Viimane 'day 8'

Päev 8 on hea, tähendab hommikust vaba tundi. Saan mõnusalt tund hiljem ärgata, kui maja on juba tühi. Täna olin küll hetkeks üllatunud, Cindy magas veel kui ma tõusin, aga ma arvasin, et ta on sicklistis. Tegelikult oli tema ka üllatunud, kui ta üles ärkas ja nägi, et esimesse tundi ta enam ei jõua... juba teist päeva järjest. Homme on tal päriselt esimene vaba tund, aga ükskõik kui palju mina ka ei tahaks esimese tunni jaoks mitte üles ärgata, ma ei saa seda teha. Majandus on ja ma eile juba ei läinud tundi. Ja kuradi INA (nii rumal asi, ma ei viitsi isegi seletada, mis) võtab mu ainsa vaba tunni homme ära.
Esimese tunni jaoks võib aga üles tõusta juba selle pärast, et ma magasin täna peale kooli päris palju. Füüsikas oli pikk tund, kontralltöö relatiivsuse ja astrofüüsika peale ja peale seda läksin peaaegu et masendunult sööklase. Tegelikult rohkem selle ajal, sest ma lahkusin varem, polnud midagi kirjutada. Aga täpselt siis, kui sööklasse jõudsin, tuli raamtukogutädi sealt välja ja mulle tuli meelde, et ma ei ole veebruari algusest saati tema juurde läinud, kuigi ma peaksin seda igal nädalal tegema. Ja temal on see alati meeles... Niisiis peale tunniajast vestlust Enniga (jeei!) töötasin raamatukogus tunni ja olin isegi et üsna produktiivne, aga lõpetades oli mul selline peavalu, et käisin Sarah juures ja ütlesin, et täna ma küll joonistada/maalida/vesivärvidega mängida ei taha. Siis neljast kuueni on tühi auk, kuigi mäletan, et istusin suures tos uuel diivanil ja tundsin, et olen väga väsinud. Heitsin natukeseks teki alla ja kui ma üles tõusin oli pime ja vaikne. Kõigest 22.40 küll, kuid olin kõik maha maganud (sõna otseses mõttes) – peale 22.30 enam pessu minna ei või, operatioon ananassi miiting oli just lõppenud ja curfew oli kohe algamas, nii et polnud enam mõtet end teise residentsi ka vedada, et küsida, mis need kõik sada asja olid, mis inglise keele jaoks selle nädala jooksul teha tuli. Õpetajale see homme ei meeldi, aga mulle ei meeldiks seda kodutööd ka niikuinii teha.


Ja nüüd vastus populaarsele küsimusele selle kohta, kas kavatsen teid iga päev oma tegemiste kirjeldustega pommitada ja üle külvata. Vasus on Jah. Kuni viimase koolipäevani (st järgmise reedeni, mitte lõpetamiseni. Ka minul on mingisugused piirid).

Viimane 'day 7'

Esimeses tunnis Cristina õnnitles meid - viimane itaalia keele tund esimeses blokis. Jee... Siis inka ja peale seda ajasin blokid sassi ja jalutasin rahulikult Lucchesesse tagasi, kuigi oleksin pidanud majandusse minema. Sain om veast küll õige pea aru, aga kuna järgmised blokid olid niikuinii vabad, ei viitsinud enam tagasi minna. Tegin eesti keelt hoopis, sest suuline oli täna. Sain täpselt selle küsimuse, mida tahtsin :)

Sõin taaskord ka liiga vürtsikat aasia toitu, mm.. Ja open mic oli täna, sest theatre week on. Käisin esmaspäeval nende etendust ka vaatamas, ja kuigi pean tunnistama, et mõni asi oli minu arust liiga palju, siis tervikuna oli tükk väga hea ja nauditav :)

Ilm on külm :( Aga sel laupäeval on Sloveenia versioon Teeme ära'st ja sain koolilt loa autotäis inimesi sinna vedada, nii et saatsin teate just laiali. Loodetavasti leidub piisavalt entusiaste, kes laupäeva varahommikul naabermaale müttama tahaksid minna. Rääkidest loodusest jne, siis meil oli 'sustainability competition', et kes suudab rohkem elektrit ja vett kahe nädala jooksul säästa, ning minu maja võitis. Saime selle eest uue diivani (kasutatud)!

Grados randa koristamas:

Viimane 'day 6'

Täna oli esimene viimane päev tunniplaanist, päev 6, mis minu jaoks enam ei kordu. Füüsika, matemaatika, vaba tund, inglise keel, maailma kultuurid. Esimesed kaks olid nagu ikka - füüsikas öeldi igasuguseid rumalaid asju (relatiivsusteooria, raske haarata...) ja teises oli raske unega võidelda. Vaba tunni ajal jõin kaks tassi kohvi ja inkas ei piinelnud nii nagu tavaliselt (kunagine peaaegu et lemmikaine muutus selle aasta jooksul igapäevaseks piinatunniks, aga kõige hullem on vist möödas). Pärast orienteeruma ei läinud, sest väljas oli kole sajune ning lihavõtetest pärit köha on ainult hullemaks läinud. Ostsin kartuleid hoopis ja nautisin pikka lõunasööki. Homme on eesti keele suuline, aga selleks valmistumise asemel õppisin paar tundi korea keelt... Pole seda väga ammu teinud, aga entusiasm tuli ootamatult (ja üsna valel hetkel...) tagasi. Eks täna tuleb taaskord unetundide arvelt näpistada ;)


Muidu lihavõtted olid toredad, ainult et haigeks jäin. Enne seda värvisime mune ja nautisime kevadilmasid. Pärast tuli päris suvi ka juba, üle kahekümne kraadi. Unfortunately I was pretty pissed with life (and for a reason!!!) on that day and didn't care.

Esimene eksam on 16 päeva pärast. Ei jõua ära oodata.

Aehh

Kõige kiiremad nädalad, mis mul siin olnud on, on nüüd möödas! (Füüsika) Aitas kah juba...
Tänasest algab neljapäevane puhkus, jeeei! Kevad on ka siin koos t-särgi-ilmadega, nii et tõotab tore tulla. Loodetavasti sama hea, kui eelmiselgi aastal.
Midagi suurt juhtunud ei ole, suusatamise lõpetasime ära. Viimase võistluse üks päev oli täielik katastroof, enamuse aja oli mõttes lihtsalt: "Great, just what I needed!" Rada oli raske, esimese punkti leidmiseks läks 45 minti (10 punkti). Siis murdsin suusa ära. Mõtlesin, et lähen ikka edasi, kuid siis kaotasin oma elektroonilise asjanduse ära. Läks hästi, varsti leidsin selle kuskilt lumehunnikust üles (€30..) ja läksin edasi. Lõpus enamuse ajast roomasin metsa all, suuski lohistasin käes järel. Aegajalt mõni roomas vastu ka, siis ei tundunud nii feilina see sõit. Õnneks teadsin, et olen endale kaks paari suuski ka kaasa võtnud. Lõpetasin raja ikkagi ära, sest paarissõit (open kategoorias) ja ei tahtnud teist alt vedada. Pärast tuli välja, et ainult pooled paarid lõpetasidki, meie kooli omadest ainult minu paar. Teisel päeval võitsin, hea lõpp hooajale ;)
Nüüd käin iga nädal jooksuorienteerumas koos selle Trieste klubiga, kellega mägedeski käisime, nii et suusatamist enam ei ole, aga neid inimesi näeb ikka :)
Muidu, tuba on meil Lucchese sotsiaalkeskuseks saanud (vb oli juba enne, kuid mitte nii sagedase külastusega). Eile oli üle pika aja esimene kord, kui ainult kolmekesi seal magasime, mina, Cindy ja Alex. Eks ole suure toa asi, ja meie kavalus, et aasta alguses külma kurtsime ja lisatekke küsisime ;) Ainult, et kui esimene tund vaba on ja võiks kauem magada on toas nii palju alarme, et eriti nautida pole saanud :D
Kõvasti head aasia toitu olen ka söönud, kuid üldiselt olen see, kelle üle naerdakse (sõbralikus mõttes), sest vürtsitaluvus on üsna nullilähedaseks muutunud. Ei teagi, mis juhtus.
Eelmisel aastal lõpetanud tulid ka külla, tore oli :)

Muidu on sageli lõpu tunne. Väljas on soe ja kõikides tundides kordame eksamiteks. Esimene on kuu aja pärast juba, suulised eksamid on juba tehtud. Paljudel on lõpu tunne. Nostalgitseme ehk liigagi palju.

KEVAD!

Tahaksin kirjutada midagi nii tähenduslikku nagu Britta seda tavaliselt teeb, aga pean tunnistama, et pole isegi teinud midagi tähenduslikku. Minu päevad on mööda läinud Gossip Girl'i vaadates :D Ka teised pole sellest pääsenud - igaüks, kes korra ekraani vaatab, jääbki vaatama. Nagu needus.

Seekord on esimene nv üle pikka(!) aja, kus saan vähemalt ühel päeval kaua magada. Viimane suusatamine oli eelmine nv ja eile käisin Mantovas, aga täna sain tõusta siis, kui enam und ei olnud, ja mitte hetkegi enne! Üllatavalt oli see juba enne kümmet... Õues aga särab päike. Lumetormist, mis siin vahepeal möllas ja mille sarnast isegi vanemad õpetajad ei mäleta, pole enam jälgegi - päike paistab, linnud laulavad ja kevad vaatab vastu igast värskest lillest, mis viimaste päevade jooksul maapõuest tärganud. Sellest inspireerituna.. kevadpuhastus! Viimane aeg ka juba :)

Väike meenutus lumisest Duinost:

Picture stolen from Ieva (A)
Aga see oli ilus lõpp põrgulikule päevale, kui tuule keskmine kiirus oli 150 km/h ja hurricane warningu tõttu ei sõitnud bussid ega olnud mõnus tundidesse kõndida. Võttis kaks korda kauem aega ka, kui jää-lume segu näkku tuiskas ja vahetevahel pidi puust kinni võtma ja ootama, millal hullemat sorti iil mööda läheb. Aga sellesama tõttu oli ka tee alla Lucchesesse suletud ning kui enam lumesõda mujal ei viitsinud mängida, võtsime Plesist prügikotid ja sõitsime Ieva ja Cindy'ga alla Lucchesesse peaaegu ukse ette :D Järgmiseks lõunaks oli kõik kadunud.

Pärast lisan Mantova ja suusapilte ka :)

Tagasi :)

Ja juba ma kirjutangi jälle siia, alles lubanud, et seda enam ei juhtu. Nagu ma kartsin, juba varsti tundsin, et tahan üht või teist kirja panna, kuid panin soovile vastu. Harjumus, mõtlesin. Kuid nüüd sain inspiratsiooni, millele ma ei saa vastu hakata. Veel arvan, et sain ka aru, miks ma ei ole kirjutanud - pidev rahulolutunne ja rõõmus meel pole kirjutama pannud. Mulle tundub, et istusin ikka maha, kui tahtsin kaevata või mõni eriti suur sündmus ei lasknud maha rahuneda. Kuid pikemat aega (nii pool aastat) on kõik olnud nii ühtlaselt hea, et pole vajadust olnud midagi avalikult välja elada. Nüüd on vist viimaks aeg, kui rõõm hakkab üle ääre voolama ja peab hakkama jagama!

Üle kolme nädala on jälle kool ja kuigi mulle veel eile tundus, et ma ei taha tundides uuesti käima hakata, ärkasin ma hommikul siiski suure rõõmuga ja terve päev olin energiat täis! Isegi kohvi polnud vaja ;) Pärastlõunal siiski läksime Mickey'sse kohvile, sest energiat oli nii palju, et tahtsin jalutada ja vastsaabunud kevadet nautida, aga muidu oli tegu täiesti loomuliku energiaga :)

Proovieksamite aeg, see kaks nädalat, oli nii hea, et ma usun päriseksamid mais tulevad ka üsna meeldivad. Nädal peale seda oli kurnav. Kõigepealt käisin jälle terveks nädalavahetuseks suusaorienteerumisvõistlustel, ühe võitsin isegi ära, ja siis projektinädalale. Olin seekord Trieste lähedal väga ilusas kohas (Val Rosandra), kus ööbisime vanas koledas külmas majas, kus polnud kütet ega sooja vett ja hingates tuli auru suust välja. Seltskond oli ka huvitav, mu primo saaks aru :D Tüdrukutest mina ja Hannah.. ja siis Pala poisid. Kui üheks päevaks tagasi tulin, oli nii mugav, kui sai oma toas riideid vahetada, duši all käia ja vetsus oli iste kogu aeg püsival poti peal (rääkimata sellest, et see oli puhas, mitte täis ropsitud... ) Muidu oli nädal hea, lihtsalt väsitav.
Val Rosandra
Seltskond :P


Järgmisel päeaval läksin juba suusatama jälle ja muidugi olid peale minu ainult poisid, kellega ma pidin ühte suurt tuba jagama. Vähemalt õppisin oma tuba (veel rohkem) hindama, sest päris üle viskas juba. Sõit oli kah üle kuue tunni autostradal, seeeest koht oli ilus, kohe Prantussmaa ja Šveitsi külje all :)



Siis Roomast ka veel mõni pilt:










Parim elamus Roomast oli see, kui hilisõhtul viimasel pildil oleva kindluse kõrval jõe ääres uisutamas käisime :)

See ka et, kevad on tõesti kätte jõudnud. Varem läks õhtuti külmaks, ikka alla 10 kraadi oli peale üheksat, aga õnneks just Christofi sünnipäeval täpselt oli esimene soe õhtu. Kogusime Olga ja Ievaga Lucchesest terve varanduse asju kokku ja läksime metsa. Mõned olid kooke teinud (millest ühest Hoang lõpuks läbi astus ja, kõike hullem, koogiga isegi ei juhtunud midagi (peale selle, et see peale seda ära söödi :O)) ja Christof toodi silmad kinniseotult ka kohale. Kuskil paarkümmend inimest ilmus lõpuks, nii et istusime, laulsime, sõime, jõime teed, räppisime ja naersime. :) Pärast jäid mõned Plesi tüübid meie toas peale lubatud kellaaega vahele, juba päris mitmendat korda... Kandikutäis teeküünlaid, mida metsas valgusallikana kasutasime, jäid kah paar päeva tagasi valedele inimestele silma, aga midagi vist ei juhtunud :)

Christofi sünna:


(Ja ball oli ka:)

.

See postitus on siin, et (vähemalt mõneks ajaks) teatada, et minu blogimine on lõppenud.

Nii mõnigi on täheldanud, et juba kuude kaupa pole siia õieti midagi ilmunud ja eks ta ole tõsi, need paar-kolm sõna, mis kirja on saanud on olnud vaid selleks, et teada anda, et olen veel elus. Muus osas on blogi pidamine end antud hetkeks ammendanud.



Niisiis, see on praegu lõpp. Ei anna pead, et juba järgmisel nädalal oma sõnu sööma ei hakka, kuid oodata ei tasu enam midagi. Aitäh kõigile, kes lugesid ja kommenteerisid :)