Albany elu

Viinamarjatöö lõppedes algas Albany elu, aga see oli mõnda aega tagasi ja päris pikk etapp, mille proovin mõne postitusega kokku võtta. Alustuseks elamine.

Jõudsime pühapäeva õhtul Albany'sse, kus meil oli vb pikemaks tööd. Jutt jäi, et pakime 2 päeva kartuleid ja kui see läheb hästi, siis on paariks nädalaks tööd ja kui endiselt sobime, on paariks kuuks tööd. Kohapeal see kokkulepe enam kunagi jutuks ei tulnud ja töötasime farmis 2,5 kuud kuni lõpuks avaldasime soovi lahkuda.

Esimese tööpäeva lõpp

Esimese nädala elasime kommuunielu Albany kõige dodgyma bäkkerite hosteli 8 inimese toas. Selles, kus reklaamitud FREE breakfast end kunagi ei ilmutanudki ja lubatud free parking tähendas lihtlabaselt seda, et Albanys polegi tasulist parkimist, minge otsige endale kuskilt tänavalt koht. Lisaks parkimiskoha jahile tuli igapäevaselt aktiivselt ka külmikuruumi pärast võimelda. Tirid, tõmbad ja surud kuni toidukraam 97% külmas ja uks enam-vähem sulgub. Hosteli elanikest suurem osa olid noormehed, kes töötasid väheste eranditega kõik tunnise sõidutee kaugusel lihakombinaadis. Ja nad kõik vihkasid seda. Mõni koristas mõned tunnid päevas hostelit ja sai selle eest öö tasuta ööbida. Rihmadega seljakotina kaasaskantava tolmuimejaga käisid nad nagu ghostbusterid maja peal ringi. Ja maja oli suur. Ning rohkete seinamaalingute ning huvitavate ruumidega mulle päris meele järgi. Tuba oli samuti arvestatav. Aknast oli otse vaade ookeanile ja Küllil oli nari alumisel korrusel ka privaatsuse lisamiseks kardin. Teisele korrale sellist luksust ei ulatunud. Pooled voodid toas olid omaniketa (vist), teised kaks asukat lisaks meile olid noormehed, kes otseloomulikult töötasid lihavabrikus ja vihkasid seda.

Nädala lõpus tundus, et me vist jääme Albany'sse tööle ja leidsime praktiliselt kohe ka uue elamise. Helistasime IGA (siinne säästumarket) kuulutusteseinalt leitud numbrile ja läksime laupäeval oma uut kodu vaatama.

Hostelielul polnud vigagi, aga tuba shared house's oli pea poole odavam ja ikkagi oma tuba. Poole majast moodustasid neli ruumikat tuba, teine pool oli suur avatud köök, kus olid ahi, kaks pliiti ja igale toale oli oma külmik ning paar kappi. Oma külmik tuli kasuks, sest hakkasime töölt igasugu tuntud ja tundmatuid juurikaid koju tooma ning ühest kapist pool oli designated kartulikelder. Ka kaks pliiti läksid asja ette, sest hakkasime erinevate roogade katsetamisega peale ja juhtus ka seda, et kasutasime korraga kahte pliiti, rice cooker oli töös ja midagi küpses veel ahjus. Kuna ma päriselus söögitegemist ei armasta, siis mõneks ajaks on köögis askeldamise mõõt täis.

Nädalavahetustel ostsime turult leiba ka

Marineerisime daikonit

Kartuli gnocchid

Lillkapsariisi roog

Elutuba oli ka täitsa ok ja kuna tubades ei tohtinud puhureid ega radikaid olla, siis talve lähenedes oli gaasisoojendiga elutuba köögi kõrval ainuke mõistlik koht, kus aega veeta. Ja telekast sai õhtuti väsinuna igasugust jama vaadatud.

Sissekolimise päevaks sai esmaspäev. Nii jäigi hostelielu pikkuseks nädalake ja kolisime just siis, kui ma olin lõpuks jõudnud ilma redelita nari teisele korrale ronimise meistriklassi... Tegelikult lõppes meie hostelis ettemakstud nädal juba pühapäeval ja kuna mitte ei raatsinud veel ühe öö eest maksta, siis läksime ööks vanasse tuttavasse tastuta telklasse. Long weekendi tõttu oli see täiesti täis, aga üks onu oli lahkelt nõus meid oma platsi nurka lubama.

Hosteli check-out'i ja telgi püstipaneku vahele jäid veel matk Porongurupi mäestikus ja Porongurupi veinifestival, kus sai kohalikku toodangut degusteerida ja viinamarju tampida. Hommikul ärkasime vara, et tööle minna, kuid võtsime päeva vabaks ning istusime vaikselt lähedalolevas rannas.

Õhtul kolisime juba oma uude koju ja kohtusime oma kolme majakaaslasega. Üürileandjal oli inimese osas küll kõik pudru ja kapsad, sest nimed ja riigid olid ikka vähe teised kui ta meile rääkinud oli ja teistele oli ta teada andnud, et me oleme abielupaar prantsusmaalt, aga muidu oli kõik hästi. Vastastoas elas ökoturismi magistrant Hong Kongist, kellele meeldis tohutult vürtsiseid toite teha, kõrvaltoas 50 aastane kahjuritõrjur Inglismaalt, kes kui jooma hakkas, ärkas enamasti mälukaga mõnes uues kohas, ning diagonaalis meist elas KOVi spordiosakonnas töötav ex-jalgpallur Indiast, kellega alati juhtus midagi ja tema autol oli üle päeva koju jõudes mõni uus mõlk. Vaatamata sellele, et indialane ja inglane üksteisest suurt ei arvanud, möödusid meie 2+ kuud Albany highwayl harmooniliselt. Kuigi vihmaga jooksis vett ka uksest seespool ning värskelt lisatud värvikihi all hoidis seda maja vist hallitus üksi koos, jäid vaid soojad mälestused.

🔆🔆🔆

Niimoodi jupi kaupa tõime kartulit koju

Kuni pool kappi täis sai

Enne välja kolimist pakkisime kartulid ilusti sordi kaupa kottidesse (5 või 6 eri sorti). Lõpueksami eest.