reede, 27. oktoober 2017

Ptk 5 - 18-22 sept

Sellest tuleb pikk postitus, sest ma tegin rumalaid asju...

Hommikuid on erinevaid, teisip vs kolmap

Esmaspäeval oli teistel esimene koolipäev, koju jõudes ootas mind selline vaatepilt :D


Läksin oma tuppa, seal ka inimesed magasid. Ise käisin lõpuks jooksmas. Jõe ääres on tohutult jooksjaid, aga minu jaoks jääb see kahjuks natuke kaugeks. Olen ka oma koduümbruses mõnda jooksjat näinud, aga pole veel aru saanud, kust nad tulevad ja kuhu lähevad. Parke siin ka väga ei ole. Mitu korda olen juba kaardi peal rohelist ala näinud ja kohale jõudes ilmneb, et tegemist on surnuaiaga (kus pole rohelist laikugi). Aga läksin siis väiksele ringile, et võimalikke radu kaardistada. Rääkisin poole ajast Pauliina ja teise poole Brittaga juttu ja nautisin väikeste tõusude vallutamist. Üldiselt veedame kõik koos aega elutoas või rõdul, aga jooksmast koju jõudes olid inimesed millegipärast minu tuppa kolinud. Ühele mu korterikaaslasele meeldib aeg-ajalt minu voodis uinakuid teha kui ta ei viitsi ennast kolmandale korrusele vedada ja viskab, kuhu saab. Sinna ta minu lahkudes jäi ja tagasi jõudmise ajaks oli kuidagi üleüldine liikumine sinnasuunas toimunud. Igal juhul oli koju jõudes kitsas ja tuba ülerahvastatud (meil olid külalised ka :D) Tegime siiski koos veits trenni ja hea (?) lõpetusena jõime õlut otsa. Üks sakslane, kellel siis veel kahjuks kodu polnud, jäi ööseks ja vaatasime "28 days later", et ikka hea uni tuleks :D

Lisaks võtsime sel nädalal välitööd taaskord ette! Välitöid planeerime tõusude-mõõnade toimumisaja ja ulatuse järgi ja see juhtus olema soodus nädal :) Teisipäeva hommikul saime varakult teaduskonna ees kokku ja sõitsime sinna randa, kus surfamas käime. Minu labor asub ülikooli hoones, aga ülejäänud mere teemadega tegelevad inimesed töötavad Matosinhoses sadamas. Seal on üks suur valge maja, mis ehitati kunagi ostukeskuseks, aga kriis tuli vahele või muud taolist ja sellest sai hoopis teadushoone. Esimesel korrusel on laevaterminal ja kõrgematel korrustel tööruumid. Igas kohas, kuhu oli ette nähtud üks pood, on nüüd üks labor. Porto on väike ahitektuuri hub, siin on tohutult erinevaid arhitektuuriauhindu võitnud hooneid ja see on üks nendest. Ma ei tea, kui hea see töötamiseks on, aga ringi käia on seal küll äge! Tavainimesed saavad pühpäeva hommikuti seal raha eest tuuril käia.





Kahjuks on asjaajamine siin nagu on, nii et paberid, mille pärast mu juhendaja sinna minema pidi, jäid ära andmata ja plaaniks sai ülejäänud nädal veel hommikuti välitöid teha, välja arvatud neljapäeval, kui ta läheb sinna tagasi sama asja otsast peale tegema. Mulle sobis, aga sellest hiljem :D

Õhtul käisin ühe brasiilia sõbraga Ribeiras kohvitamas. See on ehk kõige tuntum osa Portost, otse jõe ääres vanad väiksed majad, restod ja fado muusika kohad. Üldiselt tohutult ülerahvastatud, aga saime isegi laua kuskil ja hea kohvi, success. Väga hea kohv ongi siin tegelikult garanteeritud, välja arvatud bioloogia maja teise korruse kohviautomaadis, millest tuleb kaugele eemale hoida! Jõudsin jälle ideaalselt õhtusöögi ajaks koju :)



Kolmapäeval käisime hommikul uuesti jõe ääres tööd tegemas ja tagasi jõudes käisin Erasmuse loodusteaduskonna miitingul, kus minu jaoks palju infot ei olnud, aga sain mingit nänni ikka ja võimaluse uuesti siinsele koordinaatorile oma asjadega pinda käia ja midagi sai isegi tehtud :) Suurem osa inimesi olid lihtsalt tohutult segaduses, sest kõik ongi segane. Tööpäeva lõpus leppisime kokku, et tulen järgmisel päeval paar tundi hiljem, sest välitöid ei ole ja mul on õhtul pidu. See on nüüd see hetk, kus ma lõplikult õppisin, et portveini ei tasu juua!! Vb viisakal õhtusöögil lonksuke magustoiduks, aga mitte pubirallil koos sangria, viina, õlle, tekiila ja tundmatute šottitega :/ Aga kuni õhtu kestis oli kõik super! Käisime gruppidega erinevates baarides, mängisime mänge ja veetsime lõbusalt aega. Pärast läksime kluppi ka. Kõik, kes pubirallilt tulid, said ka tasuta joogi voucheri, aga minu rühmast ei kasutanud seda küll keegi, ükski jook ei oleks enam alla läinud. Ainult vesi oleks olnud suurepärane, aga baariletini oli võimatu jõuda ja otsustasime lihtsalt tantsida-tantsida-tantsida. Lahkudes suutsin väga valel hetkel vales kohas olla. Klubiuksel oli turvadel kellegagi väike rüselus ja tüüp tõugati vastu seina täpselt sel hetkel kui mina seal juhtusin olema. Sain korraliku obaduse silma alla ja pähe ja selle ajaga kui ma ennast koguda üritasin, olid kõik turvad juba minu ümber ja üritasid aru saada, kas minuga on kõik korras. Vähemalt tõid küsimise peale vett ja demonstreerisid veel pudelit andes püüdlikult, et see on kinnine ja keegi pole seda avanud. Nii et lahkusin pisar silmas, aga siiski õnnelikuna. Muhk tuli korralik, aga silm õnneks siniseks ei läinud.
Normaalne inimene oleks nüüd koju läinud ja see mul plaanis oligi. Koduni oli veel ainult 15 minutit, kui üks mees tuli teed küsima. Portugallane, aga elab Londonis. Jäime temaga õlut jooma ja jutustama, kuni üks mees ja naine meist möödusid. Mu uus sõber palus neil hetkeks peatuda ja vaadata, kui ilus see kirik on, mille vastas me seisame. Selle peale rääkis see naine, Xana, kes seisma jäi, meile sellest kirikust väga huvitavaid asju ja kui mu varasem vestluskaaslane jutu käigus avaldas, et tal pole kuskile minna, kutsus Xana meid enda poole, kuigi ta hoiatas ette, et alkoholi tal kodus ei ole. See ei olnud üldse tõsi! Kodutee oli üsna ühine ja hüppasin ka korra sisse, et oma veepudelit täita. Kuniks ma sellega tegelesin, jõudis ta juba laudlina lauale panna, veiniklaasid ja koduvein, snäkid ja tubakas, filtrid. Ja muusika. Jõime veini, suitsetasime ja tantsisime. Kui vein otsa sai tulid kokteilid. Viskasime jalanõud nurka (mis on siin siseruumides haruldane), rullisime vaiba kokku ja veeresime mööda põrandaid. Ma arvan, et see läheb mu top10 veidramate pidude nimistusse, aga nii lihtne oli olla! Kell 8 tundus nagu paras aeg koju minna. Nägin veel koju jõudes korterikaaslast, kes parasjagu tööle hakkas minema. Mul oli ka hea plaan: paar tundi magada ja kl 12-1 laboris platsis olla. Ilmselgelt, kui ma silmad lahti tegin, oli kell peaaegu 3. Väga piinlik. Väga. Piinlik. Ja nii etteaimatav. Igatahes, ma ei läinud sel päeval tööle ega teinud üldse midagi. Sõin midagi ja magasin terve päeva diivanil (minu voodi oli jälle võetud). Õhtul vaatasime veel filmi ja tundsin, et elu tuleb minusse tagasi.



Vaade Xana aknast - mul veel aega on

Siin läheb väga kiiresti valgeks - 20 minutit hiljem

Reedel läks kõik edasi nagu midagi poleks juhtunud. Juhendaja oli väga andestav. Saime jälle varahommikul kokku ja sõitsime ühte ilusasse ja väga turistikasse linnakesse oma loomakesi otsima. Esposende on koha nimi ja seal oli küll lõunamaareisi tunne, kui mööda palmidega ääristatud mereäärset teed ringi sõitsime. Kuna nädalavahetusel ootas ees pikem reis, siis õhtul koos majakaaslastega välja ei läinud, aga kodusest eelsoojendusest ära ei öelnud. See jama kestis muidugi pea üheni ja pakkimist alustasin alles peale teiste lahkumist ning sain ikka liiga vähe magada. Aga reisist järgmine kord. And don't judge me.....



Töö nõuab turnimist

Kommentaare ei ole:

Viimati kirja pandud

Lühike, aga veinirohke postitus

Peale minireisi Kangaroo saarele jätkasime töö lainel. Seekord ei ole mul väga pikalt ja põhjalikult midagi kirjutada, sest veinitehas, kus ...