Lugusid siit ja sealt: Kuhu see aeg ikkagi kaob?

Ilm keeraski ära. Päev otsa on sadanud. Eestis ootab juba paari päeva pärast väga tegus nädalavahetus, oleme siin neti teel koosolekuid pidanud ja plaani paika pannud. Poole aasta töö kulminatsioon ja ma arvan, et see on väga hea, et pole aega koju jõudes üksi nukrutseda. Vahepeal oli kange kiusatus kojuminek natuke hilisemaks jätta, mõned päevad peale töö lõppu veel rahulikult Portot nautida ja üks korralik nädalavahetus lõpetuseks teha. Nüüd vaatan seda sügisilma õues ja mul on hea meel, et ma koduseid tegevusi siin vihma käes külmetamise jaoks ei ohverdanud.

Eile lõunatasime laborantide puhkeruumis. Chris küsis, mida ma siit igatsema hakkan. Ricardo arvas, et kindlasti neid. „Aga tõsiselt, peale inimeste?“ Eks pisiasju vist. Tuttavaid tänavaid, snäkibaare iga nurga peal, kus hea kohvi saab võtta, onusid ja tädisid nendessamades kohvikutes ja väikestes poodides, kes mulle igal külastusel portugali keelt tahavad õpetada. Mida puuviljapoe müüja mulle kõik ära jõudis rääkida, jääb kahjuks praegu mõistatuseks, ei jõudnud nii palju selgeks saada. Jõevaateid ja lõputuid üles-alla kõmpimisi. Oma kodutänavat, mis ausalt öeldes on oma kaootilisuses nii kole, et anna olla, aga ikkagi armas ja oma. Või mai tea, armas vist siiski mitte :D Elu. Elu käib kesklinnas kogu aeg. Eile tantsisime kuueni klubis, esmaspäeva hommikul. Või no teisipäeval siis, täna hommikul pigem. Pärast uni oli hea, aga üürike. Mõnusat atmosfääri töö juures, mind võeti siin nii kiiresti omaks. Et täna mitu mitu tundi hiljem end näole andsin polnud ka õnneks probleem. Ja muusikat. Seda on siin ümberringi nii palju! Jalutuskäigud ookeani äärde on saanud pea iganädalaseks traditsiooniks. Jardim do Morro on endiselt üks lemmikkohti. Laupäeval nautisin seal päikeseloojangu ajal slaavi poest ostetud leedu kissi siidrit...

Kunagi eelmise aasta lõpus liikusime Tilliga peolt kodu poole ja seesama slaavi pood jääb poolele teele. Poest möödudes tuli Tillile järsku midagi vaimustavat meelde. Küsis õhinaga, kas ma olen ka sealt ühte veidrat maiust ostnud. Ta ei tea, mis see täpselt on, sügavkülmiku kastis seal pelmeenide kõrval, see ei ole jäätis, aga see on nagu... Pidin teda katkestama. Ma tean küll, mis see on, ja mulle ka väga maitseb, aga tead, tegelikult kohuke ei peaks üldse sügavkülmas olema :D

Esimene kord käisime Brittaga seal kohukesi otsimas. Peaaegu ei olekski leidnud, ei osanud "õigesse" kohta vaadata. Lõpuks Britta jälitas ühte kohukesega naist niikaua, et saime ka meile tundmatu läti kohukese peidupaiga teada. Ühe korra ainult ostsin veel, igatsust ei olnud ja palju raha taheti ka selle eest. Sakslased kodus siiski mõnikord pakkusid.

Võtsin mõned prinditud fotod endaga kodust kaasa. Itaaliast alates on mul alati pildid ja postkaardid seina peal olnud ja eelmist eluetappi kajastanud, aga siin ei jõudnudki selleni. Paar korda lappasin neid, aga ega ainult mõni ongi kaasas seekord. Korra sättisin voodi peal ritta juba, et panen lõpuks üles, aga midagi tuli vahele ja tagasi koju jõudsin, korjasin need eest ära ja kuhu ma nad tookord pistsin, sinna nad jäidki. Ma arvan, et lõpuni mu tuba ei tundunud mulle väga minu oma, vaid lihtsalt voodi, kus ma magan. Selline väga praktiline, aga mitte emotsionaalse tähtsusega koht. Ma ei veetnud peaaegu üldse niisama oma toas aega. Üks kord sõin hommikust seal, sest ärkasin pisut hiljem ja koristajad tulid juba ning võtsid köögi täielikult üle. Mul oli just teevesi keema läinud ja mõnus tükk Q eelmisel õhtul küpsetatud koogist taldrikule pandud. Ei tahtnud ette jääda ja nautisin siis hoopis kirjutuslaua taga, sai see ka üks kord kasutust. See on ka ainuke kord, mis meenub. Naljakas, sest tegelikult mulle meeldib see tuba ja seal ei ole halb olla... Aga jah, täna hakkan pakkima, siis võtan veel need pildid korra ette, et koduigatsust tekitada.

Mis veel head? Kõik on hea. Ainult kolmapäevane pubiralli lükati vihma tõttu teadmata aega edasi. Niipalju siis minu ideaalsest viimase õhtu plaanist... Vähemalt lennukist maha jäämise tõenäosus kukkus seepeale kolinal