Sunday afternoon I finally got to Tallinn and had access to TV and football! This was after a few days of a kind of a working and holiday camp with my parents and family friends couple hundred of kilometers from here, always surrounded by mean mosquitos and a Duino-winter-like weather - awful wind (saw quite a lot of tree trunks lying in the middle of the road on my way back), raining every once in a while and air temperature some 10-15 degrees. I walked in the wavy lake (that looks like sea though) a couple of times, just because the water seemed warmer than air. And I'm still not sure if I've got used to the bright sky in the middle of the night. Every time I decided to go to sleep, around 12 (the work and keeping an eye on my brother was quite tiresome), I walked back to my house and felt like it's early morning and it's already time to wake up.I even read with the light coming from outside around midnight and and didn't see the need of switching on the light.
Now I'm making some arrangements for the time I'll spend in Amsterdam soon, and when not watching football, I'm complitely preoccupied with reading about European policies, biodiversity analyses and UN directives. Luckily, I enjoy it, however awful that might sound.
I have had some problems with deciding on whose side to be on with some games. Still, ususally it's simple, like last game yesterday, of course, Italy and right now, Slovakia-New Zealand it is obviously my roommate's homeland - NZ. And of course Slovakia scored exactly when I was typing 'NZ'. Damn.
teisipäev, 15. juuni 2010
kolmapäev, 9. juuni 2010
Thoughts of Venice in the night
Just something I wrote during my last day in Italy
Even though it was the full moon, it appeared as a little dot in the sky so pale compared to the warm light coming from the hundred lit windows of the Venezian houses. I was moving along the canal towards San Marco, the warm air softly touching my skin and meanwhile I watched dining people holding up their feet as the water rose and submerged the ground under their chairs and tables. A single star appeared. Dark siluettes with even darker gondolas quietly slided past me as if driven by magic. The magic of Venice.
We arrived to San Marco and saw other people dining and some playing classical music for them. Claping everywhere and water everywhere. We took off our shoes and sloshed through the water across the piazza and enjoyed the dirty water almost reaching our knees. That night I could not help thinking that this city of labyrinths is sinking and in a way this was true. As long as I don’t know when I am going back, Venice will have to sink to the bottom of the vast pond of my memories – a safe place where I can always dive into and find it.
The good bye was gentle and calm, no tears. Not like Duino over the previous few days when every hug or word could make me cry. It was hard, but I can only be happy – there is something that letting go of hurts so much and I can only be thankful for the people who have made it all worth it. I know I have been very lucky. I feel lucky.
Even though it was the full moon, it appeared as a little dot in the sky so pale compared to the warm light coming from the hundred lit windows of the Venezian houses. I was moving along the canal towards San Marco, the warm air softly touching my skin and meanwhile I watched dining people holding up their feet as the water rose and submerged the ground under their chairs and tables. A single star appeared. Dark siluettes with even darker gondolas quietly slided past me as if driven by magic. The magic of Venice.
We arrived to San Marco and saw other people dining and some playing classical music for them. Claping everywhere and water everywhere. We took off our shoes and sloshed through the water across the piazza and enjoyed the dirty water almost reaching our knees. That night I could not help thinking that this city of labyrinths is sinking and in a way this was true. As long as I don’t know when I am going back, Venice will have to sink to the bottom of the vast pond of my memories – a safe place where I can always dive into and find it.
The good bye was gentle and calm, no tears. Not like Duino over the previous few days when every hug or word could make me cry. It was hard, but I can only be happy – there is something that letting go of hurts so much and I can only be thankful for the people who have made it all worth it. I know I have been very lucky. I feel lucky.
laupäev, 15. mai 2010
Lõpp on alanud
Täna on maja barbeque, peaks tore olema. Ilm ei ole küll kõige ilusam, aga usun siiski, et riideid on mul vähem seljas kui nii mõnelgi tallinnlasel praegu (rääkides siiski neist, kes vabas õhus ringi tammuvad). Eile oli erakordselt päikseline ja kena ilm, nii et jalutasime/matkasime üle küngaste (eesti mõistes vist väikeste mägede) teistesse küladesse ja käisime ühel vanatädil möödaminnes külas. Nagu ikka, oli tal kohe jäätist, mida lauale tuua ja tunnikese rääkisime elust, poliitikast, immigrantidest ja haigekassasüsteemist, siis tulime läbi jahisadama jalutades tagasi. sain aru, et saan itaalia keele mõistmisega väga hasti hakkama, rääkimisest siinkohal küll ei räägi, ning et ma hakkan siinset elu väga igatsema...
Teepeal nägime ka kitse, oli ainult ~5 meetri kaugusel üks hetk.
Meeleolult on täna väga raske päev olnud, kuigi oma paari entsüklopeedia jagu paberite ära viskamine tegi elu kohe palju kergemaks. Aga peaks vist minema, enne kui kogu toit ära süüakse (bbc pole küll veel alanud, aga UWC inimeste seas on igasugune toit väga hinnas ning kuulutati välja, et kooke on saadaval...)
Duino ja kindlus matkateelt tagasi vaadates
Teepeal nägime ka kitse, oli ainult ~5 meetri kaugusel üks hetk.
Meeleolult on täna väga raske päev olnud, kuigi oma paari entsüklopeedia jagu paberite ära viskamine tegi elu kohe palju kergemaks. Aga peaks vist minema, enne kui kogu toit ära süüakse (bbc pole küll veel alanud, aga UWC inimeste seas on igasugune toit väga hinnas ning kuulutati välja, et kooke on saadaval...)
Duino ja kindlus matkateelt tagasi vaadates
pühapäev, 2. mai 2010
postitus 101!
Viimasest koolipäevast:
(Tegin reedel esimese eksami ära, 2 eksamit koos. 14 veel. Loodan, et kirjandikirjutajatel läks hästi, mulle teemad ei meeldinud.)
(Tegin reedel esimese eksami ära, 2 eksamit koos. 14 veel. Loodan, et kirjandikirjutajatel läks hästi, mulle teemad ei meeldinud.)
esmaspäev, 26. aprill 2010
Hehee
Naudin vaba aega :) Käisin täna ujumas ka esimest korda sel aastal, nii hea oli! Laupäeval käsin Bolognas... Muud pole suurt teinud, ainult õppinud, rääkinud, magannud, pikutanud, naernud. Homme panen pilte viimasest päevast. Ujuda oli ikka nii hea!!!
kolmapäev, 21. aprill 2010
Viimane 'day 2'
See on eilsest.
Mata, füüsika, maailma kultuurid, inka ja vaba. Pärast istusin tunnikese sööklas mehhiko primoga :) Polnud temaga kaua rääkinuud ja tore oli kergelt vestelda, sest mis peale seda tuli (ja osaliselt juba tundide ajal) oli päris intensiivne. Seda on raske lühidalt edasi anda, kuid keegi saatis NC (no clue) nime all mass-e-maili kutsudes kõiki anonüümselt allkirjastama manifestot. Sellele järgnesid vaidlused kõkjal anonüümsuse ja ideede üle (kuidas aasta jooksul on reegleid juurde tehtud õpilasi protsessi kaasamata ning ka karistused on mitmekordselt karmistatud). Tegelikult, kui ridade vahele vaadata, on see kiri aga otseselt millegist muust, ja kuigi manifesto punktid jätavad külmaks, siis selle "varjatud mõttega" nõustun. Need manifesto punktid ei olegi enam olulised... Sellegipoolest pidasin paar päris tulist vaidlust mõne suuure NC toetajaga, millest siiamaani vähe uimane. Tegelikult olen ka ise hullusega pisut kaasa läinud ja tean üle keskmise hästi, mis suunas asjad liiguvad.Eks näis, kas need kuhugi jõuavad ka, aga praegu on see küll igal pool kõige olulisem jututeema!
Rõõmsamates toonides ja konkreetsemalt rääkides - pühapäeval oli tutorial lunch. Jalutasime Medeazzasse ja sõime seal lõunat, pärast kiikusime ja olime niisama. Kena oli :) Täna orienteerumas olime ka niisama, mina ja Iva vähemalt. Me ei otsinud mitte ühtegi punkti üles, vaid jalutasime tagasi algusesse, kui seal enam kedagi ei olnud ja rääkisime juttu, päevitasime :)
Pilte tutorialist:
Mata, füüsika, maailma kultuurid, inka ja vaba. Pärast istusin tunnikese sööklas mehhiko primoga :) Polnud temaga kaua rääkinuud ja tore oli kergelt vestelda, sest mis peale seda tuli (ja osaliselt juba tundide ajal) oli päris intensiivne. Seda on raske lühidalt edasi anda, kuid keegi saatis NC (no clue) nime all mass-e-maili kutsudes kõiki anonüümselt allkirjastama manifestot. Sellele järgnesid vaidlused kõkjal anonüümsuse ja ideede üle (kuidas aasta jooksul on reegleid juurde tehtud õpilasi protsessi kaasamata ning ka karistused on mitmekordselt karmistatud). Tegelikult, kui ridade vahele vaadata, on see kiri aga otseselt millegist muust, ja kuigi manifesto punktid jätavad külmaks, siis selle "varjatud mõttega" nõustun. Need manifesto punktid ei olegi enam olulised... Sellegipoolest pidasin paar päris tulist vaidlust mõne suuure NC toetajaga, millest siiamaani vähe uimane. Tegelikult olen ka ise hullusega pisut kaasa läinud ja tean üle keskmise hästi, mis suunas asjad liiguvad.Eks näis, kas need kuhugi jõuavad ka, aga praegu on see küll igal pool kõige olulisem jututeema!
Rõõmsamates toonides ja konkreetsemalt rääkides - pühapäeval oli tutorial lunch. Jalutasime Medeazzasse ja sõime seal lõunat, pärast kiikusime ja olime niisama. Kena oli :) Täna orienteerumas olime ka niisama, mina ja Iva vähemalt. Me ei otsinud mitte ühtegi punkti üles, vaid jalutasime tagasi algusesse, kui seal enam kedagi ei olnud ja rääkisime juttu, päevitasime :)
Pilte tutorialist:
Tellimine:
Postitused (Atom)
Viimati kirja pandud
Lühike, aga veinirohke postitus
Peale minireisi Kangaroo saarele jätkasime töö lainel. Seekord ei ole mul väga pikalt ja põhjalikult midagi kirjutada, sest veinitehas, kus ...
-
Viimasel nädalal enne jõule ma eriti tööd ei teinud, pühademeeleolu segas. Ja isegi kui oleks viitsinud midagi teha, siis iga natukese aja t... -
Kui Kelli Külliga Kununurrasse jõudis, olid kõik töökohad juba läinud. Põhjas, kuhu me nüüd jõudnud oleme, on väga laias laastus põhim... -
Kuskil saare all paremas kõige kaugemas nurgas on koht nimega "Taverna at the end of the world". Tahtsin juba ammu sinnakanti näda...