Lõpp on lool

Viimati lubasin, et lähen koju, pakin ja tekitan lahkumismeeleolu, aga päris nii muidugi ei läinud. Teisipäev, ehk olin päris pikalt Casa da Hortas, viimane itaalia keele õhtu enne lahkumist. Bitter sweet värk, tore oli, aga justkui nii halb, et nii tore oli. Samas lihtsalt ei jõudnud kohale, et päriselt ära hakkan minema, paar nädalat varem olin selle pärast ikka tõsiselt endast väljas, nüüd ükskõikne peaaegu. Ei tundunud reaalne. Vaatamata sellele, mida mina uskusin või mitte, läks aeg siiski edasi. Viimane päev oli ilus. Mitte ilma poolest, kuigi seegi oli oodatust kordi parem. Pidin varakult kodunt lahkuma, et kl 7 tööl olla. Ehk siis läksin uksest välja samal ajal kui eelmisel hommikul koju olin jõudnud. Õues oli alles pime, ei sadanudki veel ja kuidagi soe oli. Tunniajase teekonna jooksul ristus tee mõne üksiku auto ja inimesega, tänavad olid tühjad ja täiesti minu omad. Ülikooli ette jõudes lülitati tänavavalgustus välja ja sain aru, et valgeks on läinud. Tee peal kiresid kuked, vastuseks kümnete kajakate kisa.

Sõitsime Hispaania piiri äärde, et eksperimendile pilk peale visata ja tagasiteel peatusime mereäärsetes külades, jõime kohvi ja jalutasime ookeani ääres. Lõunatasime labori inimestega mu juhendaja juures. Sõime kaheksajalga, hiiglaslikku seapraadi (riisiga muidugi, sest siin süüakse alati riisi) ja kui tundus, et jälle ruumi on, šokolaadikreemi. Minu soovi kohaselt oli veiniks vinho verde :) Magustoidu juurde ka natuke portveini ja üht-teist leidis juhendaja kapist veel, mida maitsma pidi.

Juhendaja majas ei ole liftidel sees uksi ja seinal on väike hoiatus, et prügikastiga viletsasse olukorda ei satuks

Õhtul pakkisin suhteliselt kiiresti, aga landlady'sid pidin nii kaua ootama, et lõpetasin oma toaga alles napilt enne 11-st. Kiirelt midagi hamba alla ja peole :) Pubiralli jäi küll ära, aga afterparty toimus. Paarist kohast veel läbi ja täistuubitud kluppi, muidugi jõudsime napilt ka paduka kätte jääda. Üheksa peale oli meil 2 vihmavarju, mille alla eriti sõbralikult kokku pugeda. Liikusin hommikuni erinevate seltskondade vahel ja tundsin headest inimestest rõõmu. Mõni hüvastijätt läks peo kaoses ka kuidagi aia taha ja jäi kriipima ja hommik tuli liiga kiiresti. Mis siin muud kokku võtta, kui et peab ikka enne suve külla minema :)

Lennud jäid muidugi mõlemad hiljaks, Brüsselis Kariniga kiiresti kohtumise plaanile tõmbasid lisaks hilinenud saabumisele kriipsu peale veel kaks asjaolu. Esiteks ei tundunud sealsed miinuskraadid vs minu tennised eriti kutsuva väljavaatena, teiseks üllatas ema mind lennujaamas ootamatult. Saime tema järgmise lennuni koos aega veeta.

Tagasi Eestis on piisavalt tegemist olnud, järgmisel päeval sõitsin juba Tartusse, nädalavahetuse olin Tõrvandis, hetkel istun Haapsalu bussis ja muidu naudin Tallinnas rahulikku elu. Üritan kõik haigused kehast välja saada ja vaimselt järgnevaks kaheks kuuks valmistuda. Vaikselt tuleb siin elu hakata ehitama, Portugali etapp on nüüd purgis.

Porto lennujaam

Brüsseli lennujaam

Tartu

Tallinn

Haapsalu

Kuhu see aeg ikkagi kaob?

Ilm keeraski ära. Päev otsa on sadanud. Eestis ootab juba paari päeva pärast väga tegus nädalavahetus, oleme siin neti teel koosolekuid pidanud ja plaani paika pannud. Poole aasta töö kulminatsioon ja ma arvan, et see on väga hea, et pole aega koju jõudes üksi nukrutseda. Vahepeal oli kange kiusatus kojuminek natuke hilisemaks jätta, mõned päevad peale töö lõppu veel rahulikult Portot nautida ja üks korralik nädalavahetus lõpetuseks teha. Nüüd vaatan seda sügisilma õues ja mul on hea meel,  et ma koduseid tegevusi siin vihma käes külmetamise jaoks ei ohverdanud.

Eile lõunatasime laborantide puhkeruumis. Chris küsis, mida ma siit igatsema hakkan. Ricardo arvas, et kindlasti neid. „Aga tõsiselt, peale inimeste?“ Eks pisiasju vist. Tuttavaid tänavaid, snäkibaare iga nurga peal, kus hea kohvi saab võtta, onusid ja tädisid nendessamades kohvikutes ja väikestes poodides, kes mulle igal külastusel portugali keelt tahavad õpetada. Mida puuviljapoe müüja mulle kõik ära jõudis rääkida, jääb kahjuks praegu mõistatuseks, ei jõudnud nii palju selgeks saada. Jõevaateid ja lõputuid üles-alla kõmpimisi. Oma kodutänavat, mis ausalt öeldes on oma kaootilisuses nii kole, et anna olla, aga ikkagi armas ja oma. Või mai tea, armas vist siiski mitte :D Elu. Elu käib kesklinnas kogu aeg. Eile tantsisime kuueni klubis, esmaspäeva hommikul. Või no teisipäeval siis, täna hommikul pigem. Pärast uni oli hea, aga üürike. Mõnusat atmosfääri töö juures, mind võeti siin nii kiiresti omaks. Et täna mitu mitu tundi hiljem end näole andsin polnud ka õnneks probleem. Ja muusikat. Seda on siin ümberringi nii palju! Jalutuskäigud ookeani äärde on saanud pea iganädalaseks traditsiooniks. Jardim do Morro on endiselt üks lemmikkohti. Laupäeval nautisin seal päikeseloojangu ajal slaavi poest ostetud leedu kissi siidrit...

Kunagi eelmise aasta lõpus liikusime Tilliga peolt kodu poole ja seesama slaavi pood jääb poolele teele. Poest möödudes tuli Tillile järsku midagi vaimustavat meelde. Küsis õhinaga, kas ma olen ka sealt ühte veidrat maiust ostnud. Ta ei tea, mis see täpselt on, sügavkülmiku kastis seal pelmeenide kõrval, see ei ole jäätis, aga see on nagu... Pidin teda katkestama. Ma tean küll, mis see on, ja mulle ka väga maitseb, aga tead, tegelikult kohuke ei peaks üldse sügavkülmas olema :D

Esimene kord käisime Brittaga seal kohukesi otsimas. Peaaegu ei olekski leidnud, ei osanud "õigesse" kohta vaadata. Lõpuks Britta jälitas ühte kohukesega naist niikaua, et saime ka meile tundmatu läti kohukese peidupaiga teada. Ühe korra ainult ostsin veel, igatsust ei olnud ja palju raha taheti ka selle eest. Sakslased kodus siiski mõnikord pakkusid.

Võtsin mõned prinditud fotod endaga kodust kaasa. Itaaliast alates on mul alati pildid ja postkaardid seina peal olnud ja eelmist eluetappi kajastanud, aga siin ei jõudnudki selleni. Paar korda lappasin neid, aga ega ainult mõni ongi kaasas seekord. Korra sättisin voodi peal ritta juba, et panen lõpuks üles, aga midagi tuli vahele ja tagasi koju jõudsin, korjasin need eest ära ja kuhu ma nad tookord pistsin, sinna nad jäidki. Ma arvan, et lõpuni mu tuba ei tundunud mulle väga minu oma, vaid lihtsalt voodi, kus ma magan. Selline väga praktiline, aga mitte emotsionaalse tähtsusega koht. Ma ei veetnud peaaegu üldse niisama oma toas aega. Üks kord sõin hommikust seal, sest ärkasin pisut hiljem ja koristajad tulid juba ning võtsid köögi täielikult üle. Mul oli just teevesi keema läinud ja mõnus tükk Q eelmisel õhtul küpsetatud koogist taldrikule pandud. Ei tahtnud ette jääda ja nautisin siis hoopis kirjutuslaua taga, sai see ka üks kord kasutust. See on ka ainuke kord, mis meenub. Naljakas, sest tegelikult mulle meeldib see tuba ja seal ei ole halb olla... Aga jah, täna hakkan pakkima, siis võtan veel need pildid korra ette, et koduigatsust tekitada.

Mis veel head? Kõik on hea. Ainult kolmapäevane pubiralli lükati vihma tõttu teadmata aega edasi. Niipalju siis minu ideaalsest viimase õhtu plaanist... Vähemalt lennukist maha jäämise tõenäosus kukkus seepeale kolinal

Mis siis, et hoiatus ja kaks rida tõkkeid ees, ikka on vaja minna. Korralikumad lained on, siis tõkestab politseinik teed, sest sildid ju ei tööta

Vahepealsest

Nädal jäänud.

Midagi asjalikku sai viimati üleeelmisel reedel kirja, vahepeal on justkui midagi toimunud ja samas on aeg otsekui iseenesest ära kadunud. Tahtsin palju väljas käia, et võimalikult vähe aega maha magada ja võimalikult palju inimesi näha. Laupäeval ärkasin hilja, aga ikka sai palju tehtud. Väikse karnevali otsa komistasin näiteks ja jõe äärde jõudes irdusin rütmidest ja kostüümidest, et päikseloojanguks ookeani äärde jõuda.

Õhtul/öösel nägin Adegas korterikaaslaseid ja jõudsin üle pika aja Plano B-sse. Nii tore oli, kui sai jälle peolt kambakesi koju liikuda. Sõime veel hommikusöögiks pitsat ja magasime lõunani.

Teisipäev oli vaba ja esmaspäeval Erasmuse karnevalipidu. Korterikaaslastel olid ammu piletid olemas ja käisin ka siis lõunapausi ajal ESNi kontoris endale seda ostmas. Megajärts oli uksest välja, aga kuulsin eestpoolt eesti keelt ja läksin vaatama, kes seal on. Sai paar sõna juttu räägitud ja juba olingi letis. Õhtul rõõmustasin, et olin ikka pileti saanud, aga korterikaaslased ei olnud üldse kahelnud, nad ostsid, siis öeldi, et 500 piletit müüakse. Vaatasime siis minu piletit – nr 498. Arvestades, et ma juhuslikult umbes 10st inimesest ette trügisin, tõesti vedas! Ja hea pidu oli.

Aga hea pidu oma tagajärgedega. Teisipäeva õhtul hakkas pisut raske ja kolmapäeval võitlesin tööl külmavärinatega. Õhtul koju jõudes oli olemine juba väga palavikuline ja kui lõpuks magama läksin, siis pooleteiseks ööpäevaks. Alles reede lõunal ilmusin oma tekikuhja seest välja. Igavesti halb ja katkendlik uni oli, aga mõjus, reede oli jälle pidupäev :D

Laupäeval nautisin täiega päikest seal toredas pargis me kodu lähedal, aga kuna üks uneöö oli vahele jäänud, tundsin, kuidas haigus tahab tagasi tulla ja pidin laupäevase peo vahele jätma. Hea pikk uni, mida olin lootnud, jäi siiski saamata, sest manustasin ravimeid valesti (või mine tea, mis neil seal Kasahstani pulbrites on) ja pikutasin hommikuni päranisilmi voodis ja avastasin uusi dimensioone, mis mu elule järsku lisandud olid. Lõpuks magama jäin olid kõik mu unenäod ainult sinistes toonides. Pühapäeva päris maha ka magada ei tahtnud, oli vaja linnas käia ja pärast töötasin poolde öösse, et eelmise nädala puudutud päevi pisut tasa teha.

Park:

Pühapäeval linnas:

Esmaspäeval, st eile, käisime Zhanerke ja Askhatiga Black Panther’it vaatamas! Väga nauditav film, visuaalselt lihtsalt nii võimas! Millegipärast küll saab seda meie kinos näha ainult kas keset päeva või keset ööd ning tunnen, kuidas puuduvad unetunnid tunda annavad. Täna jalutasin tööle nagu pahur porikärbes ja kohe lähen kraban neljanda kohvi, äkki see tõmbab lõpuks käima. Aga mulle nii meeldis see film!

Täna õhtuks on ka mõned plaanid, kuid ei midagi suurejoonelist, saab vara magama ja homme olen kui puhanud lilleke :)

___________


Siiani jõudsin teisipäeval kirjutamisega, aga jäi postitamata. Plaanid kujunesid siiski suuremaks kui arvasin. Itaalia keelest mõtlesin aegsasti Portugali kultuuri õhtule minna, aga kogemata toodi mulle ka juba praad ja jäin siis juba pikemaks. Selleks ajaks oli tegelikult Portugali peo toit juba otsas, nii et hea, et sööma jäin. Kuna Portugali pidu koduteele jäi, hüppasin sinna ka ikka sisse, vaatasin paari etteastet ja läksin lõpuks hunniku belglastega Adega spordibaari. Seal läks juba pikemalt, sest õlled tulevad 5 liitristes kankudes :D Mängisime ülihalva mängu piljardit ja oli muidu tore. Ainuke baar, kus poisid kaebavad pikkade vetsujärjekordade üle, aga naistel järtsi üldse pole :D

Õhtu läks pikalt öösse, aga kuna tahtsin seda puhanud lillekese tunnet ikka, siis magasin lõunani. Järgmisel päeval olin nagu uuesti sündinud ja õhtupoolikuga tööl sain kindlasti rohkem tehtud kui magamata peaga terve päeva jooksul oleks teinud.

Eile oli neljapäev ja käisin oma viimasel portugali keele õhtul. Lõpuks kujunes rohkem itaalia keele praktiseerimiseks, sest õhtusöögi ajal sattusin itaallaste keskele istuma ja jäimegi itaalia keele peale. Itaalia keele arengu üle viimase poolaasta jooksul võin küll õnnelik olla :) Ütlesin enne keeletunni ajal ka, et mu viimane nädal (é a minha última semana...) ja õhtu lõpuks tegin esimesed hüvastijätud ära. Keeleõpetaja andis mõned töölehed, et ma ikka harjutaks kuni tagasi tulen :D Pärast läksime brasiillaste ja poolakatega spordibaari ja nad lubasid, et aitavad mul maja peo käigus maatasa teha kui soovin. Plaanisin järgmisel nädalal hoogsalt ööelu nautida, aga nüüd lubab esmaspäevast iga päev kohutavat vihma, ei teagi, mis saab. Vb peab tõesti siis kõik kokku kutsuma ja selle majaga 1-0 tegema :)

Tegelikult tehakse kodu ilusamaks praegu, jube tüütu

Mitte kõige paremad tõlked

The next surprise - she was mistress of the bed.

Järgmine üllatus – ta voodi hallitas.

Korterikaaslased kunagi tahtsid teada, kas nad saavad ka mu blogi lugeda, et kas google translate ajab asja ära. Vaatasime siis seda võimalust, aga peale tõlkemehhanismi läbimist sai lugeda juba hoopis uut lugu ja kellegi teise Porto seiklusi, sest hüljest me ei ole siin siiski söönud ja kauboide ega homaariga ka koos ei elanud. Segaduste ja selgituste vältimiseks on ikka parem lugemata jätta :D Mõni väljavõte blogist:

We promised ourselves a beautiful and meaningful breeding semester for a delicious crepe.

Lubasime endale kaunilt ja asjalikult veedetud semestri eest preemiaks imemaitsvaid kreppe.

There is also a cold, because there is no need for a towel and I just have to leave the shower door open and throw away the towel door. The shower door is adjacent to the forest door, which smells as if one is not properly equipped with an outside towel.

Külm on ka, sest rätiku jaoks pole ühtegi nagi ja pean lihtsalt duširuumi ukse lahti jätma ja rätiku ukse peale viskama. Duširuumi uks on kõrvuti vetsu uksega, mis haiseb nagu üks korralik hooldamata välikäimla.

At night, another lobster came from Finland, but it turned out that he was still a Russian.

Öösel jõudis veel üks majakaaslane, kes pidi olema Soomest, aga selgus, et tegu siiski venelasega.

It was already agreed on Sunday that we would have a common day and eat only the seal

Pühapäevaks oli juba kokku lepitud, et meil tuleb ühine pohmakapäev ja sööme ainult pitsat

We finally got the button

Jõudsime lõpuks ka kluppi

In the queue sequence, I met the same brazilians, with whom each time Adega queues in a queue

Vetsujärjekorras kohtasin samu brasiillasi, kellega iga kord Adega vetsujärjekorras jutustan

…he did not go out with the cowboys in the evening
… õhtul koos majakaaslastega välja ei läinud

And then again, a long way to go home with arbitrary bubbles in the corners of the random streets and small running spoons when someone decided to look at the doorbell again.

Ja siis algas jälle pikk tee koju koos suvaliste pooluinakutega juhuslike tänavate nurkades ning väikeste jooksuspurtidega, kui keegi otsustas jälle uksekellasid näppida.

Ja head sõbrapäeva!

Uued korterikaaslased

Korterikaaslased siiski ei vihka meid :D Väga toredad on. Hämmastaval kombel oli landlady meile suutnud isegi õigesti öelda, kes nad on: 4 tüüpi Belgiast. 3 on kohale jõudnud. Neile oli ta öelnud, et ma olen Sloveeniast. Pühapäeval olid pool tundi enne meie tulekut välja läinud ja tulid tagasi 1.30, pool tundi peale minu uinumist. Zhanerke ja Askhat rääkisid mulle järgmisel päeval, nad olid belglastega kohtunud. Et tunduvad toredad poisid ja pakkusid, et lähipäevil võiks koos mõned õlled teha. Aga ka esmaspäeval ei õnnestunud mul neid näha. Tulin hilja koju ja nad olid juba läinud. Nägin, et külmkapis on nüüd kahe õlle asemel 20, süüa 0, aga muud märki neist ei olnud. Kuulsin ainult hommikul kui nad koju tulid.

Teisipäev oli lõpuks see päev kui kohtusime! Tulin itaalia keelest, jõin parasjagu teed ja nad jõudsid koju. Pakkusid mulle ka juua ja sel ajal kui ma oma tee lõpetasin ja ühe õlle ära jõin olid nad ülejäänud külmikusisuga 1-0 teinud. Tahaks öelda et nad joovad õlut nagu see oleks vesi, aga ma ei kujuta ette, kes nii palju vettki suudaks juua, kui just kaks päeva kõrbes ei ole ekselnud :D Aga nad on tõesti väga vahvad!

Kolmapäeval jälle ei kohtunud. Nad vist ei ole Portot siiamaani päevavalges näinud, ärkavad õhtupoolikul ja avastavad siinset ööelu. Ise käisin kinos A forma da água/ Shape of Water/ Vee puudutust vaatamas ja koos alguse reklaamide ja treilerite ning 10 minutise pausiga filmi keskel lõppes see alles peale südaööd. Kinos tundsin väga Quentinist puudust, meil oli popkorni jagamisel suurepärane harmoonia välja kujunenud. Aga film oli hea! Kohati nõudis küll suuremat ajupingutust kui nii õhtusele tunnile kohane, nimelt (ei taha midagi spoilida, aga...) osa viipekeelest oli tõlgitud, ja seda ainult portugali keelde + osa dialoogist on vene keeles. Ma arvan, et sain kõigest aru, aga ei olnud chill. Kuulasin vene keelt, samal ajal lugesin kiiresti portugalikeelseid subtiitreid ja selle kahe segu tõlkisin peas ümber eesti ja inglise keele seguks. See oli õnneks siiski kaduvväike osa filmist ja mul on väga hea meel, et seda vaatama läksin!

Kino vastas Estádio do Dragão, mäng käis kui mööda läksin

See keelte virrvarr ajab mõnikord päris segadusse. Üldiselt räägin inglise keeles siin, ümberringi on portugali keel, kodus vene keel, osadega suhtlen itaalia keeles, eesti sõpradega kirjutan/jutustan eesti keeles. Tulemus? Pöördusin kohvikus teenindaja poole kreeka keeles ja võttis 1,5 lauset, enne kui aru sain.

Neljapäeval õppisime Casa da Hortas, kuidas tänaval juhiseid küsida ja pidin veelkord veenduma, et portugali keel, ma ikka ei suuda! Vaatasime ükshaaval paarkümmend väljendit läbi, kirjutasime tõlked juurde, kordasime koos mitu korda. Paremale, vasakule, otse, üle tee jne. Siis jagas Nuno paberi linnakaardiga kätte, et proovime mõtteliselt ühest kohast teise jõuda. Mul on kõik väljendid silma ees paberile välja trükitud, teekond on otse, teine tee paremale, nii lihtne. Ja siis ta ütleb selle lihtsa asja portugali keeles ja no kurat, sõnagi ei saa aru. Vahepeal arvasin, et on mingi areng toimunud, aga ei.

Õhtustama ei jäänud, sest belglased olid kodus kõvasti süüa teinud ja kutsusid ühinema. Kõrvalroaks kast õlut ja lisaks tutvustasin neile vinho verde võlusid. Askhat ja Zhanerke kannatavad nüüd lõpus tohutu koolitööde koorma all ja jõudsid päris hilja raamatukogust tagasi, aga saime kõik koos pikalt soojas köögis jutustada. Neljas belglane tuleb pühapäeval.

 Juhendaja tõi tööle ükspäev üliheast bakery'st ja nii maitsvad olid!!!

Päeva viimase proovi lõpetamine ühisjõul