Peaegu nädal aega oli tõsist koduigatsust, eile läks veidi üle, aga mitte päris. Mõtlesin, et appi, mida ma teen siin? Kõik mu sõbrad on ju Eestis ja ma võiksin seal nii palju asju teha! Nüüd tunnen ennast veidi paremini, aga pole vist ikka päris endine. Cele käis ka just küsimas, kas kõik on korras, et ma veidi veider viimastel päevadel...

Reedel magasin medical centeris, olin Ivale seltsiks. Magasin Halloween party maha, aga mul oli seda und väga vaja. Järgmisel päeval kuulsin kõigi käest, et see oli best party ever jne. No tänks... Tegelikult eile oli võimalus näha väga paljusid mitte nii kaines olekus, kellest seda üldse ei oodanud :D Ja mul on hea meel, et mul toakaaslane balkanlane on, muidu ma kardaks neid kõiki :D

Toakaaslastest üldse nii palju, et kolmest kahega polnud ma pikka aega just väga rahul... Aga nüüd hakkan neid rohkem hindama. Pakkusin välja, et teeme toakaaslaste õhtusöögi mingi päev, et veidi rohkem koos olla jne. Dijana, mu supertore rooma arvas ka, et see on väga hea idee, tal sama olukord, mis mul seal toas. Kui tube tahtsin vahetada, siis ta üllatas mind väga meeldival moel. Kui talle oma otsusest rääkisin siis ta ütles, et tahab järgmine aasta ka minu rooma olla ja nüüd ma lähen lihtsalt niimoodi ära. See oli üks suur põhjus, miks otsustasin jääda.

Raha mul ei ole. Pangaautomaat lihtsalt keeldub mind teenindamast :/ Neljapäeval kavatsen Ljubljanasse minna, eks näis, kas mu probleemid saavad enne lahendatud...
Probleemid, probleemid, probleemid. Ahjaa, kuidas ma Yiranile ütlen, et ta ei saa meiega Sloveeniasse tulla? Oli mul vaja alguses "Yeah, sure!" üldse öelda???? Loll, loll, loll!!! Aga elu jooksis just mööda, lähen proovin kätte saada!