Vahel on raske valida. Siis tuleb ennast kokku võtta.

No nüüd tuleb üks tõsine aastaülevaade, niipalju, kui see võimalik on.








See on see kiirekiire veebruar, kus enne Kristeli minekut võimalikult palju ära tahtsime teha. Tol päeval jalutasime koertega ja tegime nende jalutusplatsi korda.










Filmi tegemine. Nii külm oli, et ainult mina, Britta ja Hanna olime valmis end ohverdama.










Mul ei ole Vanalinna päevadest endal vist ühtki pilti hetkel, kuigi mäletan, et neid sai tehtud küll.









Tartu hansapäevade avarongkäik. Suure pildi peal leian endagi kergesti üles. Aga neid tammumisi oli paari päeva kohta ikka piisavalt: avarongkäik, kauplemise alguse rongkäik, rüütliturniiri rongkäik, lõpurongkäik. Iga kord sama jama - ürbid selga, kes millise tõrviku saab, kuhu nüüd minna tuleb... Ei, väga tore oli!

Rootsi reis sattus suve kõige kiirema perioodi peale, nii et need magamata ööd enne magamata öid magamata ööde otsa olid päris kurnavad, kuid kindlasti kogu hilisemat rampväsimust väärt.















Peterburist tuli meeletult palju ilusaid pilte, aga kui valida on raske, siis eredaim elamus oli ikkagi see toit, mida ma, kuigi pildilt võib ekslikult muud järeldada, muidugi ei söönud.













Ei seostu eriti koosolekutega? Minu arust ka, aga niimoodi vedeledes ja poosetades sai terve kevad veedetud. Naljakas, et praegune kuri Britta, kelleta ükski koosoleks vist õieti ei õnnestuks, oli siis see kõige suurem millegi-muuga-tegeleja.












Norra
Nii pikk reis, eks oli paremaid ja halvemaid hetki, aga vähemalt oli kogu aeg meeletult ilus.








Vabatahtlike väljasõit Pranglisse. Kõigepealt sai hullumoodi tööd tehtud, siis riietega ujuma, külaliike hingetuks kiikuma... Öösel suutis muidugi Hanna veel üllatada. Hüpersuper oli.












NOVAATA. Wuhuu, sain märke teha..kuni keski noored mu laua vallutasid + pidin veel vähemalt 10 keski ninasarvikuga märki tegema. Õu, I hated that.












My best friends (L)
















Vabatahtlikega Setumaal. Filme hakkame just vaatama. Tüdruk minu ees, punasetriibuliste sokkide ja punaste juustega, päästis mu elu tol õhtul. Hanna on üldse tore :)










Sai üks kord Uulma klassis natuke mängitud ja hüpatud. FoorumTe: fotoshuut, pildid tegi Tõnu Tunnel. Meenub kohe üks kurikuri küsimus, millega Katriini alati naerma saab.









Rebane oli täitsa huvitav olla, kas või ainult see üks päev. See oli tore, et kui kunagi keegi ei teinud midagi kaasa, siis seekord olid terve klass mõnusalt punases ja veidras.













Päris mõnusalt sai ringi käidud, ikka igale poole jõudsin. Üleüldse, parim suvi oli!










Vabatahtlike jõulunäidend 2007. See ei ole päris näidend. See on proov.

Varsti ilmuvad ehk kuskile ka etenduste ajal tehtud pildid, siis saab kõrvalseisjapilguga ka vaadata, et kui valged päkapikud ikkagi on.








Ei jaksa enam. Aga vähemalt on õhtu õnnestunud - nägu naerul, tuju hea..

Aasta 2007

Ma ei tea, kas on veel vara aastast kokkuvõtet teha, aga pole kaua kirjutanud, emotsioone ja elamusi jällegi meeletult palju. Aasta algas juba huvitavalt, aina paremaks läks, meeletult kiire veebruar (sai lausa film vändatud ja vähemalt paar korda nädalas vabatahtliku tööd tehtud + Kanepi), Vanalinna päevad, hansad, eksamid, lõpetamine, Rootsi reis, Venemaa, sünnipäev kuubis (sai jah seekord lausa kolm korda tähistatud :D), projektikirutamise-kevad, Soome-Rootsi-Norra nädalad, Treffi lõpupidu (täna sai juba Brittaga meenutatud, nii et oli vaja kohe ära ka märkida), Prangli, Novaata, uued sõbrad ja vanad sõbrad (ja endised sõbrad), Setumaa, FoorumTe:, uus klass ja pinginaaber. Rebane olin ka ja akadeemia lõpetamine osutus samuti päris suureks saavutuseks. Siis veel Roheliste rattaretk, kõik need etendused ja kontserdid, mööda eestimaad trippimine ja muidu olemine ning nüüd vabatahtlike näidend ka veel sinna otsa + veel Päkapikula, OSI, reedene FoorumTe: jõulupidu ja pühapäevane Heateo jõulukas ja siis erilised õhtud eriliste inimestega...
Kõik on nii kiiresti läinud, et ma pole jõudnudki veel jõule ootama hakata. Kui nüüd veel lumi ka õigeks ajaks maha tuleks, oleks mu aasta täiuslik.

Eile Tiigi ääres jalutades sai meile osaks üks huvitav kogemus. No juhtus jh meil Brittaga kogemata, et sattusime eesti keeles omavahel rääkima. Ei, täiesti mõistan neid vene tüüpe, kes meile veel 10 minutit igasugu toredusi järgi karjusid. Ise muidugi üldiselt (tegelikult küll mitte kunagi) ei üldista, et kõik, kes eesti keeles räägivad, fašistid on, aga eks ole igaühe enda valida, mida ja millal..

Tänane esimene esinemine Käo päevakeskuses oli täitsa hull. Ei kartnud lavale veeremist või oma osa mängimist, hirmutas ainult see, et pean kellegi "lavale" kutsuma, aga ma ei teadnud hästi, keda tohiks ja kes üldse saaks tulla. Niigi mu elu päästnud Hanna oli lahkelt nõus aitama ja koos saime olukorraga, kuigi küll veidi omapäraselt, päris hästi hakkama. Mustakal oli juba lihtsamast lihtsam, ei mõelnudki, et peaks närvitsema või midagi.

Koolis viimasel ajal veidi liiga vähe käidud ja tundides natuke liiga palju lolli tehtud. Saksa keelde läksin ka üle paari nädala nüüd esimest korda, kohe visati KT ette, 3 kolme rööpaga sain :( Üldse väga kiiresti olen viimasel ajal allakäigutrepist alla libistanud, nii lihtne kuidagi. Samas, pole kunagi vist nii rahul muidu-asjade kulgemisega olnud, kui praegu.

Klaas on igal juhul pooltäis, arvab öku ja kuulab kanepimuusikat edasi.

"Tere, kas te tahate meiega mängima tulla? Jah, kohe siin ja praegu."

Aga eile seevastu oli hoopis teine lugu. Keskpäevane paaritunnine koolitus oli parem, kui ma ootasin, aga aina toredamaks läks - liikusime Britta, Merka ja Leenega (Katriin hülgas meid varakult, et ussikesi valmistada) noortekohvikusse, kus kogu oma raha ära kulutasin ja Merka ja Leene meid täiesti ootamatult hülgasid. Passisime siis päris kaua seal masendavat muusikat kuulates (kuigi tundus nagu see oleks väga lühike aeg), saime hakkama suurepärase <-kunstiteosega 15="" aga="" all="" alles="" anekdoote="" ber="" blogi="" britta="" brittaga="" brittal="" cafes="" d="" da="" demonstreeris="" div="" ees="" ei="" elamuse="" energiam="" et="" ev.="" ga="" h="" hakkas="" hakkasime="" helistasime="" hes="" hetk="" i="" idee="" ideid="" iga="" ike="" ikk="" ikka="" inimesed="" inimesi="" ja="" jalutasime="" juba="" julgesimegi="" k="" kahjuks="" kalamaja="" katriini="" katriiniga="" katriinile="" keerutanud="" kell="" kes="" keset="" kohtusime="" kontrollida="" ks="" ksteist="" kui="" kuid="" kuigi="" kutsuda="" l="" lemad="" liikuma="" litatud...="" lja="" lugesin="" m="" me="" meenutada.="" meil="" meile="" mida="" midagi="" mingi="" minna.="" mintui="" mis="" mme="" muidu="" n="" naerukrambid="" nendega="" ngida.="" ngu="" noorpaari="" nu="" nus="" nusat="" oi="" oli="" olid="" olime="" olnud="" oma="" on="" otsustasime="" p="" paari="" palju="" palu="" piisavalt="" platsi.="" platsil="" pool="" puks="" ra="" raekoja="" ralfi="" rane="" rast.="" reval="" ring="" rra="" s="" saime="" sain="" seal="" see="" siis="" skeptilised="" soov="" stromkale="" suur="" suurep="" suuresti="" suvalisi="" t="" ta="" taas="" tagant:="" tagasi="" tahad="" tahame="" tantsinud="" teeks.="" teemegi="" teha="" teistsugust="" telefon="" toomast="" tte.="" tuli="" tulla="" tundmatu="" tundsime="" ukse="" unustanud.="" unustanud="" ussikesi.="" uuesti="" v="" veidi="" vestma="" viitsinud.="">

"Suur triipudega kass.." "Sebra!"

Rohkem ei jaksa nagu üleeelmisest nädalast jagada, kui et ainult üks väike vestlus kumiseb peas. Tegevus toimub Nukutetris nii 3 ajal öösel.

Ringis seisavad 5 tüdrukut: Kelli, Britta, Jette, Hanna ja Elisabeth. Tolleks hetkeks juba tühi klaas käes läheneb neile üks mees (väärib ära mainimist, et tol hetkel oli majas rahvusvaheline seltskond).

veidi rohkem kui kergelt napsutanud mees: "Hello, what language do you speak?"
B: "..Estonian mainly."
veidi rohkem kui kergelt napsutanud mees: "Oh, you speak estonian .. ...................................................................................................oi, te räägite eesti keelt! .................Ma...............ma...............................ma..........................ma........ma lähen võttan parem uue napsi."


Te mõistaksite täiesti seda meest, kui oleksite näinud toidu, aga pigem just eriti joogi kogust. Nagu üks tähtis isik järgmisel päeval kommenteeris: "Raske lahing oli! Suured relvad. Nagu kahurist tuli seda. Ikka väga raske lahing oli. Kõik langesid."

Alias on nii hea.

Loovus on see, mis võimaldab lahutada meelt subjektiivsete interpretatsioonidega.

Tänase päevaga lõppes FoorumteatriID seminar. Taaskord õppisin palju ja sain palju palju naerda. Laulsin terve tee koju. Käin viimasel ajal väga palju jala, isegi, kui on võimalus minna kiiresti trolliga praktiliselt kodu ette. Jala on nii tore käia. Isegi üksinda, kuigi tavaliselt seda ei juhtu, sest mul on üks truu jalutuskaalsane, kellega teel koju jõuab kõigist (taga) rääkida. ("See ei ole ju klatš, kui ma ütlen, et Mari läks poodi". "On, kui sa lisad, et läks koos Toomasega." "Aga see ei ole, kui ma ütlen, et Mari läks koos emega poodi." "...ja pärast kohtus Toomasega.")

Tänased mängud olid rohkem paarismängud, ei olnud niiväga midagi ringis. Hommikut alustasime väga hoogsalt kassi-hiire mänguga. Alustasid Piret ja Mari-Liis:
M: "Ma ajan siis taga."
P: "Olgu, ma olen nüüd kass ja jooksen ära."
Üldsus: "Hiir ikka ju."
P Mari-Liisile: "Sa ei olegi koer siis?..Olgu ma olen siis hiir, sa oled kass."

-Hiirest saab kass ja vastupidi-
P: "Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas need lapsed aru saavad kogu sellest geenimuutusest ja sellest, et ühest saab teine."


Mõningaid huvitavaid mänge:
Hüpnoosimäng - üks juhib oma teist oma käega. Sõnad on selles mängus üleliigsed.
Skulptuuride tegemine - inimsaviplönnist tuleb teha skulptuur antud teemal.
Peremees-loom - loom käib simad kinni ja järgneb peremehele, kes teda kokkulepitud häälega kutsub. (See oli lahe, et kõik teised hääled olid justkui üks sumin ja siis selle seest kuulsid seda õiged häält ja tundus, et sa liigud mingi halli massi sees puhta hääle suunas, justkui tunnelis tunneli lõpust paistva valguse suunas.)
Lill ja päike/ AEIUO - ausõna, ma lausa tundsin, kuidas tähed mööda mu seljal olevat tunnelit kõrgemale vibreerisid.
Kes naudib seda tantu? - kõik tantsivad, kuni kellegi arust keegi ei naudi tantsu. Ta saab noomida ja siis vahetatakse paarilisi.

Mõned pikemad nimedeta mängud:
Käed kohakuti tuli teist tunnetada ja energiat vahetada. See oli mõnus rahustav. Siis tuli seljad vastakuti teineteist tunnetada. Kui tunnetamine möödas, tuli koos kükitada ja seejärel püsti tõusta. Minu paarilisel (nimesid nimetamata) ei olnud antud hetkel tasakaalutunnetust ja meil see ei õnnestunudki.


Tegime natuke loovuse ülesandeid. Oli neli sõna, millele tuli tähendus mõelda ja see joonistada. Sõnad:
Pirmumine (nt tv peaaegu armumine/ negatiivsest positiivsemaks muutumine)
Kostaal (nt tv vahend, millega on lahendatud konflikt, varba-parmupill)
Skilimantinkel (nt tv värav, millest läbi käies kõik saavad oma positiivsust jagada, väike mehike, kes käib riukaid mängimas neile, kellel halb tuju)
Tirulane (nt tv rändur, kes liigub lõunast põhja suunas).

Looming on vigastusteta lööming või halvata jooming.

Ma olen nii väsinud ja kell on alles nii vähe. Mõttetöö on üldse nii raske, kui seda nii palju järjest teha.

Kas me ikka teame, mis me ette võtsime?

Mis tuleb esimese asjana pähe rääkides kelladest ja postidest Tallinna kesklinnas? No mulle assotseerus see kohe vabadusekelladega, kus ma hommikul enne kümmet asusingi Katriini ootama. Kui ta juba peale 15 minutilist ootamist välja polnud ilmunud, hakkasin mõtlema, et miks ta peaks Balti jaamast tulema vabakale kokku saama, et siis minuga koos uuesti raekoja platsile minna. Siis alles mõistsin, et küllap ta mõtles kella ja poste siiski kuskil raekoja platsil. Kui ma sinna jõudsin, siis teda seal muidugi enam ei olnud, sest seminari alguseni oli jäänud veel 2 minutit. Kahjuks ei teadnud ma, kus Õpetajate maja seal täpselt asub ja kui ma olin proovinud talle helistada, oli vastu võtnud hoopis mingi titt. Niisiis küsisingi ma teed ja tuli välja, et ma seisin täpselt õige ukse kõrval. (Ma olengi nii pime, võin veel meenutada näiteks kriidi otsimist muusikas klassi ees.) See läks hästi, jõudis siiski kohale. Hommikukohvist jäin ainult ilma.

See oli ikka hull masendusse ajav alguses, et väljas oli siuke ilm ja mul oli 8-tunnine seminar samal ajal. Õnneks aeg lendas nii, et tähelegi ei pannud ja sees oli mõnusalt jahe. + ma sain kõige paremat suppi, mida ma kunagi söönud olen.

Kaks nelja sõnaga "ENTERi" kaarti, esimene mul, teine Piretil. Õpilane puudus põhjuseta ja peab õpetajale seletama kasutades järjest kaardil olevaid sõnu.
Mina: Aed Hais Rääkimine Koolipidu
Piret: Magustoit Reeturid Kambavaim Tõuklemine


Õpilane: Ma ei saanud teie tundi tulla, sest sõin kooli sööklas magustoitu ja sain toidumürgituse.
Õpetaja: Lähme räägime parem ajas.
Õpilane: Ma ei saa, aed on reetureid täis.
Õpetaja: Ärma lähe jah, seal haiseb ka.
Õpilane: Neil on mingi kambavaim, nad on kõik minu vastu.
Õpetaja: Oled sa proovinud nendega rääkida?
Õpilane: Jaa, aga alati läheb tõuklemiseks.
Õpetaja: Varsti tuleb koolipidu, ehk lepite seal ära.

ENTERiga mängisime veel telefonimängu, kus ühes otsas olev inimene pidi oma kaardi kahe esimese sõnaga lause moodustma, mille 24. e viimane välja pidi ütlema. Lause oli siis järgmine: halvad sõbrad teevad südame haigeks. Mis lõpuks välja tuli, oli: kodu lähedal on 5 sõpra.

ENTERiga tegime veel mitu huvitavat mängu (sama dialoogi asi koos väikese lisanüansiga - "piiip", panto, paaris võistkondlik seletamine) ja tekitati paar võistlusmomenti. Oma oma saime ka kätte, võtsime ainult eesti keeles, sest sellel saab meil sügisest põhirõhk olema.


See oli üks hea mäng mõnusa rütmitegemise viisiga kusjuures:
elas kord üks printsess, kes oli karu. Ta tahtis väga lennata, aga tal oli väga suur kere ja tiivad tegid vinda-vända ümber maailma.

Üldse on meil nii palju mänge juba nüüd:

teremäng - põhiline on üliülisuur naeratus! Koguaeg pead kellegil käest kinni hoidma.
Mii-Möö - 2ks loe, ühed all madalalt "möö", kahed kikivarvul kõrgelt "mii" ja nii kordamööda.
Mõrvari mäng - kõik käivad ingi ja mõrvar tapab oma mürgise pilgu(tuse)ga.
Pallimäng - igaüks kujutab endale palli, mõnda aega seda põrgatatakse, siis vahetatakse palle ja seda mitu korda. Lõpuks viskavad kõik oma pallid õhku ja otsitakse enda oma esialgne üles. (üks mu isiklikke lemmikuid, kuigi see oli veider)
tres amigos - saadetakse ülipositiivseid "ihaasid", kui sa seda ei taha teiselt, hüüad "wow, stop". Saatja saadab selle siis tagasi või hoopis "tres amigos", "trarararaa-trararararaa-trarararaaa!" (see vist siis see kõige lemmikum)

Mõned mängud olid juba TENist tuttavad:
Saladuste mäng - üks ringi keskel ja tahab sealt ära.
Keerutamise mäng - valid ühe inimese ringist ja kui kõlab läks, pead tema ümber ringi jooksma.

Nende peale tulid meelde ka mõned muud mängud TENist:
Puuviljade suuruse järgi järjestamine (toolidel)
Vanuse järgi järjestamine (toolidel)
Püksilukk

Siinkohal meenusid ka mõned muud mängud:
Punane-kollane-roheline (+..) - iga värvi kohta tegevus
Vanaema lõngakera - see oli mul juuba enne Kanepit aastaid ununenud olnud.

Brittale: Mari-Liis ütles, et "Game for Actors and Non-Actors" peaks juba raamatukogudes ka olema, et siis akateemilises (kusiganes..) ja vb ka rahvuses, aga kui nendest kohtadest ei saa, siis peaksime pmst neilt ka saama laenata. Aga ühe päris hea raamatu saime juba. Sealt peaks ühtteist juba saama. Ja siis see Mihkel oli kohal, kellega Leene ühendust oli võtnud ja kes kokku tahab saada, aga kuna tema ei teandud, et meie sellega seotud oleme, siis ei teinud me temaga sellest juttu.
Seekordne etendus meeldis mulle veidi rohkem. Taaskord oli seal üks Kelli, aint et seekord oli see Mari-Liis, kes teda mängis ja Katriin sai ka teda mängida. Ta on nüüd see "kunn" hetkel, aga tal oligi seda vaja, sest et teda pole ju mõni hetk sel ajal, kui me oma newspaper theatre't teeme kuskil pargis. Kahju, et ma FT laagrisse minna ei saa. Sealt õpiks nii palju. Selle asemel lähen sel ajal hoopis kuskile oma eluga riskima. Ei tea, kui suur on tõenäosus, et sealt tervena tagasi tuleme. Kusjuures, me (Brittale ja Merkale viidates) pole ju veel üles otsinud, kuidas Rootsi vene keeles on.

Täna peaaegu, et jääkski kirjutama, aga kahjuks pean kassikaka välja viima, nii et mul pole lihtsalt eaga enam.

Ooostke savilindeeee!!

Ühe seigakse olen ununstanud veel mainimata. Nimelt nii paar nv-d tagasi otsustasime Brittaga mingit magedat ameerika jura minna vaatama, sest et.. ma ei teagi miks, sest see pidavat ikka tõeline jura olema. Igastahes poolel teel kuskile poole helistas Paula ja kutsus Raidi ja Kärdiga korvi mängima. Otsustasime, et olgu, jääb nõmedus nägemata ja raha raiskamata (okei, raha raiskasime selle asemel kohe Tondi selveris mingite jäätiste peale, aga see selleks). Enne Paula juurde minekut käisime ka Kaisa juurest läbi, et palli võtta. See oli küll natuke halvasti, sest samal hommikul olin just Kaisale öelnud, et ei saa taga trenni minna, sest olen haige. See ei olnud tegelikult vale, aga asi oli siiski rohkem viitsimises.

Umbes Kaisa maja juures mänguväljakul ilmus välja Ritta, kel puudub igasugune isikupära ja eneseusk. Õnneks selleks ajaks, kui me Paula juure jõudsime oli B tagasi tulnud.

Kõik, kes rohelistel ei olnud, kahetsege!
See oli kogu seda varandust väärt, mis mul selleks kulus. Mingid fraasid hüppavad kogu aeg pähe ja ma käin nii mõnelegi närvidele oma rohelistega, aga see oli tõesti super.

Poole kuu pärast eksam (ei väsi kordamast). Ei tohiks liiga raske olla, aga eks varsti näeb. Aga enne on nädal aega vanalinnapäevad, mis on ka kindlasti superhüper koos kõigi nende inimestega, kes seal on.

Täna oli päris põnev koolitus ja nädalavahetusel ootab kahepäevane seminar, aga kõik sujub veel ilusti, kui välja arvata see, et ma pole veel ühtegi venelast leidnud. Ometi ei tohiks ju nii raske olla, või kuidas? Ja mis mul krt viga on? Jutt on ühest inimesest, kes mulle viimasel ajal nii vastu hakanud ja mitte ainult mulle. Ja ma ei julge ta nime nimetada, sest et ta rõhutas täna lausa 3 korda sõne üksmeel. MIDA MA TEEN!? Mul on vaja selle inimesega hästi läbi saada ja ega ma Brittaga üksteist eriti just ei aita selle problema kõrvaladamisel (ehk siis teeme lausa vastupidi koos pange klatšides). Merka võiks meile tegelikult korra veidi kurjasti öelda, mitte lihtsalt olukorra üle naerda.

Mis seal ikka, päike paistab ja homme on uus päev ja ülehomme juba järgmine. Küll ma ükskord kuidagi üle saan. Saa terveks, Paula!

Pilt: olete kunagi kase ja lepa sassi ajanud??

See kõik on lihtsalt.. selline..

Nüüd üks postitus, mis mul tükk aega tagasi pooleli jäi ja mille nüüd niimoodi poolikult panengi siia:

Ma unustasin Tartu reisist ühe väga olulise detaili mainimata: ma sain Brittalt ja Karinilt erakontserti. See oli väga tore. Ma olin äärmiselt pettunud, kui ta täna Merkale, mulle ja Leenele ei nõustunud laulma.
Eelmine nv käisin jälle Tartus ja sain isegi Ülikooli kohvikusse sööma. Seekord küll õhtust ja täiesti tasuta (keegi maksis kinni, keda ma isegi ei tea!) Toiduks oli erinevaid salateid. Kahjuks ei olnud ükski neist minu maitse järgi, nii et närisin õhtu otsa õunu. Pool ööd rääkisin Triinuga, kuni tuli välja, et me mõlemad oleme päeva põhiteemas suhteliselt algajad ja masendus ajas magama. Õhtu veetsin Tartu kõige pehmemas voodis. Hommikust sõin tunnike oodatust hiljem - kokk oli rahulikult sisse maganud ja mitte et sellest vähe oleks olnud, hommikusööki tehes oli ta oma õndsa une taas silme ette mananud ja keetis munad sinineks. Seda väiksest faktikest oleksin tahtnud kuulda enne, kui pool muna suhu toppisin ning äkitselt seletama pidin, et nõud tuleb lauale jätta.
Kokkuvõttes läks hästi. Olen terve eesti üheksandikest lingvistikas teisel kohal.

________________________________________

"Ei, aga üks mälestus jääb kindlasti, kuigi, nagu ma ka mõnele juba ütlesin, loodan ma, et sellised asjad ei muutu nüüd igapäevasteks nähtusteks. Küllaltki meeldejääv on minna OSI-klubisse keskkonnateemalisi filme vaatama ning jõuda koju alles pärast kella kolme. Nagu saatuse käsi oleks siin mängus, sest üritus toimus teatrilaboris, kohas, mis asub täpsemalt Vabaduse väljaku, Pronkssõduri ja Kosmose vahel (rääkides siis sisehoovist ja nibinnabinast). Kui alguses segas filmi vaatamist kõigest helikopterike, siis peatselt kõlama hakanud paugud tegid küll ärevaks. Ometi poleks me osanud arvata, et nende paari tunni jooksul muutub asi selliseks, et venelased üritavad väravast sisse tungida ning virutavad ühele poisile vastu lõuga. Varjend oli meil hea: hubane keldriruum koos toidu, televiisori ja trellitatud akendega. Irooniliselt leidus videoarhiivis filme nagu "Vene jahi eripära" ja "Kaklusklubi". Uudistest saime pärast keskööd teada, et asume selleks ajaks juba piiratud tsoonis. Alguses paistis, et peame veetma Teatrilaboris öö, kuna politsei keeldus meid lahkuma laskmast, kella kolme paiku aga lubati meil siiski omal vastutusel alalt lahkuda. Kahe autoga oli uhke sõita mööda Pärnu mnt-d ja näha, milleni võib viia massipsühhoos."

Ma ise ei jaksanud neljapäeva õhtust/ööst enam rääkidagi, nii et Britta tekst peaks asja ära ajama. Et siis minagi ja Paula ka olime seal lõksus...koos teiste OSIdega, kes sel õhtul kohale olid ilmunud.
___________________________________________________________________

Roheliste rattaretk on nagu niii hea asi. Ma arvan, et see oli väärt palju rohkem, kui kõik need pealinna tilu-lilud, mis ma selle pärast ära jätsin. Ja ära rikkus mu veidi - ei ole enam kooli tunnet, nagu suvi ja lebo oleks juba, aga tegelt poole kuu pärast I eksam juba.
Nii hilja ei hakka kirjutama ka millegist uuest, kui ehk sellest, et käisin täna Tallinna päevadel flaiereid jagamas ja niru tunne oli, neid pabereid, mis otsemat teed prügikasti ja tänavale lendavad, neid oli meeletult.

Tegelikult varsti tulebki suvi ja need eksmaid ei ole ka üldse midagi nii tähtsat, mille pärast pool aastat muretsema peaks, nagu ma varem arvasin. Mulle hakkab terve see süsteem juba nii mõttetuna tunduma, et hea oleks, kui see asi enne ära lõppeb, kui ma enam midagi teha ei viitsi.

Punane on sinine ja see on isegi loogiline

Britta: Ei tea, mida see õpetaja talle seal küll rääkida võib. Meil siin sajab rahet peale ja märg ja külm on ja siis tema on seal vihmavarju all ja oi-oi veel kellega! Mina tahan ka kuulda, mida see õpetaja räägib. Poleks ikka pidanud mainima seda ajalugu, nüüd õpetaja kandis mu täitsa maha vist. Laske mind ka vihmavarju alla!
Karin: Olen siin rahe käes, kõnnin Kelli ja Õpetaja taga ja nii tahaks ikka Kelli asemel olla. Mina pean siin Brittaga jalutama, aga ta ei räägi midagi. Vahib ainult Kellit ja unistab. Raske arvata küll millest. Aga vähemalt saan siin Tartus olla korra. Järgmine aasta asendab ta mu Merkaga ja siin on Brittal tants ja trall ja rõõmupidu. Ja mina ei peagi rohkem keemiaraamatuid lugema ja siis ma ei saagi kord aastas katset teha. Kui kahju.

Keegi siin kergelt mainis, kui vilets mu blogi on ilma ühe õige monoloogita. Siit ta nüüd tagantjärgi tuli. Tollased emotsioonid on muidugi ammugi tuhmunud juba ja õiget elamust ei saanud kirjutamisest ja ei saa lugemisest. Aga te kujutage lihtsalt ette, kuidas nad tilkuvana, silmad suured peas, meile järgi vaatasid ja hingepitsitava kõrvalejäetusetunde raske koorma tassimisest vaikisid. Kurb.


Ammu pole nii tegusat Suurt reedet olnud. Üks tore inimene, keda juba 9 aastat (!) polnud kohanud, tuli külla ja koos sai mune koksitud ja albumeid sirvitud. Üle juba väga mitmegi aasta esimest korda läks minu muna rohkem puru. Õnneks olen juba sellina inimene, et suudan kaotust väärikalt tunnistada. Siinkohal tuleb veel meelde üks inimene, kes seda nii hästi tavaliselt ei suuda ja eile 7. aprillil veelkord seda fakti kinnitas. Tead, kui sa poleks nii kõvasti karjunud, et ma enam kunagi ei mainiks, kui halvasti (kusjuures minu arust isegi ei olnud tulemus üldse halb) sul katse läks, siis ma arvan, et ei oleks toimunud seda, mida mina siis simlmanurgast nägin. Kõik need innukad pilgukesed, mis pöördusid tulemusi vaatama, et näha, kui halvasti sul siis ikka läks! Laupäeval ei olnudki me ainus võiskond, kes ei näinud välja nagu oleks matustel. Ka üks TIKi võistkond, kellel paluti isegi vaiksemini naerda, oli nakatunud meie lummavast lõbususest, mis meid Tartus teistest eristas.
Aga jah, laupäeval me ikka panime oma oskused mängu ja saime väärikalt tasutud diplomitega. Mis kõige tähtsam, me saime kätt suruda oma suurimal iidolil (Karini puhul on suurim iidol küll keegi teine, aga teise koha haldajal siis), kelle poole me vaatama kõik alt üles, kui oma jumalale. Meie oma maailmavalitseja Vladimir O oli meie käeulatuses! See, just see, oli päikesekiir minu päevas, nädalas, aastas.., päikesekiir, mis tuhmistas kogu mu ülejäänud elu mälestused ja hetk, mida ma elan läbi ikka uuesti ja uuesti. Muidugi, koos nende hetkedega, mil Karin on Brittale meeletut piinlikust valmistanud, nimetades seda A tähega nime. Need lihtsalt panemad naerust kõverduma.
Korraga tuli meelde, kuidas ma kunagi eesti nukufilmide (või oli see multifilmide) esitusel Kosmoses käisin. Tekkis tahtmine praegu seda rannamultikat näha, kus mingid paljad luukered ringi sebisid ja end talveks toki otsa ajasid.
Taaskord olen suutnud endale hunniku plaane juurde teha. Miks kõik asjad ühel ajal toimuvad? Ja siis mõni teine aeg on lihtsalt igavlemiseks. See on tobe. Ja raha iseenesest on ka üks vastik asi. Mõnel on ja mõnel pole ja kangesti tahaks esimeste hulka kuuluda. Äkki siis inimesed teeksid asju minu ajagraafiku järgi ja jõuakski igale poole?
Lähengi rahasaamisplaane hauduma. Äkki kellegil on head tasuvat tööd pakkuda, mis ei nõuaks eriti aega ja mõtlemist.


Ei arvanudki.

apelsin siiski ei toida

Tartu trip. Kohe tulevad eredamad elamused, mis veel klatšivaba rongisõidu ajal ununenud ei ole. Enamuse ajast olime lihtsalt mures: kuidas pöörduda õpetaja poole, et öelda, et me ei taha teda? Kuna me seda välja ei mõelnudki, olime terve aeg neljakesi koos. Viktoriinist, mille pärast Tartusse sõidetud sai, ei tahaks nagu rääkida. Võib-olla ehk ainult auhindade jagamisest (ärge saage valesti aru, MEIE ei saanud mingeid auhindu) paar nilbust ja väike nurin, et süüa ei antudki. See eest avastasin Tartus ühe päris toreda koha, kuhu peale lingvistikat võiks minna - Ülikoooli kohvikus, kus sain kõhu täis 30 krooniga!
Ajaloo muuseumist tulles avaldus, kes on õpetaja see kõige lemmikum. Kerge vihma peale avas ta oma vihmavarju ja ütles, et Kelli tuleb vihmavarju alla. Läksime siis mina ja õpetaja käevangus ees ja Britta ja Karin vaikselt naerdes taga. Ei noh, vaikselt on veidi tagasihoidlikult öeldud. Endalgi oli emotsioone raske tagasi hoida, aga nagu hobune ka ikka keset Tartu tänavat irvitama ei hakanud. Kergelt õela naeruga oli aga raske võidelda, kui kuulsin, kuidas Britta meid järsku taganud rahehoo käes korduvalt karjatas. Ise kusjuures kuulsin ainult kuidas rahetükid vihmavarju tabasid, tunda ei saanud neist ühtki.
Rongijaamas selgus, et meil on veel kaua oodata ja terve see aeg näitasid läbimärjad Britta ja Karin iga sõnaga oma kadedust üles. Nii, kui õpetaja selja keeras, sosistasid nad midagi mõnitavat.

Nii magedaks jäigi see lugu ühest päevast Tartus. Terve tee mõtlesin, et oli ikka üks tore päev küll ja tegelikult poolest ei taha üldse rääkida ja ülejäänut oleks äärmiselt igav ümber jutustada.


PS! Karin ei jaga šokolaadi ja ma sain reaalkooli vestlusele.

Apelsinikoored kõrbes ehk kellelgi on kõht täis

Ma olen nõrk. Igat pidi mõeldes tuleb ikka välja, kui palju halbu omadusi mul on. Ja mitte vähe pole mulle nende pärast mingeid jamasid tulnud. Ja nüüd mind kummitab veel see vene tädike ja ma ei saa ikka veel aru, miks ma sellele ühele lausele pean mõtlema ja miks ma ei oska seletada, mida see lause muutis. See seletamatu siirus.
Eile hilisõhtul Brittaga linna peal kolistades avastasin, et olen endale nii palju plaane juba ette teinud, pea neljaks aastaks lausa, et mingil hetkel, kui läheb teisiti, võin meeletult pettuda. Tegelikult ma ei taha ju mingi plaani järgi elada, aga paratamatult juhtub nii, et ah seda asja saan alles siis teha ja siis teengi, aga vot selle teen suvel ära ja siis kolmanda asjaga pean ootama veel aasta, sest see aasta ma teen sel ajal juba seda jne. Ja siis ongi hulgaliselt asju, mis kõik väärt tegemist aga ma mõtlen neist juba nii kaua ette, et kui see juhtubki, siis see ei ole pooltki see, mis ma ootasin.
Veidi rõõmsamat ka. Mul läheb ikka niiii hästi. ..kui järgi mõelda. Olgugi, et pean tänaval silmad lahti hoidma, et ikka iga inimesega kokku ei põrkaks ja pean tähtsaid otsuseid tegema, nii otsustusvõimetu nagu ma olen, aga hinded on ju tegelikult korras ja nii mõnigi asi on viimasel ajal ikka päris kenasti välja kukkunud. Argipäeva on natuke vaheldust toonud ka paar head üritust, nii et igavuse üle ka kurta ei saa. Ühe ürituse korraldamise olen aga ise unarusse jätnud ja praegu on selline tunne juba, et ega seda vist nüüd ei toimugi, sest see kõik on minu taga kinni ja keegi ei ole sundinud mind ennast kokku võtma. Tai asjaga on siis ka nagu on, ehk siis, et seda ei ole. Jääbki see pattaya paradiisirand nägemata.
Tunnen juba kevade lõhna.

Ilmast ja ilust või terve romaan

Istusin Britta köögis nagu seda tihti juhtub. Kuulsin kuskilt hüüatust. Issand jumalale järgnes kurvapoolne lause: "Ma olen täna ikka nii kole". Hetkeks olin isegi arvanud, et midagi on pahasti, aga rahunesin taas ja jätkasin vaate nautimist ja jaapanlastele mõtlemist. Mõne hetke pärast ilmus nähtavale Britta, kes polnudki kole. Hüüatuse järgi oleks hullemat oodanud. Olime juba peaaegu valmis lahkuma, kui talle tuli meelde, et ta peab suusapüksid jalga panema (ainus asi, mille pärast me tegelikult tema juurde läksimegi). Eeldasin et teisest toast tuleb ta tagasi nuttes. Ei jõudnud ta õieti ära kadudagi, kui kuulsin juba mingeid õudseid hüüatusi ja häälitsusi. Hakkasin saapaid jalga panema, sest see tähendas ilmselgelt, et ta oli soojad püksid jalga saanud.

Suusatamas selgus, et mul jälle kõik kadunud ja koju jäänud, aga saime hakkama. Ka kukkumistega. Ülima üllatusena sain suure avastuse osaliseks. Nimelt avastasin juba neljanda asja, milles Brittast parem olen - mina jõuan kiiremini mäest alla, kui Britta, ükskõik, kui mitu korda me proovime ja ükskõik, kui palju ta oma keppidega ka vehib.

Omajagu rääkisime eilsest ja homsest, antud juhul siis konkreetselt neljapäevast ja laupäevast. Esimene oli külm ja teine pidi tore tulema. Ja külm oli tore ka ja kuum šokolaad väga hea ja kestis topelt ja oli huvitav, aga tore oli ka lõbus. Ka siis, kui ma enam koertest jagu ei saanud ja kaks viimast juba sinna jooksid, kuhu ise tahtsid, ja mind lumel järgi vedasid, aga hea asi, millele hiljem mõelda. Aga kui ülehomme homsest ja üleülehomsest räägime, siis vaatan ikka oma kalendrit ja ohkan, et muidu teeks ja oleks, aga aega pole.