IKARIA!

Päev rannas - Gialiskari

Ikaria pidavat olema maagiline koht. Inimesed elavad keskmiselt saja aastasteks ja kõik on kogu aeg õnnelikud. Ja siis veel muidugi on seal kõige kuulsamad panigyrid... Peale lihavõttepuhkust oli mu viimane soov veel enne minekut Ikarial panigyril ära käia. Mul oli viimane täitsa vaba nädalavahetus, seega pühapäeval hüppasime praami peale ja õhtul jõudsime Ikaria tähtsuselt teise linna Evdilosi. Johanna on Ikarial päris mitu korda käinud, nii et seadsime sammud tema valitud randa linna kõrval ja magasime hommikuni mõnusat und (mõned seltskonnast vaidleksid vb vastu). Meie rannakeselt oli praamisadamale ideaalne vaade ja panigyri pidi toimuma täpselt meie kohal kirikus. Super! Esmaspäeval hääletasime Gialiskarisse, et keskpäeval ühes mõnusalt hipilikus kohvikus hommikust süüa ja siis Ikaria kõige ilusamasse randa. Plaanid olid tegelikult palju suuremad, aga läksime aeglaselt kulgeva kohaliku eluga kaasa. Meri oli ägedalt kuri ning hüppasime tundide kaupa üle pea käivates lainetes ja magasime liival ning käisime gyrost söömas. Kui päris aus olla koosnes kogu meie reis selle hetkeni söögist-joogist, magamisest ja meres olemisest, aga niiiii mõnus oli! Õhtuks jõudsime tagasi oma esimesse randa, ootasime seal, et pidu pisut käima läheks ja kui muusika juba üleval valjemaks muutus, läksime panigyri platsile. Nende sadade kreeklaste seast leiti meie välismaised näod üsna ruttu üles ja mingi hetk toodi meile kuskilt letist hunnik klaase (sellised suurte shotiklaaside laadsed, millest nad siin tavaliselt veini rüüpavad) ja pudel veini, tere tulemast Kreekasse :) Aga tantsimine ei hakanud enne 11, millest oli väga kahju, sest me pidime üsna pea praamile minema, aga natuke sai ikka samme jälle harjutatud. Kõik veinid hävitasime ära, mis meil olid, leidsime kanada-kreeklastest sõbrad endale ja iga natukese aja tagant pidi keegi alla randa minema, magavat Johannat kontrollima ja vaatama ega praam veel ei paista. Me ei tahtnud enne sadamasse minna, kui praam tulekul, sest tavaliselt jääb see hiljaks. Mingi hetk üks meie uutest sõpradest mainis, et siit näeb praami alles siis, kui see on lahkumas. Aaaaa, paanika! Üks tiim alla Johannat äratama, teine ees praami püüdma! Praam pidi minema 1.40, meie hakkasime kl 2 jooksma. Kaheksakesi jooksime alla linna poole, väike vint sees ja võhm suurest tantsust täiesti väljas, seljakotid, magamiskotid ja mis kõik veel igas ilmakaares tilpnemas! Linna kohal näeme, et praam keerutab sadama sissekäigu juures, aga aru ei saa, kas tuleb või läheb! Nii absurdne lihtsalt, kõige naljakamad 15 minutit vist üldse :D Aga praam oli muidugi alles sadamasse tulemas ja oleksime sealt rannast täpselt sama pilti näinud ja natuke oleks võinud selle paanikaga tagasi hoida, aga ega üle 10 minuti hiljem lahkuda ei oleks tohtinud... Kokkuvõttes saime enam-vähem terve ekstra tunni oma süsteemiga pidu nautida :)

Minek:

Olek:

Tulek:

Igal juhul oli väga õnnestunud trip ja nii äge, et ma saan lihtsalt teisele saarele peole minna ja hommikul kl 7 tagasi jõuda ja kontori suunas hääletama hakata. Mul oli õnneks vaba päev, siukse peavaluga ei anna mingit tööd teha, aga keskpäevaks pidin ikka jälle inimeseks saama, sest Nailah tuli lennujaama ära saata. Uskumatu, et ta on läinud. Olime detsembri lõpust saati toakaaslased ja nüüd.. Emma kolib tema asemele ja ta on tore ja teine toakaaslane Tatjana on ka super, aga väga veider on! Kahe nädala pärast olen mina ka läinud siit. Samose nautimiseks on veel 12 päeva jäänud! Aga hetkel on Tatjana Thessalonikis puhkusel ja Margaux ja Noelia hoopis paar päeva siin enne kui Emma sisse kolib, nii e kõik on pea peal ja tagurpidi ja valesti...

PS. Selle kojutulekuga on ainult see mure, et olen 30+ temperatuuridega liiga ära harjunud. Eile õhtul tundsin, et veits jahe on ja tahaks jakki peale. Pärast nägin, kraadiklaas näitas 25 kraadi... Mis ma Eestis veel teen?

Mitlinii ja ratsutamine jm

Eelmisel neljapäeval käisime Mitiliniis Bibi juures õhtusöögil (mu esimene toakaaslane, kes mõni aeg tagasi Archist lahkus ja mõnda aega seal mägedes elas). Niii niii nii mõnus küla. Käisime jalutamas, kokkasime viiekesi koos ja sõime õues küünalde ja eesti muusika saatel (see viimane juhtus väga juhuslikult). Pühapäeval käisin Carine'ga sadamas Bibile head aega ütlemas. Ma olin jumala veendunud, et ma ei nuta, aga läks nagu ikka. Enne Bibiga kohtumist jõime peaväljakul kohvi. Nagu kreeklased. 2 tundi võttis mul üks frappe. Ja üldse ei plaaninud nii, lihtsalt läks nõnda. Tundub, et mingi väike kreeklane on minus üles ärganud. Kuigi kahtlustasin seda juba pisut varem, kui avastasin, et tavernas maha istudes ei ole mu esimene küsimus "kas saaks ühe õlle?" vaid "kes tahab ouzot juua?" Meenutades, kuidas mu esimesel nädalavahetusel Victoria mu üle nalja tegi, kui ma oma pooliku ouzo klaasiga hakkama ei saanud, ma arvan, et ma olen väga suure ja uhke sammu vahepeal edasi astunud!

Laupäeval käisime mägedes metsa all ratsutamas, tore oli :) Sinna saamine oli paras seiklus, aga õnneks käis kõik kreeka aja järgi ja pool tundi hilinemist polnud maailma lõpp. Pärast istusime seal hobuste ja rantšoomanikega veel jupp aega ja ootasime järgmist gruppi järgi, aga siis järjekordne surmaretk - valisin sihtkohaks ranna, kuhu mööda rannikut jalutades kulus 2 tundi, ühegi varjuta. Oleks hääletanud, aga terve aja jooksul ei möödunud meist ükski auto! Samas, kui lõpuks viimase kurvi tagant randa nägime, siis oli küll tunne, et see oli nii väärt seda! (Kas ma mainisin, et meil oli terve nädal vähemalt 35 kraadi...) Külmad joogid baarist, suplus, lõpuks jäin päevitades magama ja kui õhtul Pythegorios Dora (veel üks inimene, kes juba ammu Archist lahkunud, aga Samoselt veel lahkuda ei taha) tantsuetendust käisime vaatamas, olin nii põlend kui põlend!! Aga pärast istusin tavernas, peale minu 2 hispaanlast (Bibi sealhulgas) ja 6 kreeklast (Dora sealhulgas) olin nii õnnelik, et ma olen siin nii palju inimesi kohanud, kellega poleks kunagi enne arvanud, et aega veedan. Ja Dora ütles nii armsaid asju ja mainis veel, et ma olin üks ta parimaid kreeka keele õpilasi :)

Nii et midagi väga erilist ei ole nagu teinud, aga kogu aeg on nii tore olnud, kuigi pühapäeva õhtul istusin lõpuks oma toas oma voodis klapid peas ja vaatasin üksi filmi (millal selline asi viimati juhtus?) ja olin nii tohutult kurb, sest tundsin, kuidas minu aeg siin on peaaegu otsas. Muidu hispaania filmi vaatasin, mida kunagi aastaid tagasi nägin ja seekord naersin nii paljude naljade üle, mida 16-aastane mina ilmselt tähelegi ei pannud. Mu kultuurialased teadmised on aastatega ilmselgelt tohutult paranenud! Ahjaa, kõik need miljon uut inimest ka, kelle saabumine paneb tundma, et mul on aeg lahkuda. 8 inimest laupäeval. 2 eile, seitse veel täna! Pole enam päris oma kodu tunne, aga see ei ole halb. Kodu ootab Eestis!

Panigyri!

Pythagorios oli eile panigyri, üks parimaid, kus ma siiamaani käinud olen! Terve maja läks kohale ja saime palju tantsida! Ilmad on siin nii mõnusad ja õhtud nii soojad, mitte millegi pärast ei pea muretsema. No seda peab ikka meeles pidama, et järgmisel hommikul tuleb tööl olla, päris mitmed võtsid juba ennatlikult tänase päeva vabaks. Ma panustasin lihtsalt inimlikul kellaajal tagasi tulemisele ja peaaegu õnnestus ka. Tatjana magab ikka veel, lõuna kohe käes, aga ta tuli ka kuskil hommikul alles. Toas oli nii palav, et ma magasin rõdul jälle, aga Tatjana oli mu tühja voodit nähes päris paanikasse sattunud. Ajas kell 5 hommikul terve maja üles ja kuulutas kõigile, et minuga on vist midagi juhtunud ja ma olen kadunud, ma ise ei kuulnud muidugi midagi! Õnneks kõigil ei jooksnud mõistus niimoodi kokku ja mu "peidukoht" avastati üsna ruttu :)

Arghh, 't' täht ei taha üldse hästi töötada hetkel!

Eile sain kinnituse, et mul on olemas luba ainult poolest mid-termist osa võtta ja peale kahte päeva sealt koju lennata, seega on Ateena nüüd plaanis! Mul on veel üks korralik kuu aega aega, et Kreekat nautida, aga juba hakkab enam-vähem lõplik ajakava välja kujunema. Nädalavahetused on juba kõik kinni (ja neid on ainul 4 veel!), puhkusepäevad tuleb veel ülemusega kinnitada, aga pmst paberil on kõik juba kirjas ja 20. juulil asun Ateena poole teele. Võib-olla kolin isegi kahe nädala pärast juba baasist välja, aga see selgub hiljem.

Eile oli natuke stressirohke hommik, sest pidin Vathysse hülgevahti minema, aga midagi oli kindlasti vaja kontoris enne ära teha ja internet oli sama halb nagu alati ja ülemusel jube kiire jne, aga lõpuks olin rannas õhtuses vahetuses ja üks mees tõi meile külmad õlled (kas ma olen enne maininud, et inimesed on siin hästi lahked ja politseinikud tõid meile vett ükskord ja restodest tuuakse tavaliselt vett ja üks tädike tõi virsikuid ükskord ja osad on üldse puuviljavaagnaid saanud...) ja külm jook oli seal hullus palavuses väga hea. Aga ega see vist päris lubatud ei ole niimoodi tööajal... Igal juhul, mida kunagi kunagi tavaliselt ei juhtu, meie väga kuri organisatsiooni direktor tuli vaatama, kuidas meil läheb. Me teesklesime, et neid õllepudeleid ei ole olemas ja tema ka vist, ma teesklesin, et teen parasjagu märkmeid hülge käiumisest. Ta tegi meist paar pilti, kus pudelid täpselt varju jäid ja läks ära. Živjeli/terviseks selle peale.

To the end of the world!

Kuskil saare all paremas kõige kaugemas nurgas on koht nimega "Taverna at the end of the world". Tahtsin juba ammu sinnakanti nädalavahetuseks minna ja no kes suudaks sellisele kiusatusele vastu panna, oli aeg maailma lõppu hääletada!

Kolmekesti jõudsime üsna ruttu saare teise otsa. Nautisime teel mägiseid vaateid ja Kamposesse jõudes jalutasime randa nimega Psili Ammos (tõlgitult 'peen liiv', tean saarel kolme sellenimelist kohta, aga seni olin ainult meie baasi lähedal Psili Ammoses käinud). Tüübid, kes meid kohale viisid, peatusid ühe beach bari ees - autojuht oli selle omanik ja teine tüüp DJ, ning kutsusid õhtuks peole. Etteruttavalt võin öelda, et mina sinna peole ei jõudnudki, sest jäin baari ees magama ja ärkasin alles hommikul...

Psili Ammosesse jõudsime kuskil 5 ajal. Käisime ujumas, mängisime kaarte ja ootasime teisi 2 reisikaaslast järgi. Olime neid kuskil kolmandiku tee peal tee ääres näinud, aga kella 6 ajal saime järsku sõnumi, et nad on mingi autoga tagasi Pythagorioni läinud ja istuvad neid sõidutanud kuttidega baaris, kas on üldse mõtet enam tulla? Aga kuna oli vaja suve algust tähistada ja maailma lõpp vallutada ja Psili Ammoses ära käia, siis suutsime neid ikka veenda ja enne pimedat jõudsid nad umbes 5 autoga kohale. Rannas ei olnud peale meie õhtu lõpuks mitte kedagi ja me nautisime suve algust ikka täiega! Taevas oli ka nii tähti täis... Vahepeal ulpisime vees ja vaatsime niisama tähti, tegime tantsupidu ja istusime niisama. Enne südaööd võtsime jälle teekonna Kambosesse ette, aga baarini jõudes tundus, et tulime liiga vara. Mingid tüübid istusid baari ees ja lubasime poole tunni pärast tagasi tulla. Kõrval resto ees olid ülimõnusad sunbedid, nii et viskasime ennast sinna lebosse. Järgmine hetk oli kell umbes 5 midagi, ärkasin selle peale, et keegi kuskil oksendas ja tõusva päikese esimeste kiirte valguses tundus, et A. on väga purjus. Järgmisena ärkasin 9 ajal, sest magamiskott hakkas jalgade külge sulama ja aeg tundus paras, et ujuma minna. A. oksendas endiselt. Üks onu restost tuli ja küsis, kas kõik on korras. Ütlesin, et on küll. Onu ütles, et turistid tulevad varsti. Ütlesin, et korjame oma asjad enne kokku, no problem. Onu vaatas uuesti A. poole, kes kükitas ühes sunbedi otsas ja tegi aeg ajalt mingeid häälitsusi. Küsis uuesti, kas kõik on ikka korras. Täpselt sel hetkel keeras A ennast tooli pealt maha ja jäi nagu meritäht käed jalad laiali oma okse sisse vedelema. Vaatasime teda kaks hetke koos vaikides, siis ütlesin, jaa kõik on ok, me hakkamegi minema. Pärast kuulsin, et kaks tükki meist olid väga pika peo eile maha pidanud ja baariomanik oli lahkelt jaganud rohkem alkoholi, kui organism taluda jõudis. Vist oli hea, et ma enne juba magama jäin :)

Igal juhul A maailma lõppu ei jõudnud. Korjasime kõik asjad kokku, A kolis kuskile turistide eest varjatud kohta puu taha magama ja me hakkasime hääletama. Autosid oli minimaalselt ja jalutasime palju! Palav oli, palju üles-alla teid, teekond tundus üsna lõputu. Vahepeal jõudsime kuskile randa, kus sai ujuda ja siis veel viimased 3 km. Taverna maailma lõpus oli väga kaunis! Võtsime väga väga külmad joogid ja seejärel natuke süüa, pärast läksime mööda kauneid treppe alla mereni ja katsusime varbaga ka, aga kuna aeg liikus väga kiiresti ja meil oli vaja A.ga uuesti kokku saada, Ormoses käia ja enne ööd tagasi jõuda, siis ujuma ei läinudki ja alustasime pikka jalutuskäiku tagasi. Söögiks võtsime fetaga täidetud suvikõrvitsa õied ja täidetud paprikad :)

Ormos on väga armas koht. Varem olen sealt ainult pimedas läbi sõitnud, nüüd ka peatusime ainult jäätise ja väikse jalutuskäigu jaoks. Oleks võinud tänase ka vabaks võtta, sest õhtul hakkas seal jaanipäeva tähistamine... Tagasi saime kõik 5kesi ühe pick-upi kastis ja neid pick-upe jään kindlasti siinsest elust igatsema!

Mid term

No nüüd juhtus selline asi, et Kreeka National Agency otsustas ellu ärgata ja meile viimaks vahekohtumise korraldada. 21-25 juuli. Ja minul rõõmsalt piletid 23. juuliks ära ostetud. Kuupäevi muuta ei saa. Ma ei usu, et see training mingi hull põnev on ja niikuinii Ateena rõvedalt palav ja vastik suvel, aga nii hea oleks veel korra näha neid inimesi, keda ma novembris saabumisjärgsel koolitusel nägin ning veits teisi sõpru Ateenas ja lisaks, kui osad lähevad siit koolitusele, teised on siin... Jube vastik selle head aega ütlemisega jne.. Halb ajastus, ma ütlen!

Nailah hakkas täna täie hooga pakkima.Võttis päeva vabaks ja lagastas terve toa täis ja viskas asju minema ja sortis riideid ja mida kõike veel. Päris hirmus kui aus olla, liiga reaalne. Ja Adam läks ära. Ostis üleeile Ateena-Londoni pileti ja eile läks praamile. Lõunapausi ajal käisime veel koos ujumas, viimast korda, vähemalt mõneks ajaks. Ryan istus kail ja mängis kitarri ja me mägisime, et me oleme vaalad ja pritsisime vastikult soolast vett taeva poole ja olime muidu lollakad ja siis ta võttis oma kolm kotti, kitarri ja surfilaua ja istus taksosse ja sõitiski ära praami poole. Ma läksin tagasi kontorisse... Õhtu enne oli pidu ka, algul minu toas, siis Tomi toas ja siis ühed õlled lähedal hotellis ja siis kogunesime kõik (oma 20 inimest) kontorisse ja vaatasime miljon totakat youtube'i ja muud videot ja läksime ilmselgelt liiga hilja magama. Eile õhtul oli istumine Pythagorios, sest Rachel, mu ammu siit minema saadetud toakaaslane (kellega meil btw on keelatud suhelda..!) otsustas ka lõpuks saarelt lahkuda. Ta tagasitee Prantsusmaale tuleb üks äärmiselt põnev seiklus praamidega läbi Kreeka ja Itaalia vete ja paar nädalat mööda Lõuna-Itaaliat. Veetsime waterfrondil baaris palju aega ja nii palju inimesi tuli kohale ja kõik olid nii rõõmsad! Jäime sinna ikka väga kauaks ja lõpuks kui oli nagu liiga kaua istutud, siis tulid juba tantsima minemise jutud ja... No pikk jutt lühidalt, palju ouzot ja väga vähe und :D Ja kontoris on kõik pirnid jälle katki ja otsas omadega, nagu üks pime koobas. Varjabki väsinud nägusid.