soojendust joped ära, aga kõik muu võtad ka saali kaasa. Alguses jätsin ikka kummikud riietusruumi, kuni üks neiu lahkelt mu tähelepanu “ununenud” jalanõudele juhtis. Aitäh, obrigada, krabasin need siis ka endaga ühes! Desinfitseerimisvahendeid seal ei ole, trenn saab läbi, siis viskad kasutatud asjad lihtsalt kappi tagasi. Kohapeal keegi ennast ei pese, vaid jope selga ja kodu poole. Üks kord ühed olid veel. Aga ongi halb seal pesta, sest fööni ei ole. Külm on ka, sest rätiku jaoks pole ühtegi nagi ja pean lihtsalt duširuumi ukse lahti jätma ja rätiku ukse peale viskama. Duširuumi uks on kõrvuti vetsu uksega, mis haiseb nagu üks korralik hooldamata välikäimla. Alguses oli uks hingede peal pisut viltu ja lihtsalt ei käinud kinni. Viimane kord seal käisin, oli see üldse hingede pealt maas.

Trennid ja treenerid mulle meeldisid, kottide ja riietega ringi jooksime oli lihtsalt naljakas, aga fööni puudumine oli tegelikult ikkagi korralik löök. Õhtuti lõi terav valu kõrva. Seega mõne aja pärast otsustasin proovida nende teist hoonet, mis asub ideaalselt poolel teel koolist koju. Trennide ajad ei ole nii head kui kaugemal majas, aga treenerid ja trennid on super ägedad! Ja seal on föön ja töötava uksega ebameeldiva haisuta vetsud. Mis ma siis veel vingun, ideaalne ju?! Sain kaks päeva seal trennis ära käia kui tuli kiri, et boiler läks katki! Sooja vett lubati hiljemalt 15 päeva pärast. Homme on see 15nes päev, ei tea, kas julgen loota? Korra käisin seal külma dušši all ka, aga see oli ikka kole, sellest ka otsus eelmisel korral jope peale tõmmata ja kodu poole ajama panna. Täna lähen vist ikka kaugele majja ja käin lõpuks vaatan, mis õudused mind seal ujula poolel võivad oodata.

Ilusaid asju ka :) Pühapäev oli soe ja päikseline ja viimane kui üks inimene oli vist jõe ja ookeani ääres. Ise plaanisin lihtsalt väiksele jalutuskäigule minna, aga rääkisin üle pikema aja Brittaga juttu ja ei pannud tähelegi kui kõne oli juba kaks tundi kestnud ja ma olin ka järsku ookeani ääres. Nii ilus päev oli!

Täna on ka soe, aga mitte nii nagu eile. Eile käisin terve päeva t-särgiga, nautisin jõe ääres oma kohvi ja kuulasin kõikjal muusikuid. Praegu annab ka päike endast parimat, aga varjus on õhk ikkagi külm. Tahaks kohe päevitada, aga jahe tuul tuletab tublisti meelde, et kevad on salakaval ja tasub jopehõlmad veel kinni hoida. Eks seda jumet jõuab veel järgneva kuu jooksul arendada küll...