Niisama suurest vihmast

Kirjutasin tohutust vihmast viimati karnevali ajal, kui mägedes ühes külas ojadeks muutunud tänavatel kiljusime ja täiesti läbi ligunesime. Mõni tänav, mis muul ajal oleks tavaline trepp, oli justkui mitu purskkaevu kokku pandud ja vesi pritsis põlvedeni.

 Sain täna Eugenie'lt baasi uputusest mõned pildid (sest ta läheb varsti ära :( ). See suur uputus oli vist juba vähemalt kuu aega tagasi, nüüdseks on kõige suuremad vihmad loodetavasti möödas, sest talv on möödas! Kusjuures, peale vihma, mis uksest sisse tulvas, tuli ka katuselt kõvasti läbi ja nirises mööda seinu, selline tunne nagu elaks pappkastis.

Kuid nende fotode nägemine pani mõtlema, et ma vist korralikult ei rääkinudki, milline see Kreeka talv siin oli, vb sellepärast, et ma vihkasin seda nii väga... Kunagi ei teadnud, mis ilm järgmisena võib tulla, kõik olenes tuulest. Kui tuul oli lõunast, Aafrika poolt, oli soe, aga sadas, tihti oli äikest, kui põhja poolt, siis ei sadanud, aga oli kole külm. Ja see tuul vahetus nii iga 3-5 päeva tagant ja ükskõik kumb halb variant parasjagu oli, igal juhul oli kohutavalt tuuline.

Nüüd üks vana lugu jaanuarist, mis mulle veel seoses vihmaga meenus. See sattus sinna aega, kui ma üldse kirjutada ei jaksanud, aga tahaks selle toreda sündmuse ikka siia kirja saada. Kui jõuludelt tagasi tulime, kutsus meie kreeklasest (enam-vähem) vabatahtlik meid enda juurde Vathisse soolaleivale (seesama, kus sünnipäeval käisime) ja kaks tüdrukut peale minu jäid veel pärast ööseks tema juurde. Tore pidu oli, aga see selleks. Järgmisel hommikul sõitsime neljakesti ühte väga väga väga ilusasse kohta nimega Kerveli, et sukeldumisklubiga kooki süüa.

Seesama jõulukook, kust mündi leidmise korral terveks aastaks hea õnne osaliseks saad (βασιλόπιτα, kirjapildis pole päris kindel).

Pärast sõitsime veel jupp mööda ida- ja kagurannikut, siis jupp mööda põhjarannikut, lõpuks jõudsime Karlovasisse välja (see kauge saare teises otsas asuv ülikoolilinn). Selmet linna uues osas lihtsalt üks kohv juua nagu tavaliselt, ragistasin natuke ajusid ja juhatasin autojuhi üles mäkke, nö vanasse linna. Endal oli küll vahepeal hirm, et nüüd viisin meid kõiki kuskile võssa, aga ei, jõudsime lõpuks vanalinna. Peale väikest jalutuskäiku ja tagasi auto juures märkas autojuht, et üks silt juhatab kuskile koopa poole. Mõeldud, tehtud, hakkasime edasi ülespoole mäkke kõmpima. Poole peal oli nüüd autojuhil hirm, et tema on meid kuskile võssa juhatanud - meil oli võhm väljas, aga koopast polnud haisugi. Keerasime siis otsa tagasi, kui Alice teatas, et ei, tal on tunne, et me peaksime ikka edasi minema. Ja väga õige tunne oli! Auhind ootaski praktiliselt nurga taga, kui koopasuus võttis meid vastu lõbus seltskond kreeklasi, laual vein ja pisut söögipoolist. Kusjuures, meie kreekakeelsed tervitused olid lausa nii ehtsakõlalised, et esimese hooga ei tulnud nad selle pealegi, et me välismaalased! Andsid meile mõned taskulambid ja läksime koopasse kabelit uudistama (see on siin selline väga pop värk, koopad on usuasju täis). Too konkreetne kabel oli pühendatud püha Antoniosele. Kui me koopast lõpuks välja saime, kutsuti meid ka "lauda" ja jäime sinna ikka mitmeks tunniks.

Tuli välja, et mehed olid seal päeval koristamas käinud, sest paari päeva pärast oli püha Antoniose päev ning oodata oli palju külalisi. Kui lõpuks kodu poole tulema saime, siis anti meile ka käsk kätte, et neljapäeval peame kohal olema. Just täpselt, käsk. Ega siis ei jäänudki muud üle, kui neljapäeval tuli pealelõuna vabaks küsida, mõned sõbrad veel kaasa võtta ja pidustusele minna.

Lõpuks oli neljapäev üsna katastroof, teepeal hakkas niimoodi sadama, keegi meist polnud varem sellist asja näinud. Teekond üles mäkke ei läinud seekord mitte mööda rada, vaid ojakest... Õnneks oli vastuvõtt koopas nii vägev, et märjad jalad ununesid täielikult ning lõke, vein, souvlaki, küpsetatud sibulad ja elav muusika tegid oma töö. Enam ei mäleta, kas keegi meist haigeks ka jäi, aga vaevalt keegi läbi selle vihma müttamist kahetses :)