Jõulupuhkus!

Meil oli jõulude ajal 10 vaba päeva ja kuna põhja pool Queenslandis polnud veel käidud, otsustasime sinna minna. Viimane tööpäev oli jõululaupäeval. Pakkisime eelmisel õhtul juba auto kokku, küpsetasime ahjus seaprae ja kartulid valmis, praadisime ära kapsa. Kell 11 lasti meid töölt teele ja hakkasime tuimalt põhja poole sõitma. Õhtuks tahtsime jõuda 700 km kaugusele karavaniparki ja teise päeva õhtuks oli eesmärk olla Cobramist 1600 km kaugusel Bundabergi nimelises linnas. Sealt oli plaan hakata tasapisi mööda rannikut lõuna poole tagasi sõitma.

Minu närvid ütlesid umbes poolel teel üles, ilmselt varemgi, ja see väljendus küllaltki halvava peavalu ja kehva enesetundena. Põhjus oli ilmne... Nimelt, broneerisime jõulupuhkuseks sukeldumise Suurel Vallrahul ja aastavahetuseks laevakruiisi Sydneys. Sõidupäeva hommikul helistati, et kehva ilma tõttu tuleb sukeldumine ära jätta. Lisaks oli Austraalia juba mitu kuud Covidi vaba olnud kui järsku mõned päevad enne jõule tekkisid Sydneys (ja ainult Sydneys!) müstilised juhtumid, mis kiiresti levima hakkasid. Meie kruiis oli tõsise küsimärgi all. Ja minul oli mure suur, sest jõulude ajal reisides on paljud asjad juba broneeritud ja viimasel hetkel uusi plaane teha raske. Lisaks oli mul nii halb olla, et ma ei suutnud telefoniekraani suunaski vaadata.

Pidin selleks õhtuks alla andma ja õnneks jõuluõhtusöögi rõõme ei rikkunud miski :) 

Järgmisel päeval oli pikk sõit ees ja avastasime, et teele jääb üks mäestik, mida meile väga soovitatud on. Mäkke viis päris hull tee! Kõrgemale jõudes tegime mõnusa matka ja peale seda oli olemine juba nii palju kergem, et suutsime isegi järgmiseks päevaks uue paadireisi bronnida.

Jõudsime pimedas Bundabergi ja kahjuks rummivabriku uudistamiseks aega ei jäänud, sest juba enne kuute hommikul hakkasime sõitma, et oma K'gari (Fraseri saare) paadile jõuda. K'gari on maailma suurim liivasaar ja UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Meie päeva sisustasid kõiksugu veetegevused: snorgeldamine (kahjuks liiva kohal, aga nagu juba öeldud sai, tegemist liivasaarega 😀, pisut oli ka 'kohvikivi'), süstaga mangroovimetsas ja merel sõitmine, paadi taga tuubitamine. Liivadüüni otsa ronisime ka, randa viis meid amfiibmasin. Kuigi snorgeldamiselamust suurt ei olnud, olin siiski rahul, sest sain oma goprod esimest korda vee all proovida.

Kohvikivi, palju elustikku ei näinud, paadist ühte kilpkonna, kes lasi jalga enne kui vette jõudsime

Amfiibmasin

Düüni otsa ronimine

Vaated olid head ja ilm super

Palju eri toonides liiva

Mangroovimetsas

Panin neid pilte nüüd vist juba mitu, aga vesi oli nii helesinine, liiv nii valge!!!

Õhtul läksime hobuserantšosse ööbima ja õnnestus järgmiseks hommikuks end ratsamatkale sebida! See oli üks asi, millele olime juba päris kaua mõelnud. Retk oli väga tore, sest ei pidanud kõik samas jorus liikuma, vaid hobusega võis kõrvale tõmmata ja endale sobivas tempos liikuda. Minu vähese kogemuse ja liiga leebe suhtumisega liikusime pigem hobusele sobivas tempos...

Lõunapaus

Järgmine peatus oli Brisbane :) Queenslandi pealinn. Jõudsime isegi normaalsel ajal linna, aga seejärel kulutasime vist 2 tundi, et sobivat parkimiskohta leida ja läksime hämaruse saabudes linna avastama. Kesklinn jättis meile mõlemale hea mulje ja veetsime väga toreda õhtu!

Ööseks jäime hostelisse, mida polnud ammu teinud

Kesklinnas ala kõigile ajaviitmiseks, meie katsusime varbaga vett ja jõime rannahõngulisi kokse

Järgmise päeva elamus oli oodatust võimsam! Sõitsime Brissi lähedale vihmametsa ja ausalt öeldes oli see palju vihmametsasem kui oskasime oodata. Kõrgete puude all liikudes kuulsime koskede sulinat ja linnud röökisid täiest kõrist 🌿🌴🌿

Käisime veinikas ka

Õhtuks sõitsime Gold Coasti ja saime kuskile hostelisse toa, kust avanes aknast isegi ookeanivaade. Taaskord kulus parkimiskoha leidmisele piinarikkalt pikk aeg! Aga seejärel ruttasime Q1 ehk Austraalia kõrgeima hoone viimasele korrusele ja imetlesime õhtutuledes linna vaadet. Saime teiste eestlastega ka kokku :)

Meie väike hostel suurte majade vahel

Järgmisel hommikul käisime jõe peal SUPimas ja jalutasime veel Kullaranniku kuulsatel randadel. 

Siis olime valmis linnaelu selja taha jätma ja sõitsime jälle mägedesse vihmametsa. Sama tegi kahjuks pool Gold Coasti elanikkonnast ja mõned kohad jäidki nägemata, sest kilomeetrite raadiuses polnud kuskil autole ruumi! Käisime kahe erineva kose juures, esimesest on mul reaalselt igast küljest pilte, ülevalt, alt, vasakult, paremalt... Teise all käisime ujumas ka, see oli päris hea karastus 😀 

Õhtul läks asi jamaks. Kui me lõpuks mägedest välja saime ja üle piiri New South Wales'i tahtsime sõita, selgus, et järgmise paari sõidutunni jooksul ei leidu ühtegi vaba ööbimispaika. Aastavahetuseni oli veel vaid mõni päev. Oleks tahtnud autos kämpida, aga lõpuks saime Gold Coasti lõunaossa ühe vähestest saadaval olevatest motellitubadest. Hea seegi. Teel sinna helistati kruiisifirmast: aastavahetuse kruiis jääb ära. Õnneks raha kanti tagasi. Ööbimiskoht Sydneys oli meil ka juba kinni pandud, sealt enam raha ei saanud, aga sinna minna ka ei saanud. Victoria osariik kuulutas, et kõik, kes Sydneys käivad Victoriasse enam ei saa. Nii me siis pikutasime seal motellitoas ja kaalusime oma variante....

Sõitsime nõutult edasi

Teel lõuna poole sõitsime läbi Noosa, mis nägi väga fäänc välja, aga oli nii paksult rahvast ja autosid täis, et raske oli olla. Ja siis sõitsime läbi Byron Bay, mis oli nii tihedalt räpaseid seljakotirändureid täis, et meil ei olnud isegi võimalust Byroni majakat korralikult näha ja hea, et sealt kuidagi tulema saime. Õhtuks saime Sydney külje alla karavaniparki ööbimiskoha. Seda ka tänu sellele, et pargi skoor oli nii halb, et mõni ei läheks viimase variandina ka sinna. Ausalt, meile sobis läänekalda rahvavaba reisimine palju rohkem kui see idakaldal närvirakkude kulutamine, kuigi Covidil oli siin ka kindlasti oma süü, ilma selleta oleksime olnud samal ajal oma Sydney kesklinna toakeses.

Kui lõpuks selle augu üles leidsime, kus kämpima pidime, siis polnud tegelikult üldse viga

Kõige hullemad pidid püsielanikud olema, aga tulime hilja, lahkusime vara ja kohtasime ainult toredaid seljakotirändureid

Karavanipargist sõitsime hommikul Blue Mountainsisse, kus väga palju ei näinud. Great Ocean Road vol 2: ilus paik uduvaibas.

Kui aga natuke parklast kaugemale sai, siis nägime kui ilus seal on! Lisaks, peaaegu mitte ühtegi inimest :)

Seejärel jätkasime sõitu ja otsustasime ühe sneaky Sydney peatuse ka teha. Või noh, mitte päris peatuse, me sõitsime ooperimaja juurde, tegime selle ees ringteel kolm tiiru ja sõitsime edasi. Sydney: ✓

Mõtlesime ka välja, mida oma aastavahetusega teha ja sõitsime Canberrasse ja sealt edasi mägedesse!

Austraalia pealinn käidud

Kui välja arvata seik, kus kogemata parlamendihoone alusesse parklasse sõitsime, siis Canberras palju ei teinud

Käes oli aasta viimane päev ja otsustasime esimesel jaanuaril Austraalia kõrgeimasse tippu jõuda. Saime reaalselt viimase normaalse hinnaga toa lähimas linnas Jindabyne'is, järgmine variant oli juba 10 (!) korda kallim. Tegemist oli 6 inimese toaga suusakülas, kus lõhnas nagu äsja köetud saunas (ja fuajeesse jäeti tuppa võtmiseks okseämbrid..). Aastavahetusel tuli kuskilt ka ilutulestikku, mis pole siin Austraalias üldse nii tavaline.

Õhtu polnud 100% rõõmustamine, sest nägime juba päeval, et Sydney äärne piirkond, kus olime eelmise öö veetnud + Blue Mountains olid vahepeal Victoria poolt keelutsooni nimekirja lisatud ja veidi enne südaööd avastasime, et mõne tunni pärast kehtib see kogu NSWi kohta! Otsustasime siiski šampuse avada, klaase kokku lüüa, järgmise päeva matk tippu ära teha ja siis vaadata, mis saab.

Suusalift vähendas oluliselt jalavaeva

Pika sammuga udusse

Ilm õnneks selgines

Kohal

Vaatega Lõunapaus 

Peale Austraalia kõrgeimas tipus ära käimist hakkasime koju sõitma. Mõtlesime, mis me selle koju minemisega siis teeme, sest jäime pool päeva piiriületusega hiljaks. Piiripiirkonnas elades olime endiselt piirimulli liikmed, kellel on lubatud mulli piirides edasi tagasi üle piiri käia, kuid meie auto oleks reetnud, et oleme käinud kaugemal. Lõpuks polnud muud teha, kui läksime Barooga baari, võtsime mõned õlled, jutustasime hosteli rahvaga, kes ka sinna oli sattunud ja siis hüppasime tasuta baari bussi peale, mis meid koju viis. Piiril ei olnud küsimustki, kust me tuleme ja auto tõime järgmisel päeval koju, kui asjad juba pisut rahunenud olid.

Jalgsi piiri ületus

Kokkuvõttes vinge reis, nägime ja tegime nii palju, ainult närvikava pani aeg ajalt proovile. Kui midagi tegime, läks kõik meelest ära, aga pikkade sõidutundide jooksul läks vahepeal meel ikka mustaks. Siis jälle ununes kõik või oli tunne, et küll asjad laabuvad, ja nagu tavaliselt ikka, laabuski. Tagantjärgi ei saa arugi, mis ma sellest peast seal valutasin 😀 

☀☀☀