Caving!

Hea uudis on see, et sain eelmisel nädalal oma liigitesti tehtud ja oskasin kõiki liike (täpselt 100), halb on aga see, et sel nädalal tuleb iga päev veealust seiret teha ning mina olen nüüd ka selleks kvalifitseeritud, aga vesi tundub kuidagi nii külm... Kaks päeva on muud asjad ees olnud, aga homme vist sellest enam pääseda ei õnnestu.

Teeme tööd

Reede õhtul oli ühe vabatahtliku sünnipäev, nii et läksime majaesisele rannale ja vahtisime täiskuud. Ootasime, et see punaseks muutuks, mida ei juhtunudki, aga tore oli sellegipoolest ja vanakas oli suur hitt ;)

Laupäeval ärkasin alles lõunasöögi ajaks ja pärast käisime pikutasime ühes lähedalasuvas rannas ja kui tundus, et lebotatud küll juba, suundusime taaskord õhtut Pythagoriosse veetma. Meid peale võtnud autojuht küsis, kas oleme Archipelagost ning jaatava vastuse peale küsis siis, et kas lähme autodele järgi. Tuli välja, et oleme saanud sama autorendifirma teise töötaja peale ja jälle viidi mugavalt otse nende kontori ette. Kaks autot olid meile juba valmis pandud, nii et polnud muud kui kreppe sööma ja oma uute autodega baasi tagasi.

Colgate maxwhite'd reas

Ja nüüd pühapäev:

Käisime kohaliku matkaklubiga koobastes! Hommik algas varakult, sest 9.30 pidime juba saare teises otsas olema ja selleks tuli enne kokku saada kõik kolm autotäit inimesi (lisaks rendiautodele laenas meie mentor meile oma Prantsusmaalt toodud ühe külgpeegliga pisikest masinat) ning mopeed käima lükata. Esimene tragöödia oli köögiuks, millele keegi kohusetundlikult eelmisel õhtul taba ette oli pannud, kuid mida keegi sama kohusetundlikult hommikul enam avama ei tulnud. Ja kuigi võtme asukoht on tänaseni selgusetu, ei maksa siiski muretseda: selleks ajaks, kui õhtul tagasi tulime, oli kokk ukse juba lahti murdnud. Seda tädi ei kõiguta vist miski. Kuid kuna koka saabumiseni oli veel aega ja meil sellist pealehakkamist ei olnud, siis vaatamata paanilisele võtmeotsimisele tuli hommikukohvist siiski loobuda, hulk aega oli aga juba raisus. Teine tragöödia oli meie autod, sest nagu ilmnes, ühelegi antud masinatest meie mägine teekond eriti ei meeldinud ja nii venisimegi kohale tubli hilinemisega. Samas pole päris kindel, aga tundus, et Kreeka aja järgi olime ikkagi platsis umbes õigel ajal ning Kallithea külakeses (B) kohtusime umbes 30 teise koopaavastajaga, saime oma nimed kirja, tegime mõned võikud ja sõitsime paar kilomeetrit edasi koobaste juurde (*). Olles matkaklubi tegemisi ka korra varem näinud, võib kokkuvõtvalt öelda, et enamus matkajatest on sõbralikud kreeka vanakesed või pisut nooremad inimesed, kes lihtsalt pühapäeviti kokku saavad ja klubijuhtide abiga saart avastavad, lisaks mõned lapsed ja teismelised. Koopasse korraga me ilmselgelt ei mahtunud ja kiivreid oli umbes kümnele, mistõttu veetsime aega teeääres päevitades ning ümbruskonda avastades.

Vaatamata kohati üsna muljetavaldavatele ronimisvõimetele võttis vanakestel koobastes käimine siiski omajagu aega ning üks klubijuhtidest viis meid selle asemel sealsamas lähedal, vaid veerandtunnise mäkketõusu kaugusel asuva teise koopa juurde, kus mässulised kunagi elanud olid. Ilm oli turnides umbes selline nagu maarjamaal kõige paremad suvepäevad keset juulikuud.

Tagasitulles olid kõik lõpetanud ja enamus ära sõitnud, nii et saime ka põhilise koopa ära näha ning kolme ajal sõitsime pisut edasi järgmisesse külasse, Drakeisse sööma.

Drakei on sedapidi sõites viimane küla, edasi teed lihtsalt ei lähe. Aga tundub, et turismihooajal inimesi seal ikka liigub ning taverna, kus sõime oli imeline: katuseterrasilt oli vaade nii merele, mägedele kui külakesele! Tavernakülastus hakkas samamoodi nagu alati - ikka kõigepealt hunnik sehkendamist toolide ja laudadega. Ja lõppes jällegi toredate asjadega, mis ammu peale tellimiste lõppu aegajalt köögist välja vupsasid ning lõpetuseks lahkusime kõik jäätistega, mida tavernatädi nagu lastele väiksest karbist kätte jagas.

 

Tagasiteel peatusime ühel kaljunukal, et päikeseloojangut nautida ning peale pisukest ekslemist pimedatel teedel oligi järjekordne roadtrip jälle otsa saanud.

 

Ilus nädalavahetus

Möödunud on veel üks nädal ja peaaegu teinegi, aga nädalavahetusel läks kirjutamiseks lihtsalt liiga kiireks. Ja soojaks! Laupäeval oli vahepeal vist 30 kraadi. Muidu nädala sees istusin kontoris ja tegelesin endiselt liikide õppimisega, lisaks olen nüüd kalanduse töögrupis ja ega seal ka tööst puudu ei jää. Kolmapäevasel hariduse töörühma koosolekul tuli välja, et õppematerjalide tähtaeg on nüüd poole lähemale nihkunud ning vanusegrupp muutunud, surpriiis! Aga sellega pole veel tegeleda jõudnud... Neljapäeval käisin jälle snorgeldamas ja nägin SUURT PUNAST MERITÄHTE! Ja igasuguseid muid toredaid asju veel, nii et sain oma liigitundmist katsetada ja ujusin mööda transekti ringi ja panin elukate nimesid kirja, nii palju, kui meeles oli.

Laupäeval jalutasime pisut kaugemale randa, kus lebotasime tunde ühe hotelli päevitustoolidel ja ulpisime vees nii palju kui jaksasime. Õhtul käisime kõik koos Pythagorios pizzat söömas, sest mitmed inimesed lahkusid ühele teisele saarele järgmisel hommikul. Vb kolm inimest jäid baasi, ülejaanud paarkümmend+ olime kaua kaua linnas ja väga tore oli!

Pühapäevaks laenutasime kaks autot ja trippisime kümnekesi mööda saare põhjarannikut. 

Tohutult ilus oli – ühel pool mäed, teisel pool meri. Võtsime auto Pythagoriost (A) juba eelmisel õhtul (küsisime pizzat sööma minnes meid peale võtnud autojuhilt, kas ta teab autorendist midagi. Tuli välja, et tema oligi autorendi mees, või nagu hiljem selgus, üks viieteistkümnest autorendi mehest) Peale 40 km sõitu (nelja hispaanlasega) jätsime auto parklasse (C) ja matkasime poolteist tundi üles-alla mööda kive ja kaljusid ning nautisime vaadet, kuni jõudsime paradiisiranda, kus veetsime suurema osa päevast. Paradiisirand asus seal, kus kaardil paistab päike, sest googlemaps ei lubanud mul sinna punkti panna - väidetavalt sinna teed ei vii, ka jalgsi. Kui üldiselt on vesi siin vaikne, siis haruldase juhusena tervitasid meid Seitani rannas tohutusuured lained, milles oli hea ringi hüpata (vähemalt niikaua, kui laine sind lihtsalt kaldale kiviklibusse ei visanud, sest kriimustused kätel  ja jalgadel siiamaani paranevad sellest). Peale ujumist, piknikku, päevitamist ja kaardimänge matkasime tagasi ning kohvitasime lähedal asuvas ülikoolilinnas (!)(B), kus oli palju noori inimesi ja toredaid kohti, seejärel sõitsime tagasi lõunarannikule, tagastasime auto ja sõime Pythagorios (A) õhtust. Peale sellist nädalavahetust oli kontorisse tagasitulek ikka üsna raske... Ja veel tähelepanekuid kohaliku kultuuri kohta: teepiiretesse siin vist eriti ei usuta, ei autoteedel ega matkaradadel. Või on asi lihtsalt selles, et teed on nii kitsad ja kaljuäärele nii lähedal, et piirete jaoks kurvide peal ruumi lihtsalt enam ei jää...

 Väike matk:

Poolel teel - Mikro seitani:

Veel natuke matkamist:

Ja paradiis paistabki - Megalo seitani:

Jooksuga vette!

Aeg lahkuda:

 

Päikeseloojanguks tagasi auto juures:

  Ja lõpetuseks väike ülesanne: leia pildilt inimene:

Esimesed Kreeka elamused

Tänasega olen Kreekas oma uuel kodusaarel Samosel olnud juba 5 päeva, alates kolmapäevast. Samos on suuruselt umbes pool Hiiumaast, kuid inimesi on siin kordades rohkem, ca 33000.

Mereuurimisjaam, kus vabatahlik olen, asub Mesokamposes, Pythagoriost  vähem kui viie km ja Vathist 6,5 km kaugusel. Mesokampos ise on üsna küla, aga meri on põhimõtteliselt ukse ees ja lähim supermarket 20 minuti jalutuskäigu kaugusel Pythagorio ja Vathi vahelise suure tee ääres. Suure tee äärde jõuab järsku teerada pidi üles ronides paari minutiga ning sealt ühe või teise linna poole mineva auto peale saamine ei ole kuigi raske.

Oma reisi siia alustasin juba teisipäeva hommikul ja peale tervet ööd Ateena lennujaamas istumist jõudsin üsna väsinult, kuid siiski õnnelikult esimese päikesega kohale. Tutvusin pisut maja ja mõne üksiku varasel kellaajal ringi liikuva inimesega ning jõin väljas ilusate siniste laukeste taga kohvi. Keskpäevaks olin jõudnud juba oma asjad lahti pakkida, samadele inimestele ennast mitu korda tutvustada (ise sellest muidugi enne aru ei saanud kui juba liiga hilja) ning mitu tundi vees sulistada. Snorgeldasime kohe baasi lähedal olevas rannas ja õppisin natuke oma tulevase töö kohta. Järgmisel päeval kõige tähtsama tädiga minu plaanidest ja soovidest vestlust pidades tuli välja, et neil on hetkel just minu huvidega inimestest puudus ning sain nädalajagu aega umbes saja merelise selgrootu selgeks õppimiseks. Peale kõiki eelmise suve prakse ei tohiks see eriti raske olla ja kahe päevaga jõudsin juba käsnad, käsijalgsed ja õisloomad endale mingil määral selgeks teha. Karpide ja tigudega on hetkel natuke probleeme, sest neid on lihtsalt liiga palju, aga neljapäeva pärastlõunal sain ka uuesti snorgeldamas käia ja erinevaid liike merepõhjast otsida. Niimoodi olen siiamaani õppinud:

Reedene tööpäev lõppes kohutavalt pika üldise koosolekuga, kus kauem siin olnud inimesed oma tegemistest ja edasijõudmistest esitlusi tegid. Olen erinevate projektidega mõningal määral ka tutvunud ja mõned kõrvalülesanded saanud, aga kuna selle nädala jooksul tuli palju uusi inimesi, siis suurem jutt sellel teemal on alles kõigil ees ja päris oma projekti mul veel ei ole. Ma ei tea, kas see jutt on arusaadav, aga ilmselt kirjutan mingi hetk erinevatest tegevustest niikuinii täpsemalt ja siis see peaks selgem olema.

Terve laupäeva veetsime saare pealinnas Vathis (kaardil C). Vathisse minek meenutas mulle väga Triestesse sõitu, sest linn asub samuti kohe mere ääres ning sinna sõites näeb kõigepealt ülevalt vaadet kogu linnale:

Üks suur tee jooksis kohe mööda mereäärt ja kõnnitee oli veest kõigest paarkümmend sentimeetrit kõrgemal. Suurema tuule korral pidi see sageli vee all olema.

Vathis toimus suur ülesaareline festival, kuhu kõik erinevad organisatsioonid, kaasa arvatud Archipelagos, tulid ennast tutvustama. Kohaliku kooli spordisaali olid kogunenud nii teatri-, male-, moto-, purjetamis-, vespa-, mäespordi-, sukeldumis- jne klubid kui ka saare vabatahtlikud tuletõrjujad, saare orkester jne jne. Mina (mitte üksi) olin meie leti taga päeva viimases vahetuses, kuuest üheksani ja enne seda vaatasime linnas ringi, käisime lõunatamas ja kohvi joomas. Kui peale üheksat oma putka kinni panime, läksime kõik koos tavernasse, kus sõime ja jõime mitu tundi ning sealt edasi liikusime baari/klubi moodi kohta. Muidu sisustuse poolest meenutas Tartu shootersit, aga asukoht oli sellel samal mereäärsel teel ning terve merepoolne sein oli klaasist ning meri oli seinast kõigest napi meetri kaugusel. Tükk aega nautisin vaadet vaid oma toakaaste ja veel paari inimesega, kellega koos festivalil letis olin (kohalikke siinkohal ei arvesta, neid oli baaris küll ja küll), kuid peatselt saabus sinna vist pea terve meie meeskond ja tantsisime halva kreeka diskomuusika saatel tunde.

Kuna laupäeval alles keset ööd koju jõudsime, algas pühapäev üsna hilja. Muidu on siin küllaltki jahe olnud, kuid täna oli tuult kuidagi vähem ja mere ääres pikutades ei tundnud seda üldse. Seetõttu päevitasime kuni lõunani rannas ning peale kiiret söömist jalutasime Pythagoriosse (kaardil A). Seal on palju toredaid asju mida teha ja näha, aga kuna päeva peale oli sinna eri aegadel liikunud päris mitu rühma inimesi ja me kõik juhuslikult ühel tänavanurgal kohtusime, siis jäid tunneli- ja kloostrikülastus tuleviku jaoks ja hakkasime hoopis otsima tavernat, kuhu kolmteist inimest ühte lauda kohvitama mahuks. Natuke ümberkorraldusi ja toolide otsimist ning varsti istusimegi tänava ääres väikeste siniste laudade taga ning nautisime ilusat ilma. Esimesed Kreeka taverna külastused on mulle siiamaani õpetanud, et kui piisavalt kaua seal istuta, ilmub sõbralik taverna-onu aegajalt jälle laua juurde, et midagi uut ja head joogi kõrvale tuua ning see kraam on kõik kingituseks.

Vesi on siin niiiii läbipaistev ja see, mis teispool vett paistab on Türgi:

Teel Pythagoriosse:

Pythagorios:

Tagasi baasi:

Vaade rõdult (mitte minu omalt, sest minu rõdu on teisele poole maja ja vaade mitte merele, vaid mägedele):

Baas:

Vathi:

Kolmest aastast mõne pildiga

Viimane aeg blogi korda teha ja väike sissejuhatav postitus kirja panna, sest paari nädala pärast lahkun juba ligi aastaks Kreekasse! Tegelikult oma sihtkohast ja sinna saamisest kirjutan ehk hiljem. Hetkel oleks pigem tarvis teha üks kokkuvõttev jutuke ülikooliõpingutest, sest viimati kirjutasin regulaarselt Itaalias olles, sellest on aga juba üle kolme aasta möödas.

Minu ökoloogi teekond algas kolm aastat tagasi, kui Vanemuise õppehoones esimest korda oma  tulevasi kursakaaslasi nägin ja õhtuste tegevuste jooksul nendega rohkem tuttavaks sain.

 

Õnneks saime ka kohe väga hästi läbi :)

 

Seetõttu jõudsin kolme aasta jooksul erinevate ökoloogidega nii igasugustes kostüümides pidutseda kui ka matkates ja praksides mööda Eestit ringi joosta.

 

 

Esimesed kuud elasin Kariniga ilusat elu (koledate naabritega...)

Uus elu  algas jõuludest uues kodus, Narva maanteel, aga ma ei ole veel otsustanud, kas sealt mõni pilt ka siia ülespanemiseks kõlbab. Õnneks kolisid ka kõik vanad sõbrad varsti sinna ja naeru oli rohkem, kui vaesed naabrid kannatada jõudsid. Ja toredaid pidusid ja igahommikusi kohvitamisi :)

Kuigi tegevust jagus, jäi mõnikord aega ka õppimiseks, raskemate asjade jaoks tuli väed koondada.

 

Ja need imelised kolm aastat, vaatamata vahepeal vaevanud kahtlustele, ka lõppesid ilusti:

 Ja ega see piltde valimine ei olnud mingi kerge töö! Kui ma sissekannet alustades kirjutasin, et paari nädala päras lahkun Kreeka poole, siis viimaseid pilte otsides ja seda avaldades istun juba Ateena lennujaamas...

Ecology is great! I don't know, I've done so much.. Just saying. I'm still alive..

UNI!!!

I should probably write something :) I'm in Tartu now having fun and sleeping in lectures (not on purpose of course!), living in a nice big dorm and sharing my kitchen with 5 other people. My subjects are interesting (chemistry, bio etc ;)) and life in general is great! I feel like I'd like to be in Duino now and see all the people and talk to my friends, but they're mostly all over the world anyway... Now I should start writing postcards again!

Finally back in the world of... the world

I just spent ages travelling around Belgium and Holland and now I really had to do a lot of reading to catch up with the blogs I regularly check... And I'm still not in the civilisation so all those who I bought a postcard for will have to wait until that happens :D
Well, Belgium was good! A bit like a hippie camp for a week with the little addition that we had at least a few lectures every day and ended with going to Brussels for an action in front of the European Commisions building. I enjoyed a mid-night swim in a canal, dancing all night with weird music, talking some Italian, drinking honeybeer, watching a Sir David Attenborough movie and laughing 1 in the morning, having a coffee in a fancy/comfy Brussels cafe, travelling with trains and always missing one and having to wait for the next.
Holland was even greater! I spent two days couchsurfing in Utrecht, the best choice possible! I was so so lucky to arrive excactly on the day of the Holland-Uruguay match and we watched it with some dozen people, most dressed in orange and drank dutch beer. Before that I went cycling to the city. It was really nice, though mostly I was scared of other crazy bikers :D
Next I went to Amsterdam for a day. Or more like for half a day. I was plannnig to leave quite early from Utrecht, but when I finished packing and got down to the living room I had a coffee with Hanna (my official host) and the others who lived there so I ended up staying for another 1,5 hours. Amst was nice to walk around in and for the night I went to the airport which to my great dismay closed at twelve (!?) and I ended up walking to a random little forest and sleeping there (I had a sleeping bag). Actually I laughed a lot (alone) when I heard the voice from the loudspeaker announcing the closing of the airport :D
Now I'm working in a children's camp and just had a long day. When the kids where having their quiet hour after lunch, many of us ran to the lake and swam for as long as we could. To the suprise of many of my foreign friends I have to tell you this - it's warm here! Let's hope the kids will be behaving nicely and that I will see the finals!!!
And I forgot to tell you about my trip to the camp place which was a complete failure from the beginning to the end. We left home at 11, 11.30 found out that the bus we intended to take was full, decided to hitchhike, had problems because of some road repair works, got to Rakvere (half way), waited for 1 whole hour, decided to walk the 3 km to the town and take a bus (with the extreme hot weather btw), hitched on a car for the last half km and got to the bus station exactly on time. Then I had some sleep and Külli woke me up and told we're there, we shouldd go off. We got off, but it wasn't the right place! Well, we finallly arrived after 18.30! Now again I'm waiting for her to bring some chocolate to my office/working house/med point.