pühapäev, 1. september 2019

Läänekallas, hoia alt!


Woop woop, kauaoodatud road trip sai lõpuks avapaugu! Esimene päev sõitsime kohe pea 500 kilomeetrit, sest kuni Geraltonini olime juba peaaegu kõike näinud (minu esimene roatrip aussis) ja ööbisime sealt veel pisut edasi ühes kodumajutuses. Geraldonile lähenedes tegime nalja, et kohe kohe läheb põnevaks, siit edasi teed pole veel näinud. Aga nii oligi, esimene kurv peale linna ja juba vaatas meile vastu maastik, mida me veel varem ringi sõites näinud ei olnud. Üldse oli läänekaldal sõitmine selline, nagu iga teine päev oleks uuel planeedil.



Ööbimiskohas ootas meid soe vastuvõtt ja üsna lage liivaplats. Omanik hoiatas öise tugeva tuule eest ja näitas isegi vaba karavani, kuhu võime peituda, kui tuul katusetelgis olemiseks liiga valjuks muutub. Tuul oli veel palju hullem kui ma ette oskasin kujutada ja kuigi alla ei andnud, siis esimene öö katusetelgis möödus suuremas osas ärkvel. Aga koht ise oli tore! Õhtul ühislõkke ääres saime juba ees ootavast teekonnast uusi teadmisi ning paremaid ja halvemaid karaoke etteasteid võis nautida hiliste tundideni. Noh, hilised tunnid meie uues autoelus algavad juba kella kaheksast üheksast :D Kell kuus on pime, seitsmeks on õhtusöök söödud ja siis vb istud veel tund kaks üleval.


Järgmisel päeval oli plaanis Kalbarri rahvuspark ette võtta ja kõige lihtsam plaan nägi ette, et õhtuks oleme sealt juba edasi sõitnud. Reaalsuses sõitsime kaardil II ööbimispaigana märgitud kohast alles viiendal päeval mööda ja rohkem ööbimist ette väga ei planeerinud.
Enne kui me üldse kuulsa "looduse aknani" jõudsime, kulus meil päev, et mööda rannikuäärset teed Kalbarrisse jõuda.






Sõitsime ööseks linnast veits edasi järjekordsesse homestead'i. Homestead on karjakasvatusfarmi (station'i) põhihoone, karavani- ja telkimiskohtade pakkumine on neil üldiselt (aga mitte alati) kõrvaläri. Seekord oli (kuivanud) jõeäärse platsi ääres ka rohkelt puid ja tuule probleemi ei olnud. Avastasime aga, et meie telgil on üks oluline jupp puudu ning peale väikest suhtlust müüjaga lubati vajalik osa posti panna ja Exmouthi saata.

Homestead'i hoovis

Lõpuks saabus Kalbarri avastamise päev!








Kõik need kärbsed! Mine või hulluks... 

Homestead oli juba otsapidi rahvuspargis ja saime varase stardi, kuid päikse loojudes pidime tunnistama, et ei jõudnud ikkagi kõiki radu läbi käia ja jäime veel üheks ööks, seekord hobuseranchosse. Üleülejärgmised naabrid olid ükssama abielupaar, kes meil juba üleeemisel öösel teises kohas naabriteks olid. Üldse hakkas palju korduvaid autosid ja nägusid nägema.
Kolmanda päeva hommikul sõitsime linna varusid täiendama, käisime laadal ja suundusime viimaseid radu avavastama. Käisime uuesti läbi ka Z-bend traili, sest see oli meie lemmik ning õhtuks olime tagasi põhimaanteel.



Ööbisime teeäärses tasuta peatumispaigas, aga see koht oli hiiglaslik! Enamasti olid ümberringi karavanid ja autoelamud ja ka jõe teine kallas oli rahvast täis. Tünnides ja jõeäärsetes kiviringides põlesid lõkked ja valitses veider ühtsusetunne.

Külli proovis jões jalgu pesta ja jäi mutta kinni

Külli jalapesu jões ei läinud kõige edukamalt, aga sellest polnud midagi, sest järgmisel päeval ootas meid Monkey Mia Resort. Uhkes karavanipargis saavad delfiinid 2x päevas töötajatelt mõned ämbritäied kalu ja ujuvad iga päev rõõmsalt platsi. Alguses sai nendega jalgupidi vees olla, hiljem läksime eemale kaile neid vaatama ja nägime lisaks merikilpkonna! Väga rõõmus päev :)




Tegime pannukaid





Teel Monkey Miasse käisime valgetest merikarpidest moodustunud rannas ja väiksel jalutuskäigul.


Korralik kontrast eelmiste päevade punase maastikuga


Peale delfiinide nägemist mõtlesime, et võiks veidi veel ju seigelda ja suundusime 4WD rajale, et 30 km kaugusele kaljunukile minna. Lasime rehvirõhud alla, lülitasime neliveo sisse ja panime ajama. Tee oli väga liivane ja paaril korral oli tunne, et nüüd jääme küll kinni, aga esimesed 20 kilomeetrit läbisime edukalt. Siis sai meie õnn otsa ja edasi me enam ei liikunud. Tagasi veel natuke sai, kuid proovisime küll nii, küll naapidi, aga üldiselt kaevasime end ainult sügavamale. Abi ei tulnud aga kaua oodata ja järgmise auto pealt hüppasid mehed välja, lasid meil rehvirõhud veel alla, sõitsid auto august välja, keerasid nina ringi ja korras. Sõitsime rõõmsalt algusesse tagasi :D Tee ääres lippasid mõned emud ringi.





Raja otsas oli väike muuseum, mis rääkis kuidas kunagi seal liivasel poolsaarel lambaid kasvatati ja maast tulevat looduslikult kuuma vett utiliseeriti. Kõigile külastajatele oli vabalt kasutamiseks üks kuuma vee tünn, kuhu me ilmselgelt peale sellist stressirikast sõitu ligunema läksime.

Õhtul plaanisime jälle tee ääres olla, aga puhkeplatsist vaid paarikümne kilomeetri kaugusel oli homestead, kus pidi väga vähe maksma ja sai ka kuumas vees liguneda. Öösiti oli ikka päris jahe juba ja mõte tünnist kutsuv! Õhtul istusime kaua tähtede all ja nautisime looduslikult sooja vett. Ja hommikul ärkasime vara ja vaatasime tünnist päiksetõusu :)

Woorame house stationisse jõudsime loojuva päikse valguses


Edasi jäi meile teele Carnarvon: linn, mille nime ma siiamaani hääldada ei suuda ja millest kõik soovitasid otse mööda sõita. Meie ei sõitnud, sest: 1. seal pidi olema pikk kai mere peale, mida me tahtsime näha (see oli suletud); 2. me tahtsime mehaaniku juurde minna (terves linnas mitte ühelgi polnud meie jaoks aega). Suhteliselt raisku läinud päevana tundus, aga lõpuks sõitsime autolammutustöökotta, sest juttude järgi pidi seal olema üks mees, kes varem tegeles radiaatoritega. Ta viskas meie autole pilgu peale ja ütles, et sellel pole midagi viga. Mõni guugeldab endale haigusi, meie Archiele iga kahtlase heli peale kõiksuguseid mehaanilisi vigu. Õnneks mees meilt selle kiire diagnoosi eest raha ei võtnud ja aitas isegi ühe otsa lõppenud esitule välja koukida. Saime ostukeskuses kõik varud täiendatud ning enne õhtusesse puhkekohta jõudmist isegi blow holes'ide juures käia.




Kiire stir fry maantee ääres

Edasi veetsime nädala Exmouth'is ja ümber, sellest juba järgmises postituses. 

Kommentaare ei ole:

Viimati kirja pandud

Lühike, aga veinirohke postitus

Peale minireisi Kangaroo saarele jätkasime töö lainel. Seekord ei ole mul väga pikalt ja põhjalikult midagi kirjutada, sest veinitehas, kus ...