BARCELONA!

Käisime Zhanerke ja Annega Barcelonas! Reede öösel jõudsime ja esmaspäeva öösel tulime tagasi. Ja seal oli suvi! 20 kraadi ja päike paistis :)

Esimeseks ööks oli bookitud hostel kesklinnas ja jõudsime sinna umbes kahe ajal. Mitte ilma viperusteta. No meil õnnestus ikka igal sammul. Põnevamatest hetkedest need, kui Anne jättis oma kohvri metroo väravate vahele ja viis minutit hiljem suutis oma krediitkaardi joogiautomaadi sularaha kohta toppida. Õnneks jäi paar millimeetrit välja ja kolme pintseti abil toimus edukas päästeoperatsioon.

Kui hostelisse jõudsime oli tuba juba magavaid inimesi täis ja muidugi olid meil kõigil nari ülemised korrused. Kümne inimese jaoks oli see ilmselgelt liiga väike tuba, õhk oli nii paks, et vaevaga pressisime ennast uksest sisse. Ja saime kõigi teiste näol endale kohesed vaenlased. Pidasime paremaks esialgu linna peale minna ja paari tunni pärast uuesti proovida. Hommikul panime äratuse kümneks, et paar tundi und välja pigistada, ja kui lõpuks silmad lahti läksid, nägin ilusti ukse peal kirja, mis kuulutas, et check out on kell 10. Fk. Õnneks pool tundi hiljem all keegi siiski midagi ei öelnud.

Vaade hosteli aknast

Aga hostel tahtis pagasi hoiustamise eest liiga palju raha ja võtsime need hoopis endaga kaasa. Järgmisesse kohta olime kokku leppinud, et jõuame kolme paiku, mis jättis meile parasjagu aega Sagrada Familia ära näha, triumfikaare juurde jalutada, palmide all lõunat süüa ja Anne kohvriragina saatega ära harjuda. Teine hostel oli pisut kaugemal, aga meil oli ilus puhas tuba kolme peale ja hind oli naeruväärselt väike. Zhanerke jättis meid kahekesti, et ühe sõbrannaga kokku saada ja me läksime gooti kvartalit avastama. Kui hing ilust täis sai, istusime ühel väljakul maha ja nautisime olemist. Zhanerke leidis meid ka lõpuks peaaegu üles ja läksime veel õhtusele jalutuskäigule mere äärde. Võtsime pudeli veini ka kampa ja nautisime oma suvepuhkust. Seejärel saime Zhanerke sõbrannaga õhtusöögi ajaks kokku. Erinevatel põhjustel jõudsime õhtustama täiesti suvalisse kallisse turistidele mõeldud restorani, kus sõin kõige ülehinnatumat ja igavamat pastat. Kõik, mida Anne soovis, oli paella :( Et asi hullemaks ei läheks, jätsime Zhanerke oma sõbrannaga ja läksime ise vaikselt jalutades koju. Päris õiges suunas ei läinud, aga kuna meil oli aega ja niikuinii soov veel kuskil istuda, siis jälgisime edasi kaarti nii möödaminnes ja sinka-vonka jõudsime kodu suunas ka. Leidsime palju ägedaid väljakuid toredate baaride ja kohvikutega!

Majad olid nii suured ja kõikjal olid välja pandud Kataloonia ja iseseisvuse teemalised lipud, sekka ka Hispaania lippe ja pildil ka üks üksik Mehhiko lipp

Jäi silma ka üks baskimaa lipp ja väljakutäis hispaania lippidega inimesi

Vajalik vahepuhkus

Siseneme gooti kvartalisse

Üks hull mees pidas seal rahvale kõnet

Järgmisel hommikul ärkasin ebameeldiva heli peale. Lubati eriti ilusat ilma ja kuulen läbi poolune, et sajab. Nagu padukat tuleb, see ei ole ju võimalik. Lõpuks piilusin kardina taha. Meie akna alt läks maratonirada mööda ja need olid kõigest tuhanded jooksjad, kelle jooksusammud seda häält tekitasid. Tahtsime ka oma päeva reipalt ja varakult alustada, aga kuidagi ei õnnestunud. Ostsime veel öösel hommikusöögiks asju valmis, et selle peale enam aega ei kuluks, aga jäime köögilaua äärde pläkutama. Edasine plaan oli Güelli park, kus jalutades aeg kadus lihtsalt käest. Tegime pilte, vaatasime ringi ja mitu korda jäime millegipärast turvameestele ette ja saime iga nurga peal pragada. Sellegipoolest seda pikka jalutuskäiku sinna väärt! Tagasi kesklinnas oli juba näljast silme ees must, aga leidsime hea koha. Paellat endiselt siiski mitte ja väga hästi oli aru saada, et pühapäev on, üksikud kohad olid avatud ja tänaval liikuvaid autosid võis sõrmede peal üles lugeda. Seesama sõbranna tuli jälle ja tellis toidu just siis, kui me olime lõpetanud ja läksime jälle Annega kahekesti avastusretkele. Käisime juttude järgi väga heas kohas xurroseid söömas, aga ei jätnud erilist muljet. Siis läksime suurde parki (Parc de la Ciutadella) ja viskasime pikali. Päike just loojus, igal pool mängiti muusikat ja ma leidsin see hetk oma lemmikkoha Barcelonas. Ehk siis nüüd tean, et polegi vaja rohkem reisida, on vaja ainult õigeid inimesi ja parki :D Ka Portos on mu lemmikkohaks endiselt seesama park Gaias.

Oi ei, peame sinna üles minema..

Tagasivaade tuldud teele

Õnneks on väsinud turistidele ka mõeldud :D

See oli papagoisid täis

Xurrosed ja vedel šokolaad

Pikutades tuli väsimus peale ja otsustasime koju puhkama minna ja siis õhtul veel kuskil seal lähedal ehk joogid teha. Leidisme aga juba koduteel mõnusaid kohti ja jäime ühte pikemaks peatuma. Energia tuli ka tagasi :) Pisut enne hostelit kuulsime trumme, valjusid pauke ja hakkasime tulemängu nägema. Karnevalirütmid! Sattusime vaatepildist vaimustusse ja otsustasime järgnevad tunnid hoopis nendega kaasa liikuda. See oli ka kindlasti üks reisi meeleolukamaid seiku! Annel olid õnnest pisarad silmas.

Esmaspäeval oli veel viimane võimalus linna näha ja hakkasin sellest liiga suure õhinaga kinni. Jõime lähedal väljakul hommikukohvi ja hakkasime mäkke ronima. Palee, purskkaev, olümpiastaadion, botaanikaaed, väike metsake ja kindlus. Vaatasin üleval vaadet alla linnale ja märkisin, kui uskumatu see on, et alles kõndisime seal all ja nüüd märkamatult siin üleval. Tuli välja, et teiste jaoks ei olnud see teekond nii märkamatu olnud ja väsinud näljased inimesed ei ole just kõige positiivsema energiaga… Uups, täpselt see, mida olin lootnud vältida! Alustasime kiiremas korras teekonda alla, sest mul oli vaja varsti tunni aja kaugusel olla, et Georgiga kohtuda ja teistel oli kohe midagi hamba alla vaja.

Peaaegu polekski õiget väljapääsu sealt leidnud

Tänava lõpus blokeerib teed üks vaene prantslane, kes ei saa oma autoga enam edasi ega tagasi

Georgit oli nii tore näha! Veel üks inimene, kellega Kreekas koos töötasin ja mitu aastat enam näinud ei olnud. Kohvitasime ja jutustasime! Teistega sain mere ääres kokku ja neil oli jälle hea tuju. Anne sai lõpuks oma paella, mida ta nii kaua oodanud oli :) Ja no siis oligi kõik. Jalutasime veel gooti kvartalis ringi, kauplesin endale poole hinnaga suveniiri välja ja puhkasime veel korra hostelis jalga. Venelased kõrvaltoast andsid teada, et nad ei kavatse sinna hostelisse jääda, aga on 3-4 päeva eest maksnud, võime ise seal olla, kui tahame. Hea pakkumine, aga meil olid juba teised plaanid…

Lennujaamas olid mingid jamad mul igal pool, aga lend ise ja maandumine läksid hästi, ei ärganudki oodamatult Lissabonis. Kell 12 öösel hakkas metroo lõpuks Porto lennujaamast linna poole liikuma, teised juba ootasid 77s. Anne viimane õhtu. Tähistasime koosoldud aega ja olime rõõmsad ja kurvad. Nagu Portos ikka, pole lugu, et esmaspäev, baar oli pungil rahvast täis :D Meist olid kõik kohal, Kseniia, Max, Till, Zhanerke, Askhat, mina ja Anne. Ainult Q oli juba Prantsusmaal ja nii juhtuski, et terve selle aja jooksul ei suutnudki me kõik koos terve korteriga välja minna :D Aga kõigel ilusal on lõpp. Läksime seitsmekesi läbi tervet linna katva tiheda udu kodu poole ja proovisin sellest meeleolukast teekonnast igat hetke mällu jäädvustada. Ma olen juba täis nostalgiahoos, endal veel kuu aega siin olla....

Ja nii see aasta algus oli

Jaanuar algas mitmete üllatustega. Esiteks ärkasin esimesel hommikul selle peale, et Max sadas ootamatult uksest sisse ja tuli äratama. Ta plaanis pikemalt Saksamaal olla, aga kui ta uusaastapidu kolmandal endiselt sama intensiivsusega edasi kestis, otsustas ta, et seal eksamiteks õppimisest ei tule ikka midagi välja ja ostis järgmiseks päevaks pileti Portosse. Järgmine üllatus – ta voodi hallitas. Tekid, padjad, kõik. Samuti ta asjad kapis. Teistes tubades, ka minu omas, olukord nii hull ei olnud, ainult aknaümbrus ja osa laest. Quentinil hakkasid raamatud hallitama. Kutsusime siis landlady kohale, kes kutsus ka omaniku, kes omakorda kutsus eksperdi. See protsess võttis muidugi üle nädala ja pakutud lahendus ootab endiselt teostamise aega, aga landlady tuli üllatuslikult juba paari tunni jooksul. Viis osa voodipesust ja mõned padjad pesulasse ja tõi uue teki, palun väga. Max siiski ei suutnud oma hallitavas toas enam olla ja ta kolis välja, Tilli juurde. Uue teki võtsime aga ühiskondlikult kasutusele, sest see on kõige parem asi meie korteris üldse!

Kolmas üllatus – totaalne laiskus ja koduloomaks muutumine. Midagi suurt järgnevatel nädalatel ei teinudki, käisin tööl ja olin kodus, tegime mõned ühised õhtusöögid. Kuna mul on nüüd üliõpilaskaart ette näidata, liitusin ülikooli spordiklubiga ja käisin peale tööd igasuguseid uusi ja vanu trenne proovimas. Q sai lõpuks oma kauaoodatud Nintendo switchi jõuludel kätte ja igal õhtul koju jõudes istusime enne magamaminekut tunnikese paar elutoa diivanil meie uue sooja teki all ja mängisime Zeldat. Hakkasime ka uut sarja vaatama ja kui trenni ei läinud jõudsime mõned osad ära näha. Pühapäeviti võtsin ennast siiski kokku ja ajasin end diivanilt üles. Esimene pühapäev oli peale kolmenädalast sajuperioodi kaunis päikseline päev. Istusime Gabrieliga t-särkide väel Ribeiral ja nautisime sangriasid. Tõin talle sünnipäevaks pudeli Gabrieli, mille üle ta väga rõõmustas :D Järgmisel pühapäeval oli Noelia päevaks Portos ja saime kokku. Töötasime Kreekas koos ja polnud üksteist peale seda aega enam näinud ja no sellest juba üksjagu aastaid. Jällegi kaunis päev, saime õues istudes õhtustada. Jalutasime veel niisama ringi, jutustasime endast, elust, kõigist ühistest tuttavatest ja meenutasime Kreeka aegu. Kolmandal, st eelmisel pühapäeval oli lõpuks aeg siinseid sõpru ka näha ja käisin Res de Ruas. Ägedad muusikud olid kohal ja sel puhul õhtusöögi ajal ka rohkem rahvast kui muidu, aga olin aegsasti seal ning veetsin terve õhtu sõprade ja uute sõpradega kõige mõnusama laua ääres. Kuulsin kõiki uudiseid, millest vahepeal ilma olin jäänud ja rääkisime palju lolli juttu. Ahjaa, enne seda käisin istusin esimest korda elus ühes sellises pesupesemise kohas, mida siin tänavatel igal pool näha on. Kodus on liiga külm ja niiske, riided ei kuiva nädalaga ka ära, nii et käisin kuivatit kasutamas. Neljapäeval sain ühe eesti tüdrukuga kokku, kes siin Erasmust teeb. Või noh, paari päeva pärast juba lahkuma hakkab, aga parem hilja kui mitte kunagi, väga tore oli! Saime muresid ja rõõme jagada :)

Ja siis oligi käes see kohutav reede... Q lend oli laupäeva hommikul, esimene meist, kes lahkus. Kuna meil oli Anne ja Zhanerkega reede õhtul juba lend oma tripile, pidime enne lennujaama jooksmist head aega ütlema. Nii kahju, et meie plaanid sellise ajastusega sattusid, nii kurb oli head aega öelda, samas reisist elevus sees ja jäi kuidagi poolikuks see asi, liiga kiirustades. Oleks tahtnud veel korra koos välja minna, aga no ei läinud niimoodi. Õnneks meil on juba korteri reunioni plaan paigas ja kohtume taas!

Minu mitte nii glamuurne koolitee, aga vähemalt on palmid olemas :D

 Elasime ka kahekraadised ööd üle

  

 Res de Rua, õhtusöök valmimas

Kõige parem pastel de nata koht Portos, neljapäev

Kodutänav udusel hommikul

Q imelised küpsised, viimased hiiglased küpsemas

Jõulud olid

Kodus oli hea olla. Venna sünnipäev, mõlema vanaema sünnipäevad, jõulud perega, ülitoredad ja mõnusad kohtumised sõpradega ja aastavahetuse tähistamine. Kurjad pisikud ka küll, kaks korda niitsid jalust. Pärnus enne vanaema sünnipäeva käisime perega Estonia Resort Spas ja see oli ülimõnus, 5*! Kohale jõudes oli üldse ainult kolm inimest peale meie ja ja isegi lahkudes, kui rahvast oli juba täpselt rohkem kui piisavalt, oli see veel hea koht. Seeeest Tallink spaase, kus õega käisime, ei läheks tasuta ka tagasi. Nii külm oli! Kaks leige veega mullivanni olid pungil soomlasi täis ja kui saimegi ühte lõpuks koha, hakkas seal ka jahe. Ega seal rohkem kuskil kannatanudki olla ja saunaruumidel oli naljakas lõhn. Soome saunad olid head, aga õde arvas ikkagi, et nende soomlaste ees on nii piinlik, et selline koht Tallinnas. Vb tunnikese pidasime seal vastu. 3. jaanuari  hommikul algas juba tagasisõit.

Tagasisõit oli kõike muud kui sujuv. Esimene lend raputas nii, et kuulsin üle pika aja, kuidas pool lennukist peale maandumist plaksutama kukub. Juba augustis Portosse tulles pidin Brüsselis kaks tundi lihtsalt lennukis istuma, sest Portos oli halb ilm. Maandumine õnnestus ka alles teisel katsel. Ehk ongi Portosse jõudmine nii keeruline, sest kui seekord Frankfurdis lennukisse sain, jäin kohe magama, ja iga kord kui silmad lahti tegin, olime endiselt täpselt sama koha peal. Pidin veel Zhanerkega kohtuma, sest meil oli sama lend, aga teda mõistatuslikel põhjustel ei olnud kuskil. Lõpuks saime ikka õhku, hakkasime juba Portos maanduma, kõigi turvavööd kontrolliti üle, kõrvad läksid juba lukku, ja siis vuhh, õhku tagasi ja Lissaboni! Portos jälle halb ilm ja ikka kuidagi ei saa. Veetsin lõpuks 6 tundi selles lennukis, aga kohale ma sain. Mõtlesin küll, et see külm kodu ei kutsu kohe üldse, aga nii hea tunne oli ust lukust lahti keerata, olá hüüda ja juba üleval trepil tuttavaid nägusid näha! Zhanerke tuli ka lõpuks öösel, ta esimene lend oli üle broneeritud ja uuele lennule pandi ta 11 tundi hiljem, nii et ta meie ühisele lennule lihtsalt ei jõudnud.

Detsembrist, pisut segaselt

16. detsember oli juba kojulend ja aeg möödus lennates. Nii 1. kui 8. dets, mõlemad reeded, olid vabad ja töönädalad vaid neljapäevased. Järgnevalt paari nädala kiire kokkuvõte ja segane valik varieeruva kvaliteediga piltidest.

Itaalia keele õhtutelt ühel on ülivinge vana auto ja ühel teisipäeval novembri viimastel päevadel käisime peale õhtusööki ja tegime sellega väikse tiiru. Mööda jõeäärt mereni, mööda ookeaniäärt ja siis tagasi. Väike tubli auto mahutas imekombel viis inimest ära.

Tegin nädalavahetuseks suuri plaane, kolm päeva ikkagi, aga lõpuks ei läinudki kuskile ja tegime mõnusa koduse nädalavahetuse. Max käis nädalaks Saksamaal mingeid dokumendiasju korda ajamas, aga Till kolis asendussakslasena selleks ajaks sisse ja kõik oli tasakaalus. Noh, kuni Anne otsustas, et ta läheb siis ka nädalavahetuseks Saksamaale. Nii vist juhtub, kui ühtegi loengut ei ole ja piletid koju on paarkümmend eurot.

Esimesel oli Portos pidulik jõulutulede süütamine. Käisime enne Gaias all-you-can-eat aasia restos söömas ja veeresime siis vaikselt tagasi Portosse Aliadose väljakule, et kuuske jm näha. Tõesti oli kaunis :) Ülejäänud nädalavahetuse seedisime kodus, mängisime mänge ja vaatasime pretty little liarsit, mida me aeg-ajalt ikka teeme. Ka üks elutoa pilt sai ühistegevuse tulemusena lõpuks uue näo.

Esmaspäeval hakkasin korteri secret santa ja jõuluõhtusöögi asjadega tegelema ja sellest inspireerituna tegi Kseniia väikse shoppingu ja kaunistas elutoa ära!

Kolmapäeval oli semestrilõpu pubiralli. Peale eelmist korda mõtlesin, et sellest edaspidi hoidun, aga üks sõber palus talle kontorist pilet osta ja ostsin siis juba endale ka ning korterikaaslased kutsusin samuti. Nii lihtsalt käiski… Korraldusmeeskond oli õnneks eelmisest korrast õppinud, et kogused ja hulgad olid liig, mis liig ja seekord oldi jookidega vähe tagasihoidlikumad. Küll aga sai igasuguste tobedate ja piinlike ülesannete eest võltsraha, mida oli võimalik lisaalkoholi vastu vahetada. Kuna me joomist nii tõsiselt ei võtnud, küll aga ülesannete täitmist, oli meil hommikul kodu seda raha täis. Hommikuks koju jõudmine oli muidugi igaühel omaette seiklus :D Ja noh, sinna koju me siis jäimegi. Neljapäeval ma ei läinudki tööle ja selle asemel tõime minu tuppa paar madratsit juurde, kõik tekid kogusime kokku ja järgmised kolm päeva vaheldumisi magasime ja vaatasime filme. Pühapäeval enam ei suutnud ja käisin jalutamas.

Ja miks ma üldse ESNi kontorisse pileti järgi olin valmis minema? Sest peamajas asub peale ESNi ka ülikooli vahetusüliõpilastega tegelev osakond ja pidin sinna niikuinii minema. Tõesti, tõesti, peale kõigest kolme + kuud, detsembris, sain ma lõpuks oma üliõpilaskaardi kätte! Pisut enne seda tuli meilile ka "Tere tulemast" kiri, mis kirjeldas Portosse jõudmist ja siin elupaiga leidmist jne.

Viimane nädal läks eriti kiiresti, sest reedel jällegi tööl ei käinud. Lend läks laupäeva varahommikul ja pühendasin reede viimastele shoppingutele ja toa koristamisele. Niipalju küll, et käisin tööjuurest niisama läbi ja natuke jutustamas.

Teisipäeval tegime korterikaaslastega ühise jõulusöömingu, ja et ikka jõulud, siis tuli igalühel üks kink ka teha. Esmaspäeval tegelesin tööl pisut meisterdamisega. Õhtusöök oli nii tore!!!

Esmaspäeval oli ühel tööl ka sünnipäeval

Enne ja pärast kinkide krabamist

Vaatasime vana Lumivalgekest ja avastasime, et meid on ju ka 7, nagu pöialpoissegi, ja igale vastav inimene ka olemas.

Muidu hakkasime Maxiga vanu filme vaatama ja kui ainult kaks inimest on filmist huvitatud (nagu meie mustvalgete tummfilmivalikute juures sageli juhtub), siis kõige soojem koht on sahvris. Pilt ei ole suurem asi, sest naersin, kui esimest korda Maxi ja Tilli sealt leidsin.

Muidu peame niisama sooja hoidma:

Tagasilend oli huvitav. Läksime öösel kolme ajal Zhanerkega Aliadoselt bussile ja nii kui lennukile saime oli vist silm kohe kinni. Frankfurdis oli meil veel mitu tundi aega koos olla, enne kui erinevatesse väravatesse suundusime ja head aega pidime ütlema. Õnneks ajutiselt. Pisut hilinemisega lõpuks oma lennule sain, lubas kapten, et jõuame ikka õigel ajal kohale. Sellekohane teade kodustele edastatud, panin rahulikult silma kinni ja ärkasin parasjagu, et kapteni teadaande kahte viimast lauset kuulda: pole muret, kõik võivad lennukisse jääda; mehhaanikud kohe tulevad ja teevad korda. Ok, põnev. Aga siiski mitte piisavalt põnev, et oleksin suutnud ärkvel püsida. Ärkasin selle peale, kui lahkuvad mehhaanikud mind möödudes õlast müksasid (magasin mõnusalt pooleldi vahekäiku vajununa). Mis juhtus, jäigi mulle mõistatuseks, aga Tallinnasse ma jõudsin.