Saun, seiklused ja Portugali vetsud

Nagu ikka, järjekordne nädal läks kiirelt mööda. Esmaspäeval läksin pisut varem töölt ära, et veel valges Migueli poole jõuda. Miguel ja Tom olid hot tub'i ehitusega hoos ja ma vaatasin, kuidas mehed töötavad. Tegelikult päris tegevuseta ka ei olnud, panin mingid vanad dressid selga, mis majas vedelesid, tõstsin pisut telliseid, tegin mõned mõõtmised ja muud väiksemat. Ja kui mind parasjagu appi polnud vaja turnisin rehaga puu otsas ja korjasin paar kotitäit apelsine ja mõned sidrunid. Ise olin hullult uhke enda üle seal puu otsas :D Õhtul tuli veel rahvast õhtusöögile ja pärast käisime saunas. Aurukas, selline jahedam kui Eestis saun, aga väga niiske, sama efekti sai kätte peaaegu. Ja muidu oli tõesti kõik super, ainult eukalüpti vihad unustasime alguses saunamaja ukse taha ja vähemalt üks kassidest oli põit nende peale kergendnud. Nii kui vihad sauna jõudsid, lõi kassikuse hais seal soojas aurus niimoodi ninna, et toimus kiire evakueerumine ja saunaõhtu jäigi natuke lühimaks kui plaanitud.

Aga pimedaks läheb ikka kuidagi väga järsku ja vara. Tööl rohkem inimesi kohal on, siis õhtuväsimuses vaatame igasuguseid vähem ja rohkem asjalikke või tobedaid muusikavideosid ja saan Portugali ja Brasiilia muusika loenguid laborikaaslastelt. Mõnus kodune on siin tööl olla, ei teagi, kuidas jälle inimestega niimoodi vedas.

Ja pakk kodust jõudis esmaspäeval kohale. Sees olid kõik elutähtsad asjad, nagu mu sügiskevadmantel, suur paks raamat, KAMPSUNID, Kalevi stuffi, vanakat ja uusi riideid. Enamus oli tellitud kraam ja teadsin mis seal on, nii et piinasin korterikaaslasi ja ei teinud kolm päeva pakki lahti. Aga nemad alustasid! Esmaspäeval ja teisipäeval jõudsin alles öösel koju, aga tahtsin ikka paki avamist nautida ja nii jõudsingi alles kolmapäeva õhtul selle juurde, kui teised mitu korda nagu möödaminnes paki mu nägemisulatusse tõid.

Korterikaaslased nägid palju vaeva, et mind töö ajal piinata ja ja jätta mulje, et nad on paki juba lahti teinud. Saatsid aeg-ajalt updeite ning sukeldusid lausa taarahunnikuse pudeli järgi ja prügikasti, et viimane rämpspost üles otsida ja sealt ajalehetükke rebida :D

Prügikasti ronija oli muidugi Max, seega ainult aus, et järgmisel päeval, kui ta ülikoolis oli, tuli talle pakk:

Paki saamine käib siin muideks nii, et üle ukse visatakse sisse ja vsjoo.

Reedel käisin peenel mitmekäigulisel õhtusöögil ühe hotelli viimasel korrusel. Kunagi kui see avati, pidi see ikka vapsee koht olema, praegu oli pisut nagu 50ndate ajakapsel. Kelnerid on ka vist samast ajast endiselt veel needsamad. Aga seda kõike heas mõttes, mul oli väga tore õhtu. Ümberringi on seal panoraamvaate jaoks ideaalsed aknad, aga kui me kohale jõudsime sadas kõvasti ja nähtavus oli 0. Õnneks siiski magustoidu ajal läks järsku täiesti selgeks ja nägime kogu linna. Et asjast parem mulje jääks, panen siia enne enda pilte veel kaks nende veebilehelt, sest need on vähe paremini välja kukkunud :)

Ja vahelduseks huvitavad vetsud! Hoidsid sama stiili, mis ülejäänud resto. See ei ole küll midagi väga olulist, aga midagi, mis on siin silma jäänud. Eestis on üsna tavaline, et tualettruumide sisu ja väljanägemisega nähakse ka vaeva, aga see oli siin Portugalis esimene selline. Võib-olla ma käin lihtsalt valedes kohtades, aga juba alguses tekkis tunne, et need, kes siin peldikuid ehitavad seal vist ise ei käi. Kabiinide uksed avanevad sissepoole, mõnikord peab praktiliselt poti peale ronima, et ust sees olles kinni saaks panna. Vetsulukud üldiselt eksisteerivad, aga kas ei tööta või töötavad suurepäraselt, aga uks ise ei käi lihtsalt kinni. Prilllauad kipuvad olema rariteet, ka mu ülikooli hoones. Üllataval kombel on aga paber 95+% ajast olemas, hea seegi :) Seda ei tohi muidugi peaaegu kunagi potti visata... Noh, niipalju siis sellest

Quentini sõbrad olid külas ja ta lubas juba ammu, et kui nad tulevad, tuleb ta ka majast välja :D Läksime Guimarães'i, Portugali sünnipaika, kus olevat sündinud Portugali esimene kuningas. See oli mul juba ammu reisiplaanides ja võtsin vahelduseks ka oma lonely planet'i reisiraamatu tripile kaasa. Siia teine vahepõige: Kreekas oli LP guide book mulle tõepoolest asendamatu kaaslane, jälgisin seda kõikjal ja kirjutasin oma märkmeid täis, aga siin  suutsin juba esimesel nädalal vähe uskumatu lause peale sattuda ja, võib-olla ebaõiglaselt, kuid huvi selle vastu kahanes tunduvalt. Asi ei olnud ainult selles, aga kõnealune lause oli a la: rongipeatusest bussijaama on sirge tee, 500 meetrit, aga see on ülesmäge, seega soovituslik on võtta takso. ?? Mis ei oleks Portos ülesmäge?

Tagasi reisi juurde, siis kohale jõudes käisime kõigepealt kindlust ja lossi vaatamas, siis käisime apelsiniraksus ja seejärel ronisime mäe otsa. Sellega piirdus aktiivsem osa meie päevast, peale seda muutusime vähe laisemaks ja mäest alla tulime taevaliftiga (appi, mis selle asja pärisnimi on?) Aga väike väsimus on ka mõistetav, sest enne tippu jõudmist ootasid meid suured rahnud, mille peal nagu väiksed lapsed tunde turnida. Mäe peal oli vaikne ja vähe inimesi, aga suutsin kuidagi teised ära kaotada. Jäin mõneks ajaks päris üksi kirikust tuleva kerget kõhedust tekitava muusikaga.

Linnas ootas meid seeeest tohutu lärm. Esialgu oli võimatu kindlaks teha misasi see on või kust see tuleb, aga üks hetk hakkasid meie teed nendega igal pool ristuma, väike linn. Niipalju kui me küsida jõudsime, sattusime toreda traditsioonilise ürituse peale :) Õhtul istusime veel ilusal väljakul baaris kuni jõulutulede süütamiseni.

 Kõlkuv onkel seal survepesuriga tööhoos

Pühapäeval sõitsin Portugali sõpradega sisemaale. Oi, kuidas ma armastan mägedes sõitmist! Eriti veel nii nagu praegu on olnud. Teed on tühjad, kuulame head muusikat ja elektriauto liigub hääletult kaunite maastikuvaadete vahel. Aga see ei olnud niisama lõbusõit, käisime puid istutamas :) Kohalikke pärismaiseid puid, mis ei põle iga paari aasta tagant maha. Rahvast oli palju ja eks kunagi lähen tagasi ja vaatan, kas minu kastanitest ka asja sai. Pärast käisime kohvitamas, Portugali kõrgeimat koske ja kivibeebisid vaatamas. Kivibeebid! Ma ei seletagi lahti, vaid lasen teil ka mitu nädalat mõelda, mis kurat see on, nii nagu mina pidin tegema :D

Frecha da Mizarela, kõrgeim (75 m), aga mitte suurim või kõige muljetavaldavam. Ma ei tea, kas pildi pealt leiabki üles

Novembri II pool

Erasmuse programm sai 30 aastaseks ja selle tähistamiseks toimus Casa da Musicas kontsert. Kontserdimaja ehitati 2001. aastaks, kui Porto oli Euroopa kultuuripealinn ja selle disainis tuntud Hollandi arhitekt ja no igal juhul oli see hoone, mida me kõik soovisime mingi hetk külastada ja see oli suurepärane võimalus. Kuna see ei olnud tavapärane kontsert, maksis pilet vaid 5 eurot, kui niisama kohale minna, saab 7 euro eest tuuri. Teise teaduskonna orkester mängis, ei olnud midagi taevalikku, aga täitsa piisav, et öelda, et oleme midagi kultuurset ka nüüd teinud. Pool korterist tuli, Ricardo mu laborist, sest ta polnud ka seal varem käinud, kohapeal oli palju sõpru-tuttavaid ja nägin ülikooli rektori ka ära. Vot selline kolmapäevaõhtu :)

Internetist üks pilt

Laupäeval käisin šoppamas. Kõigepealt sõitsin sõpradega mere äärde, sõime päikeseloojangu taustal hilist lõunat ja siis outletid! Mitte, et ma eriline šoppamise fänn oleks, aga ma sain sealt nii häid asju nii hea hinnaga ja mu jalad puhkavad iga kord, kui ma oma uued jalanõud jalga panen.

 Sõin sellist asja

Pärast käisime veel Migueli juures õhtustamas ja tulevase hot tubi senist arenemist vaatamas. Tellised olid nüüd kohal ja alusplaan sai paika.

Pühapäeval läksime sisemaale jälle, selline koht nagu Passadiços do Paiva. Laborist üks just rääkis mulle sellest paar päeva varem ja olin proovinud leida ühistranspordi võimalusi sinna saamiseks (võimatu), aga elu korraldab ikka asjad kuidagi alati ise ära. Väga ilus päev oli!

Tagasiteel tegime väikse peatuse ja ragistasime pisut eukalüpti puude kallal, et sauna jaoks vihtasid saada ja käsime ilusas linnakeses kohvitamas :)

Tagasi

Tere taas, Porto! Jõulupuhkus nagu niuhti möödas ja samamoodi esimene nädal tagasi Portugalis. Et hetkeseisust väike ülevaade anda, siis üle mitme nädala särab väljas päike, soojakraade on 8. On esmaspäev ja olen esimest päeva korralikult tagasi tööl, ka juhendaja on peale peaaegu kahekuulist eemalolekut täna taas siin. Käisin jällegi tesouraria’st läbi, äkki nüüd saan kindlustuse tehtud, aga juba teist kuud järjest pakkus ainult portugali keelt kõnelev tädi, et võiksin nädala-kahe pärast tagasi tulla, sest mu andmeid pole endiselt tema süsteemis. Oh well.. Korteris on lugu natuke nukker, sest kole hallitus pressib igast nurgast välja ja üks tuba on elamiskõlbmatuks muutunud. Mis sellest loost saab, on alles selgumas. Aga tore on ikka tagasi olla!

Aga nüüd tahaks pisut ajas tagasi rännata, sest novembris toimus nii palju vahvaid asju!

Novembris alustasin oma uue elukorraldusega, nimelt loobusin peale tööd kodunt läbi käimisest. Istun õhtuti niikaua tööl, kuni hoone kahtlaselt vaikseks ja pimedaks muutub ja hing ei anna enam rahu – äkki pannakse maja juba lukku ja mina jään valele poole ust. Küsiks, mis kell see toimub, aga noh, keegi ei tea täpselt :D Kui siis kella vaatan ja aega veel üle, kolin väikse jalutuskäigu kaugusele teise majja, kus on 24h õppimise ruumid ja radikad (wowowow), siis juba linna. Teisipäeviti ja neljapäeviti keeleõhtud ja reedeti ühes kommuunis õhtusöök. Portugali keele õhtult leidsin endale ka kohalikke sõpru, kellega nädalavahetustel avastusretkedel käia :) Ühel neist on maja külakeses Portost pisut väljas, kus on läbi aegade päris mitmeid eestlaseid viibinud ja kus on saun!

Laupäeval, 11. novembril, käisin ühel väga huvitaval virtuaalreaalsuse + kunsti + muusika üritusel. Jõudsin küll kolmest “väljapanekust” vaid ühte kogeda, aga see oli neist ka kõige parem, ma arvan. Edasi sõitsime kuskile külla, kus väikses pruulikojas oli avatud uste päev. Muusikud mängisid ja sai süüa ja juua. Viimaste jaoks tuli küll enne mingil põhjusel ilmtingimata raha žetoonide vastu vahetada, pärast maksime ikka kaardiga ja vahetasime žetoonid rahaks tagasi… Aga õlu oli hea ja kaasaostetud pudelid nägid lihtsalt imelised välja. Peale seda sõitsime sinnasamma majja, mida enne mainisin. Seal oli kamin ja soe! Sõime maitsvat suppi ja isetehtud jäätist selg sooja tule poole ja kassid süles nurrumas. Tagasi Portos tahtsin veel ühele majapeole minna, aga tulin üsna hilja linna tagasi ning politsei jõudis juba minust ette. Nii et oli väike tänavapidu ja siis koju järgmiseks päevaks valmistuma!

 Ja üks minu tehtud vilets pilt ka evendist

 Hea kraamiga tagasi ja kohe saab tuli ka üles

 Soe ahi ja üks kassidest

Pühapäeval sõitsime Põhja-Portugali rahvusparki (Gerês) ja sealt edasi Hispaaniasse! Jep, see on nüüd tehtud, kuigi külastus oli üsna lühike. Pmst võib linnukese kirja panna, kuid tegelikult Hispaania siiski veel avastamata. Gerês on väga tuntud oma koskede poolest, aga Portugali sõbrad arvasid, et peale nii pikka põuaperioodi pole hetkel midagi väga näha ja jalutuskäik metsas on etem plaan. Ühte koske käisime siiski vaatamas, aga ka ainult metsas olek oli nii vabastav!

 Natuke ronimist

 Maasikapuu otsast

Õhtul sõitsime üle piiri, et natuke süüa ja siis mägedes kuumaveeallikatesse minna. Kaks autot liitusid veel meiega, üks neist parasjagu Migueli pool peatuvad kuuekümnendates briti hipid vahva sinise hipi van'iga. Käisime ühes külas veel laadalt läbi ja siis ligunesime tähistaeva all 40 kraadises vees ja no mida veel võiks elult tahta!

Ise jõudsime alles pimedas kohale, aga päevavalges peaks koht siis selline välja nägema (mittelooduslik osa kunagiste roomlaste lisand, ümberringi peaks veel palju varemeid olema)