Lugusid siit ja sealt: Läbi Austraalia südame, jälle

Saime lõpuks auto tagasi ja reis võis jätkuda! Kuigi kojumineku plaanid vahepeal muutusid, siis järgmine samm jäi samaks ja hakkasime läbi Austraalia keskosa Lõuna-Austraaliasse tagasi sõitma. Sõitu alustades olid meile avatud nii Lõuna-Austraalia kui Lääne Austraalia piirid ja tahtsime seda olukorda kindlasti ära kasutada!

Esimene huvitav koht teel oli Charters Towers'i nimeline linn, kuhu jõudsime parasjagu nii hilja, et tegime ajaloolises kullakaevanduslinnas kiire jalutuskäigu ja saime kohvikust veel paar minutit enne sulgemist viimase kapuka.

Koos pimedusega saabusime ööbimispaika. Nii väikse kaardi pealt ei saa hästi aru, et sõitsime piirkonna põhimaantel, aga võib ka öelda, et sadade kilomeetrite piires ainsal maanteel. Paralleelselt jooksis raudteeliin, ja siin seal jäävad teele mõned linnakesed, kuid muidu vaatas ümberringi vastu tühjus. Linnad eksisteerivad seal kaevanduste ja suurte veisefarmide tõttu. Selle pika jutuga tahtsin sinna jõuda, et eks see üks suurte veokite marsruut ole ja ööbisime veokipeatuses autodele eraldatud nurgas pideva raskeveoliikluse helide saatel. Et asi veel "meeldivam" oleks, puhus üle lageda välja ka mõnus tuul 😀

Natuke vihma vahele

Õhtusöök auto taga tuulevarjus

Hommikul jätkasime sõitu dinosauruste jälgedel! Kogu meie alla jääv maa oli iidsel ajal merepõhi ning seal olid fossiilide säilimiseks väga head tingimused.

Ümberringi oleks ka rohkem vaatamist olnud, aga kuskil kuklas oli ikka koguaeg teadmine, et piirid ei pruugi lahti jääda ja eriti tahtsime me Queenslandist igaks juhuks kiiresti minema saada. Samas ega sinna outback Austraalia nurka rohkem ei satu ja mõned peatused ikka tegime. Piirkonna suurimast linnast ja suurest kaevanduskeskusest Mount Isa'st sõitsime peaaegu peatumata läbi, aeg oli lihtsalt liiga hiline ja tahtsime järgmisesse telkimispaika jõuda, aga käisime selle eest ühte endist uraanikaevandust kaemas. Kaevandus ei ole juba ammu töös olnud ja seda ümbritsevast linnast on alles vaid vundamendid. Endise linna alal kunagiste majade vahel saab telkida või karavani püsti seada ja koht tundus päris populaarne. Linnavaremed on kohe suure tee ääres, aga meie olime natuke seikluslikumad ja otsustasime ikka päris kaevanduseni sõita. Teehooldust tehti seal viimati aastakümneid tagasi ja sõit oli päris hull, lisaks jalutasid lehmad igal pool vabalt ringi. Üks hetk jõudsime kraavi ette ja ei olnud kindlad, kas tahame sealt läbi sõita, samuti olid teeviidad selleks ajaks ära kadunud. Kraavi juurest leidsime veel ühe auto. Peale gps-iga konsulteerimist otsustasid nad teist kaudu proovida. Jälitasime neid mööda kuivanud jõesängi põhja, kaldast üles, varemete vahelt, ära uhutud teenurkadel ja jõudsimegi veidrat värvi veesilmani vana avatud kaevanduse põhjas.

Teise hulluse tegime järgmisel päeval üksinda ja sõitsime aborigeenidele pühasid maasügavusse kaduvaid koobasauke vaatama. Vähe jäi puudu, et oleksime seal levita üksildases kohas mutta kinni jäänud ja millal keegi meid seal välja oleks tõmbama tulnud? Charlie oli üleni oranž ja mudane päeva lõpuks.

Kohe peale seda läksime ka üle piiri. Piiriületusvormid olid korras, järjekorda ei olnud ja jõudsimegi taaskord peale kahte aastat Põhjaterritooriumisse (Northern Territory ehk NT). Ega seal muud ei olnud kui veel rohkem veel tühjemat sirget teed 😀

Kirjutasin kõigest üsna ülevaates, aga tegelikult on Townsville'ist NT piirini 1100 kilomeetrit, seega päris palju oli juba sõidetud. Edasi läks veel 450 km otse, kus meie route 66 saab kokku keskelt alla mineva maanteega ja kus ootas esimene suurem asustus. Poolele teele jäi üks üksik (kuid populaarne) road house. Road house on tavaliselt bensukas + pubi + motell/karavanipark. Need asuvad sageli üksikutes kohtades, kus töötajaid pole kerge leida ja nendesse palgatakse tihti seljakotirändureid. Tasub ära mainida, et Austraalias on täitsa lubatud peale ühte väikest õlle kohe rooli istuda ja linnast eemal on tihti tankla ja pubi kaks ühes.

NT teedel on muideks 130 km/h kiiruspiirang

Jõudsime juba keset päeva sinna üksikusse road house'i ja peatusime, et tankida ja kohvi kõrval õhtuseid plaane teha. Kahjuks ei olnud paar edasist linna väga ohutud ja oleks pidanud üks silm lahti magama. Vaatamata kõrgetele lukus aedadele ja okastraadile on seal öised vargused ja vandaalitsemised väga levinud. Otsustasime hoopis sõidu varakult lõpetada ja võtsime roadhouse'i taha endale platsi. Päike lõõskas ja veetsime ülejäänud pärastlõuna basseinis :)

Roadhouse

Järgmisel päeval oli meil väga hea meel, et päikselist ilma niimoodi nautida saime, sest üleöö sai soojast suvest tuuline ja vihmane talv. Olukord oli lausa nii hull, et pidime poole öö pealt katuselt autoistmele magama kolima. Ja rohkem me suve väga ei näinudki.

Keha oli hommikuks veits kange poolistuli magamisest. Külmkapp on minu istme taga ja pidin suht selg sirgu püstakil magama. Aga hakkasime jälle sõitma ja jõudsime lõpuks Stuart Highwayle, mis viib Darwinist Adelaide'i. Külastasime uuesti Devil's marbles nimelist kohta, kus looduse poolt ümmarguseks lihvitud kivikamakad üksteise otsas istuvad. Eelmisel korral, kui sealt läbi sõitsime oli ilm vilets ja üks meie esimesi külmi päevi lõuna poole sõites ja alles harjusime. Lootsime seekord teistsugust elamust, aga saime vist üks ühele sama 😀

Lõuna autos

Järgmisel hommikul jõudsime Alice Springsi! Tegelikult jõudsime sinna korra juba eelmisel õhtul, sest ööbisime linnast väljas, aga kütus oli juba aurude peal ja proovisime esimesse tanklasse välja jõuda. Ise ka ei uskunud, et peaaegu kolm aastat Aussis juba ja oleksime oma lollusest peaaegu tee äärde jäänud. Diisli hinnad on tublisti kerkinud ja olime viimases tanklas liiga kitsid 😀 Lootsime vähemaga odavamasse kohta jõuda.

Alice'is käisime infokeskuses, sest tahtsime ühe paarisaja kildase teejupi kohta uurida. Kui eelmisel korral siit läbi sõitsime, siis panime otse edasi kuni Uluru teeotsani, ja tegime sealt suure kivini edasi-tagasi 500km sõidu. Seekord tahtsime käia Tjoritjat ehk West MacDonnelli mäestiku ja Kings Canyonit avastamas. Üks variant oleks olnud sõita paarsada kilti mäestiku lõppu, tagasi Alice Springsi, üle saja km lõunasse Uluru tee otsa, sealt veidike enne Ulurut Canyoni teele keerata, veel üle 100km sõita ja siis see tagasi sõita ja Ulurus ära käia. VÕI... osta luba, et mäestiku lõpust 130 km mööda kahtlases seisukorras kruusateed läbi aborigeenide maa lõigata ja otse Kings Canyon'isse sõita ja võita 600 km. Tahtsimegi infost küsida, et kui hull tee seisund on. Saime täitsa ootuspäraselt täpselt nii selge vastuse: "Ei tea, mõni tuleb sealt ja ütleb, et kõige hullem tee, mida ta kunagi sõitnud on, teine tuleb ja ütleb, et see polnud midagi." Jäime endiselt kahe vahele ja jätsime läbisõidupassi ostmata. Enne mäestiku suunas sõitmist jalutasime läbi peatänava, kus toimus laat. Müüdi igasuguseid asju ja tänavatoitu, aga meile jäid üle kõige silma kõikjale väljalaotud maalid. Ostsime kumbki veel ühe 😅

Mäestikul on mitu paralleelset ahelikku linnast nii ida kui lääne suunas ja meie suundusime läände. Iga paarikümne kilomeetri taga oli jälle midagi näha ja veetsime päeva järjest kaugemale läände sõites. Teepeale jäi veel üks koht, kust aborigeenide tee läbimiseks passi osta ja kuna see kallis pole, ostsime igaks juhuks ära, et hiljem siis otsustame.

Raamatukese ostmine andis loa Mereenie tee läbida ja sees oli kirjas, mis lubatud/keelatud, näiteks on seal teel 130 km jooksul ainult üks koht, kus tohib seisma jääda

Siit saavad kohalikud ookrivärve, teistel on nende võtmine keelatud

Sissesõit karavaniparki

Külli oma uue maaliga

Uni toredas karavanipargis oli hea ja hommikul sõime Külli sünnipäeva puhul kooki! 🌷🍰🍵🌷

Eelmisel päeval jäi veel paar kohta nägemata.

Otsustasime ikkagi seda otseteed mööda kruusakat proovida ja kogu aeg ootasime, et millal tee siis jubedaks läheb, aga polnudki midagi hullu ja jõudsime ilusti Kings Canyon'isse. Meil oli väga kahju, et eelmisel korral seal käimata jäi ja tahtsime selle kindlasti seekord tasa teha.

Vaatepunkt enne Mereenie teed

Thorny devil!

Selline tee oligi

Oleme jõudnud tee teise otsa, Kings Canyon paistab

Läksime kohe kanjonit avastama

Õhtune päikseloojangu nautimine

Sünnipäeva õhtusöök

Hakkasime Uluru poole sõitma, tegime veel ühe väikse jalutuskäigu ja kui eelmisel korral jäi nägemata, siis seekord oli tee ääres mitu korda metsikuid kaamleid näha.

Kaamlid

Soolajärv

Mt Connor ehk vale-Uluru

Õige Uluru

Ööbisime sellel korral Uluru lähedal, siis saime õhtul rahulikult päikseloojangut nautida. Rahvuspargist tuleb külastajatel peale loojangut lahkuda, aga et liiga kaugele ei peaks minema, on lähedusse ehitatud "kuurortlinn" Yulara. Seal on hotellid, karavanipark, restoranid ja suveniiripoed. Kõik võivad liituda päeva jooksul toimuvate jututundidega, kus tutvustatakse aborigeenide kultuuri eri tahke. Me käisime kuulamas väikest jutukest nende jahivahenditest, didgeridoo töötoas, kus naised ei tohtinud proovida, ja bush food töötoas, kus näidati, mida kohalikud trööstitust ümbrusest toiduks leiavad ja saime lõpetuseks küpsist nosida.

Sättisime ennast päikseloojanguks valmis

Väike koogike

Jahipidamise kraam

Didgeridood

Kultuurikeskus

Toiduesitlus

Pärast läksime ise bush foodi otsima

Lisaks bronnisime väikse kopterilennu üle Uluru ja Kata Tjuta. Suur kivi oli ülevalt vaadates ikka väga üksik seal.

Uluru ülevalt

Kata Tjuta

Õhtul kämpisime tasuta roadhouse'i kõrval, samas kohas, kus 2 aastat varem. Võrdluseks eelmise korraga oli nii kivi ümber kui tasuta ööbimispaigas kõvasti vähem rahvast ja sagimist. Mitmele osariigile on piirid veel kinni ja eelmisel korral sattusime sinna viimastel nädalatel kui veel Uluru otsa ronida tohtis. Nüüd oli mõnus rahulik.

Ja sõidame aga edasi. Kuulame sellistel teedel päris palju taskuhäälinguid

Edasi läks ka ikka mööda sama läbikäidud rada, ööbisime NT/SA piiril.

Teele jäi veel üks koht, kuhu kindlasti enne Aussist lahkumist teist korda tahtsime jõuda: Coober Pedy. Seal elatakse maa all ja kaevandatakse opaale. Ööbisime küll samas tasuta parklas, kus eelmiselgi korral, kuid külastasime teisi muuseume ja ostsime mõned opaalidega ehted. Jäime taaskord väga rahule.

Välikino

Järgmisel ööl pidime taaskord kohutava tuule tõttu autos magama. Peale seda oli plaanis veel üks öö enne Barossasse jõudmist telkida, aga kuna ilm eriti ei paranenud, siis tegime natuke pikema sõidu ja olime õhtuks peale 5000 km läbimist Tanundas. Teel käisime läbi Woomerast ja näitasin Küllile, kus ma vahepeal töötasin, külastasime veel kahte toredat väikest veinikat ja tegime paar peatust.