Rottnest ja Leschenaultia

Tagasi Perthis, tegime rannapäeva. Käisime Cottesloe rannas ja sulistasime natuke ookeanis. Austraaliasse jõudes sai mu ametlikuks aadressiks Külli farmeri õe Robyni kodu Perthi lõuna osas ja peale ujumaskäiku sõitsime tema juurde õhtusöögile, sest mu pangakaart oli kohale jõudnud! Järgmiseks päevaks olime planeerinud reisikese Rottnesti saarele, aga kuna õhtusöök läks üsna pikalt, ärkasime taaskord hommikul konkreetsete plaanideta ja mõtlesime, kas minna või mitte.. Meil ei olnud pileteid ja esimestele praamidele poleks enam jõudnud. Ainsaks toiduks olid mõned riisigaletid ja Robyni poolt kaasa antud kurk. Perthis oli ilm väga ilus ja järgmisest päevast pidi kohale jõudma kuumalaine, mistõttu tundus toas kondika all istumine kohutava raiskamisena ja võtsime end siiski kokku. Sõitsime Fremantle’i sadamasse, saime VIIMASE vaba parkimiskoha, maksime kogemata kahe päeva parkimise eest ja kiirkõndisime praamile. Rottnestil laenutasime endale päevaks rattad ja tegime tervele saarele ringi peale!

Nägime quokka’sid, merilõvisid ja palju päikest. Võtsime mõnusalt tõususid ja lõpetuseks ujusime ookeanis. Nii toree päev oli!

Meie esimesed quokkad

 

Tagasi mandril, käisime veel enne sulgemist pisut Fremantle turul ringi, jalutasime ümbruskonna meeleolukatel toidutänavatel ja sõime päeva lõpetuseks hea kõhutäie.

Laupäeval jõudiski korralik kuumus kohale, aga õnneks ilmutas end meile põgenemisplaan. Krissu ja Raikko olid ka linnas ja kutsusid mõne teise eestlasega Perthist tunnikese kaugusele järve äärde aega veetma. Eelmisel päeval rattaga sõites põlesid jalalabad ära ja pidin sokkidega rannas olema :D Suurema osa ajast ulpisime niisama soojas vees ja proovisime jahutust saada ning õhtu lõpetuseks käisime sushit söömas. Jällegi üks hea päev, kuni hetkeni, mil koju jõudsime.. Külli küsis mult võtmeid, sest ma olin viimane, kes kodust välja tuli, aga ta polnud mulle varem seda kohustust jätnud. Ma eeldasin, et tal on võtmed, keerasin seestpoolt lukustuse peale ja panin ukse kinni. Nii me seal siis seisime, meie ühel pool ust ja võtmed seespool, seal, kuhu Külli need hommikul mulle kaasavõtmiseks oli jätnud. Midagi polnud teha, sõitsime paarkümmend kilomeetrit Robyni juurde, laenasime temalt võtmed ja sõitsime tagasi.

Esmaspäeval sõitsime Robyni juurest läbi, et võtmed tagasi viia. Kohvitasime tunnikese ja kui postkasti uuesti kontrollisime, oli kohale jõudnud ka mu tax file number. Tööle asumiseks oli kõik vajalik olemas. Peale töökoha muidugi, aga picking seasoni alguseni oli veel mõni nädal aega.