Lõpp on alanud

Täna on maja barbeque, peaks tore olema. Ilm ei ole küll kõige ilusam, aga usun siiski, et riideid on mul vähem seljas kui nii mõnelgi tallinnlasel praegu (rääkides siiski neist, kes vabas õhus ringi tammuvad). Eile oli erakordselt päikseline ja kena ilm, nii et jalutasime/matkasime üle küngaste (eesti mõistes vist väikeste mägede) teistesse küladesse ja käisime ühel vanatädil möödaminnes külas. Nagu ikka, oli tal kohe jäätist, mida lauale tuua ja tunnikese rääkisime elust, poliitikast, immigrantidest ja haigekassasüsteemist, siis tulime läbi jahisadama jalutades tagasi. sain aru, et saan itaalia keele mõistmisega väga hasti hakkama, rääkimisest siinkohal küll ei räägi, ning et ma hakkan siinset elu väga igatsema...
Teepeal nägime ka kitse, oli ainult ~5 meetri kaugusel üks hetk.
Meeleolult on täna väga raske päev olnud, kuigi oma paari entsüklopeedia jagu paberite ära viskamine tegi elu kohe palju kergemaks. Aga peaks vist minema, enne kui kogu toit ära süüakse (bbc pole küll veel alanud, aga UWC inimeste seas on igasugune toit väga hinnas ning kuulutati välja, et kooke on saadaval...)
Duino ja kindlus matkateelt tagasi vaadates

Physics in half an hour. I am so NOT ready!

postitus 101!

Viimasest koolipäevast:






(Tegin reedel esimese eksami ära, 2 eksamit koos. 14 veel. Loodan, et kirjandikirjutajatel läks hästi, mulle teemad ei meeldinud.)

Hehee

Naudin vaba aega :) Käisin täna ujumas ka esimest korda sel aastal, nii hea oli! Laupäeval käsin Bolognas... Muud pole suurt teinud, ainult õppinud, rääkinud, magannud, pikutanud, naernud. Homme panen pilte viimasest päevast. Ujuda oli ikka nii hea!!!

Viimane 'day 2'

See on eilsest.

Mata, füüsika, maailma kultuurid, inka ja vaba. Pärast istusin tunnikese sööklas mehhiko primoga :) Polnud temaga kaua rääkinuud ja tore oli kergelt vestelda, sest mis peale seda tuli (ja osaliselt juba tundide ajal) oli päris intensiivne. Seda on raske lühidalt edasi anda, kuid keegi saatis NC (no clue) nime all mass-e-maili kutsudes kõiki anonüümselt allkirjastama manifestot. Sellele järgnesid vaidlused kõkjal anonüümsuse ja ideede üle (kuidas aasta jooksul on reegleid juurde tehtud õpilasi protsessi kaasamata ning ka karistused on mitmekordselt karmistatud). Tegelikult, kui ridade vahele vaadata, on see kiri aga otseselt millegist muust, ja kuigi manifesto punktid jätavad külmaks, siis selle "varjatud mõttega" nõustun. Need manifesto punktid ei olegi enam olulised... Sellegipoolest pidasin paar päris tulist vaidlust mõne suuure NC toetajaga, millest siiamaani vähe uimane. Tegelikult olen ka ise hullusega pisut kaasa läinud ja tean üle keskmise hästi, mis suunas asjad liiguvad.Eks näis, kas need kuhugi jõuavad ka, aga praegu on see küll igal pool kõige olulisem jututeema!

Rõõmsamates toonides ja konkreetsemalt rääkides - pühapäeval oli tutorial lunch. Jalutasime Medeazzasse ja sõime seal lõunat, pärast kiikusime ja olime niisama. Kena oli :) Täna orienteerumas olime ka niisama, mina ja Iva vähemalt. Me ei otsinud mitte ühtegi punkti üles, vaid jalutasime tagasi algusesse, kui seal enam kedagi ei olnud ja rääkisime juttu, päevitasime :)

Pilte tutorialist:

Viimane 'day 1'

Ma nägin eesleid!!!

Ei hakanud reedel kirjutama, sest unustasin ära/ ei viitsinud/ mõtlesin, et kirjutan niikuinii koristuspäevaga koos. Majandus oli tore. Ja sain aru, kui palju ma õppima pean. Ja Malcolmil polnud mu kolmapäevasest puudumisest sooja ega külma ja ta teadis, et mul oli esta suuline ka. Samas ta teab ka, et ma ei ole majanduses väga tugev...
Siis teesklesin, et ei tea, et inglise keel on (blokkide vahetus oli) ja läksin oma vaba tundi nautima, + INA jätsin ka vahele. Kasutasin aega aga väga produktiivselt - viskasin ära kuhja pabereid, mida ma enam kunagi ei kasutaks ning koristasin oma nurga ära. Toakaaslastele avaldas muljet ;)
Füüsika, siis itaalia keel. Cristina ütles, et tal pole kunagi ühegi klassiga nii lõbus olnud :)
Pärast ruttasin Monfalconesse punasesse risti ja tegin oma vabatahtlikku tööd paar tundi. Käisin Gorizia haiglas, kus polnudki enne käinud ja uus abiline Marko oli ka autos, kellega polnud enne koos töötanud. Alguses ta mulle ei meeldinud, aga kui me Gorizias patsiendi neurokirurgiasse ära viisime ja tühja ratastooliga tagasi ooteruumide poole läksime, olid nad Ivaniga nagu lapsed oma ratastooliralliga ja mu mulje tast muutus :D

Täna hommikul ärkasime vara, et Sloveeniasse koristama minna (http://www.ocistimo.si/). Nagu tavalisel koolipäeval, kuskil peale seitset. Tegelikult ainult mina ja Iva ärkasime, teisi käisime äratamas, Allit ei suutnudki üles ajada :D Väljasõiduga jäime ca 40 minti hiljks, nii et Komenisse jõudsime ka siis, kui kõik olid juba ära läinud ja kohtumispaik oli hüljatud. Õnneks lõpuks läks kõik hästi, Petar hakkas ühe naisega rääkima (ta sai keelega hakkama, serblane), kes viis meid ühte teise kohtumispaika, kus ühed inimesed küsisid ühtedelt teistelt, kes helistasid kellelegi, kes tuli oma autoga ja viis meid ühte teise kohta, kus me pidime teeäärt koristama hakkama. Tee läks kaheks, 4 ühte, 4 teise suunda ja minu rühmal oli kuskil nelja-viiekildine jupp teha ja tagasi saime ühe prügikotikogumisauto pagasnikus :D Kohalikud olid väga tänulikud ja tegid meile lähedal joogid välja kuni me teist rühma ootasime. Neil oli vähe pikem jupp teha ja nad saabusid tagasi suurema prügikotikogumisauto kastis. Seisid seal ja lehvitasid :) Ilm oli ka super!







Piiriäärsed külad, huvitav oli kuulda sloveenia keelt väikeste itaaliakeelsete väljenditega vahepeal (eccolo, porco dio ect.)

Viimane 'day 8'

Päev 8 on hea, tähendab hommikust vaba tundi. Saan mõnusalt tund hiljem ärgata, kui maja on juba tühi. Täna olin küll hetkeks üllatunud, Cindy magas veel kui ma tõusin, aga ma arvasin, et ta on sicklistis. Tegelikult oli tema ka üllatunud, kui ta üles ärkas ja nägi, et esimesse tundi ta enam ei jõua... juba teist päeva järjest. Homme on tal päriselt esimene vaba tund, aga ükskõik kui palju mina ka ei tahaks esimese tunni jaoks mitte üles ärgata, ma ei saa seda teha. Majandus on ja ma eile juba ei läinud tundi. Ja kuradi INA (nii rumal asi, ma ei viitsi isegi seletada, mis) võtab mu ainsa vaba tunni homme ära.
Esimese tunni jaoks võib aga üles tõusta juba selle pärast, et ma magasin täna peale kooli päris palju. Füüsikas oli pikk tund, kontralltöö relatiivsuse ja astrofüüsika peale ja peale seda läksin peaaegu et masendunult sööklase. Tegelikult rohkem selle ajal, sest ma lahkusin varem, polnud midagi kirjutada. Aga täpselt siis, kui sööklasse jõudsin, tuli raamtukogutädi sealt välja ja mulle tuli meelde, et ma ei ole veebruari algusest saati tema juurde läinud, kuigi ma peaksin seda igal nädalal tegema. Ja temal on see alati meeles... Niisiis peale tunniajast vestlust Enniga (jeei!) töötasin raamatukogus tunni ja olin isegi et üsna produktiivne, aga lõpetades oli mul selline peavalu, et käisin Sarah juures ja ütlesin, et täna ma küll joonistada/maalida/vesivärvidega mängida ei taha. Siis neljast kuueni on tühi auk, kuigi mäletan, et istusin suures tos uuel diivanil ja tundsin, et olen väga väsinud. Heitsin natukeseks teki alla ja kui ma üles tõusin oli pime ja vaikne. Kõigest 22.40 küll, kuid olin kõik maha maganud (sõna otseses mõttes) – peale 22.30 enam pessu minna ei või, operatioon ananassi miiting oli just lõppenud ja curfew oli kohe algamas, nii et polnud enam mõtet end teise residentsi ka vedada, et küsida, mis need kõik sada asja olid, mis inglise keele jaoks selle nädala jooksul teha tuli. Õpetajale see homme ei meeldi, aga mulle ei meeldiks seda kodutööd ka niikuinii teha.


Ja nüüd vastus populaarsele küsimusele selle kohta, kas kavatsen teid iga päev oma tegemiste kirjeldustega pommitada ja üle külvata. Vasus on Jah. Kuni viimase koolipäevani (st järgmise reedeni, mitte lõpetamiseni. Ka minul on mingisugused piirid).