It's all about gossip...

Tulin just arvutiruumi, istusin maha ja teadetetahvel kukkus mulle pähe :D Siin oldud aeg on mulle tõestanud, et kui midagi saab juhtuda, juhtub see minuga.
Eile jäin kojuminekuga hiljaks. Keegi oli köögiakna kinni pannud (jobu!). Ainult 15 minutit, aga see oli ikkagi nõme. Pesin nõud ära, sest minu tuba on "on duty".
Täna mul oli täispikk koolipäev, nii et ma olen üsna väsinud. Kõige kergemat tundi ainult ei olnud täna (world lit). Samas see ka kõige igavam, sest õpetaja räägib lihtsalt niiii aeglaselt :D
Nädalavahetus oli (osaliselt) üliäge!! Õhtul peale arvutiruumis passimist läksin Scholzi suitsunurka (õues maja taga armas kohake) ja tegin Middle-Easti tüüpidega vesikat, sest nemad pidid "teadma", kuidas asi käib. Suurt erinevust küll ei märganud, peale selle, et nad olid fooliumi ikka nii sõelapõhjaks torkinud, et pealevaadates oleks võinud öelda, et see võttis küll kellegi elust tunnikese vähemaks...Pärast, nii 11 läksin tuppa ja olin üllatunud, sest seal oli päris palju inimesi. Urska, Ingrid, Germaine, Olivia ja mõned veel tegid pannkooke, nii et väga palju tegelasi käis pidevalt läbi. Mingi hetk tulid Reka, Tomas, Nataša, Olga, Stephanie, Francisco, Makar, Mimi ja üks Belarusi tüdruk veel ja ma läksin nendega koos metsa. Jalutasime üle tunni aja, metsast ammu mööda, teise külla, sealt läbi, jõe äärde ja sealt kiriku juurde kolmandas kohas. Kirikus tuled põlesid, nii et läksime vaatama, mis seal ööel toimub, aga uksed olid kinni. Panime oma asjad sinna samma kiriku kõrvale maha ja Tomas võttis oma vesika välja. Reka jagas kommi ja avastas, et oli söe maha jätnud. Vahepeal tulles sadas ka veidi, aga pika proovimise peale saime ilusa lõkke ja lõpuks sealt sütt. Vahepeal kartsime küll, et keegi võib kirikust välja tulla ja küsida, mis toimub, aga midagi ei juhtunud. Lõpuks jäime magama. Meil oli kümne peale kolm tekki, kuidagi mahutasime ennast ära. Enne viite ärkasime üles ja läksime sealt tee äärde ja bussi peale. Meil polnud pileteid peale Reka ühe kasutatud ja ühe kasutamata pileti, aga tegime näo nagu oleks :P Ööbisin Luccheses Reka ja Myrto toas nende kapi peal :D Laupäeval käisime Triestes. See oli kena, mulle väga meeldib see linn. Tahaks varsti tagasi minna. Tegelikult varsti peaksin minema, sest mu Social Service on vist seal.. Ja praegu tuli meelde, et ma pidin Dijanaga Molfalconesse Emisferosse minema. Mul oli igasuguseid asju vaja ja mul jäi üks pilet kasutamata viimasest korrast, kui ma Ievaga seal käisin. Too kord on siiamaani parim supermarketis käik üldse! :D
Pühapäeval käisin purjetamas, aga ma ei tundnud ennast eriti hästi juba kaldal. Merel jäin täiega merehaigeks ja selleks ajaks, kui ma purjekale sain, ei suutnud ma ennast õieti liigutadagi. Guy õpetas mingeid asju, ma ainult noogutasin. Siis ta tahtis, et ma midagi teeks, ma midagi tegin ka ja siis tahtsin ära. See oli üsna nõme. Pärast magasin õhtuni ja läksin BBQle. Taimetoitlasele täisesti mõttetu koht, eriti kui sulle ei meeldi eggplant :/ Ja ma ei saanud friikaid ka, nii et ma läksin sealt üsna vara ära uuesti magama. Ahjaa, laupäeva õhtul, peal Triestes käiku, oli International show, viimane show, mille 2nd yearid korraldasid. Teemaks oli "Under the Sea" ehk sama, mis eelmine aasta ühel showl. Mina pidin olema Drowned person koos Ivaga. Mu silmad olid mustaks ja roheliseks värvitud, riided märjad, juuksed geeliga üleval ja roheline paber juustes (seaweed). Jalgade ümber oli seotud kott kividega. Pärast tegin näo veidra päiksekreemiga valgeks ka. Ja riided olid märjad! Meeldejääv õhtu oli :D
Eile ööbisime Camillaga Scholzi katusel. Kerge bora oli õhtul, nii et me teadsime, et sadama ei hakka. Hommikul oli äge ärgata, püsti tõusta ja esimese asjana merd näha. Mul oli küll first block free, aga ärkasin Camillaga samal ajal ja tegin igast asju hommikul. Pärast saatsin Dijana Plesi, kus algas tema esimese koolipäeva esimene tund, aga ta ei teadnud, kus see asub.
Ükspäev rääkisin Saneliga päris pikalt juttu. Ta on väga huvitav ja omapärane. Mul on paljud tunnid Saneliga koos, aga nüüd ta tahab pooled neist ära vahetada, sest füüsika tapab teda ja ta loodab saada veel midagi vahetades world liti teisele ajale, et tal oleks teine õpetaja. Tahaks ka vahetada midagi selle pärast, aga mul on kõik muu hästi :( Ok, tegelikult seal peaks naerunägu olema, et kõik on hästi, panen selle siia :)
Ühe asja lugemine ajas täna peaaegun nutma, muidu olen õnnelik. Ja varsti ma saan minna õhtust sööma, mis tähendab itaalia keele praktiseerimist! :) Ja järgmisest esmaspäevast alustan oma College Servicega, ülejärgmisest Physical ja Creative Activity ja Social Servisega.
Varsti proovin pilte ka siia riputada. Ja ma lähen see nv Veneetsiasse!!

Vaatan youtube'ist videosid öölaulupeost. Käisin söömas, tegin itaalia keele kodutöö ära ja rääkisin veidi juttu.

Reede
II päev: Tuleku õhtu oli kohe huvitav uus kogemus!! Sõin igasuguste aasialastega (singapurlased, hongkonglased, hiinlased, jaapanlane..) pulkadega nuudleid ja tšillisin nendega niisama ringi... Teisel päeval kahjuks praktiliselt ei näinudki neid, aga rääkisin ühe venelase Olgaga ja õhtupoole kohtusin Cirè'ga (Senegal) ja käisin tal Palas külas. Ma polnud seal enne käinud, ja kuna ma läksin nii hilja õhtul, oli värav juba kinni ja ma pidin sellest üle ronima. Ja siis veel ühest müürist ka. Ja Pala inimesed teevad seda iga päev. Muidu oli päev sisustatud erinevate mängude ja tegevustega, et me üksteist tundma õpiks. Alloleval pildil oleva võistluse minu tiim võitis!

Hilisõhtu/varase öö sisustas vestlusring Shcolzi päevaruumis Ajla, Saneli (Bosnia&Hertsogovina), Camilla (Itaalia) ja Yokoga (Jaapan). Rääkisime palju poliitikast, mitu tundi vist. Päeval sain kätte kasti, mis Marii mulle jättis. Ja seal oli kõike!! Absoluutselt kõike. Õhtu lõpuks sain teada, et mu tuutor on Rimma Rapaporte ja et mu kõrvaltoas elab vampiir.

Laupäev
III päev: Hommikul oli kolm kohtumist - residencial, tutorial ja assembly. Siis olid mata ja inka placement testid ja hiljem käisin English A2 testi tegemas. Õhtusööki sõin väljas Fore murul, mis oli väga äge. Hakkan nüüd taimetoitlaseks ka, mis on naljakas, sest kevadel mult küsiti intervjuul, kas ma oleksin valmis loobuma liha söömisest, ja ma ütlesin ei. Ja esimesest siiatulekupäevast saati pole liha söönud.. Ja mu jalg hakkas sellel päeval väga valutama, kuigi valutas juba Eestis ka veidi. Ja pubis oli pidu, mis oli tõesti üliüli..

Pühapäev
IV päev: Jalg valutab endiselt väga. Õhtul oli pj party, gender split. Hästi armas ja lõbus. Vähemalt tüdrukutel :D Päeval oli kohtumine tuutori ja mingi muu õpetajaga, valisin oma ained ära. Nüüd mul on (higher) mata, füüsika, english A2, ja (standard) eesti ja itaalia keel ja majandus. Istusime õhtul jälle köögis ja Paolo oli ka siin ja rääkisime paljupalju.. Sel õhtul tuli veidi üksik tunne. Jõudis kohale, et ei näe und, see ongi mu elu nüüd :) Segased mõtted.

Esmaspäev
V päev: Tegin ujumistesti vaatamata valutavale jalale ära, alates sellest võisin Portos ujuma minna. Astusin merisiili peale ka, nii et lonkasin mõlemat jalga :D Õhtul tšillisin Palas, mängisin pinxi ja olin niisama. hullult inimesi oli, sest Pala on üsna suur. Joanna saabus öösel kell kolm. Ei viitsinud enam kellegagi rääkida :(

Teisipäev
VI päev: Eile vaatasime öösel Charlie and the Chocolate Factoryt itaalia keeles itaaliakeelsete subtiitritega (polnud hetkel muud :D). Seal olid mõned inimesed Scholzist. Enne seda oli Nataša sünnipäev (second-year Venemaalt). Läksime umbes kümnekesi kuskile koopasse ja Tomas tõi ta hiljem sinna. Meil olid küünlad, kooki ja veini ja pärast mängiti kitarri ja laulsime ja tantsisime ja mängisime. Tulin paari inimesega veidi varem tagasi, aga jõudsin ikka peale curfewd, nii et ronisin köögi aknast sisse :D Ja curfew on siin pmst ainuke reegel ;) Ühinesin teiste teejoojatega ja rääkisime majandusets ja poliitikast veidi.

Ok, peaks minema, inimesed üles otsima, ma mõni päev jätkan oma esimese nädala kirjeldamist, siis hakkan normaalsemalt kirjutama...

ITAALIA!!!

On vist juba viimane aeg siia ka midagi kirja panna. Olen Duinos olnud juba 10 või 11 põeva ja ma ei saa mitte mingite sõnadega edasi anda, mida ma tunnen või kuidas siin on... Aga ma võin kirja panna üldise pildi ja mis siin toimub.
Hetkel ma istun koolimajas Computer Roomis. Siin on viisteist arvutit ja juttude järgi on need pidevalt kõik hõivatud, aga millegipärast alati siis, kui mina tulen, on enamus vabad, ja ma pole kunagi pidanud ootama.
Tüüp mu kõrval (kõik nimed ei jää meelde) läks just täiega närvi :D Ja Sanel laulab jälle muumilaulu in bosnian :D Ma vahel armastan seda kohta nii väga...
Täna oli kolmas koolipäev, eelmine neljapäev hakkas kool. Mul oli jälle täispikk päev, mis tähendab viite tundi. Aga need on siin 55 minutit. Tunnid algavad hommikul kell kaheksa, mis tähendab, et ma lähen kodust välja 7.58, aga siin on ka imelik minna. Inimesed söövad hommikust ja küsivad umbes midagi sellist nagu, we should go?, ja seda väga üllatunult. Aga hiljaks ei jää siin enamasti keegi. Siin ei ole kella ka tundide alguses ja lõpus ja tunnid toimuvad niikuinii erinevates majades - koolimajas, plesis (üks residentsidest) ja labsides.
Kõige esimesel päeval, neljapäeval, jõudsin kell 9 õhtul ja juba oli pime. Tulek kestis terve päeva, kell seitse hommikul läks esimene lennuk (kolmest!). Enne seda pakkisin terve öö, vahepeal käisin küll Polymeris, nägin Leenet, Katriini. Ja Priitu ja Kairit ka. Siin pakkisin jälle ja mingi kell öösel läksin välja. Ma arvasin, et Britta, Paula ja Katriin ootavad mind ukse all, aga tegelikult oli seal veel palju inimesi :) Jooksime enamvähem viimase trolli peale, mis oli täis välismaalasi. Käisime ringi, istusime, sõime ja lõpuks lõpetasime vanalinnas katustel turnides :) Ilma Fredy'ta poleks kunagi suutnud viit sammugi mööda seda katust käia. Kui koju läksin, jätkasin pakkimist kuni hommikuni, kuni ära läksin.
Lennujaamas olid Britta ja Paula. Oli kohe näha, et nad on läbi vihma tulnud. Ja siis Kadri ja Elli. Ja neist oli kohe näha, et nad olid Kadri nunnu punase autoga tulnud :D Ja Evert oli ka seal, nagu ta oli lubanud, sest ta saatis OSIst ühte ära.
Esimsel õhtul viisin oma asjad Scholzi ära, sest seal ma elan (mul on ikka niiii vedanud!!) ja Olivia viis mind mööda öist Duinot ringi ja lõpetasime Fores peol. See on vist kõige suurem residence siin, selle all on söökla ja kõrval auditoorium. Ma ei saanud lõpuni aru, kus miski on ja kogu aeg tuli inimesi juurde, nii et ma käisin kogu aeg ja tutvustasin ennast, ükski nimi meelde ei jäänud.
Scholzis on mul neljane ruum, esimesed 4 päeva olime seal Camillaga kahekesi. Aga ei olnud hullu sest ta on (vähemalt senimaani :D) väga tore. Just täna hommikul saabus mu viimane toakaaslane, Dijana Serbiast. Joanna Panamast saabus juba mõni aeg tagasi.
Tüüp mu kõrval läks jälle natuke närvi ja üritas mulle seletada, et ta ei maga kunagi tunnis. Aga ta ei läinud seletamisest närvi, tal on lihtsalt nii palju teha! Ma olen hetkel õnnelik, et ma first-year olen..
Vahel on pisut üksik. Olen siin ainus eestlane, enamustel on ikka üks või paar kaasmaalast ka. Ja mõni hetk tuleb korra ka oma pärissõprade ja pere igatsus peale.
Ma homme või hiljem kirjutan ka, mis ma siin muidu teinud olen. Ma üritasin küll praegu, aga mul ei tulnud mitte midagi meelde. Ma olen surmväsinud..

Kell on juba kolm läbi (päeval :/) ja ma ärkasin just üles. Peale Portugali on peaaegu iga päev selline olnud. Läksin kell kaks välja (öösel, päeval ma alles magasin sel ajal), läksin Britta koduni ja koos jalutasime vaikselt lennujaama. Pidime veidi ootama ja lõpuks ta saabus - Karin oma väga suure ja ilusa YFU kohvriga. Ta tundus üsna rõõmus, et me tulime, aga see rõõm võis jääda natuke varju, kui ta pidi peaaegu pool tundi tegelema sellega, et oma kohver lubatud kaalulimiiti mahutada. Lõpuks jäid välja mõned vähemtähtsad asjad, mida Kolumbiastki saab, näiteks rätik (või see vähemalt nägi selle moodi välja). Ja siis üks Kalevi kommikarp, mille me Brittaga endale saime ja teel tagasi koju ära sõime. Ja kõrvale jõime statoili kakoad ja ma pidin maksma kakskümmend krooni pooliku tassitäie ees! Igastahes, Karin läks ära ja enne aastat teda ei näe. Naljakas, ta läheb ära, on ära, ja tuleb tagasi. Ja ongi kõik. Me Brittaga tuleme ikka jõuluvaheajaks koju, siis suveks koju, siis jälle jõuluks.
Aga enne ära minekut seisime veel kikivarvul turvaväravate juures ja piilusime, kas näeb veel hetkeks Karinit. Ja siis ma tulin koju, sain poole seitsmest magama ja Karin tšillib juba Kolumbias.

Joke of the century...Or more probably the joke of the history of mankind

Jõudsin kolm minutit tagasi koju. Sõime Brittaga Pireti juures hiina toitu, vaatasime suurejoonelist euroetendust ja näersime hinged seest.
Millised on siis esimesed mõtted seoses selle aastase Eurovisiooniga? Mõistsime kõik juba enne hääletust, et kui Venemaa sel aastal ei võida, siis on see nende jaoks kõik. Lavale oli toodud ju kõik, mida neil üldse pakkuda on: esiteks vägagi tuntud viiuldaja, kelle ainus mure terve laulu ajal oli, et kogemata poognaga viiulikeeltele pihta ei läheks, teiseks Dima, iga Euroopa naise rõõm ja tüdruku unistus, ja viimaks maailmakuulus iluuisutaja keerutmas paari ruutmeetri suurusel plastmassist(!) kunstjääl(!!), mida ta pidi jagama veel kahe eelnimetatud väänleva tüübiga. Kui mõistsin juba, et enam pole midagi, võit läheb idanaabritele niikuinii, leppisin olukorraga, rahunesin ja asi hakkas juba parajalt naljakas tunduma. Näiteks uisutaja rõõm iga 12ne üle. Lõpus oli nii lausa väga kahju, et neid mujale jagati, nii oleks tahtnud seda nägu näha. Või kuidas asja võitnud Dima liigub lava poole, üritades meeleheitlikult endalt särki seljast heita, kuid ei saa, sest ebaviiuldaja ripub ta seljas. Kolmekesi saata võidulaulu (mille pealkiri ega ükski sõna pole meelde jäänud) elavate liigutuste ning osavate jäljendustega oli tappev.

Hämmastav, et ma täna magama ei jäänud, sest eile, kui ma Hannaga Pireti juurde läksin, kustusin üsna ruttu diivanile ära. Pärast jalutasime Hanna juurde (nii hilja oli, miski enam ei sõitnud) ja ma sain seal hommikuni puhata, et siis Patarei vanglasse OSI Tartu-Tallinna ühisekskursioonile minna. Peale ringkäiku käis ka Lagle Parek enda sealsetest aastatest rääkima. Väga huvitav oli, pärast käisime veel EKKMis ka. Ja arutasime suvekooli asju. Väga tore oli!

Homme tuleb üks vagäväga eriline päev :)

Kevadmasendus

Reedel oli teatrilaboris üsna vähe inimesi, kuid rohkem, kui mina isiklikult ootasin. Projekti jaoks oli see miinus, õhtu veetmise osas pluss. Lõpus oli mul kahjuks väga halb tuju, esiteks selle pärast, et viimasel paaril päeval on mul iga päev halb tuju olnud, teiseks selle pärast, et ma tahtsin juba Hanna juurde minna, kes meid ammu ootas, et sünnipäeva/soolaleivapidu pidada. 18 on tähtis number ju! Kolmandaks seetõttu, et ma olin väsinud, mis oli ka põhjus, miks ma Hanna juures tugitooli istudes kohe magama jäin. Mingi kell öösel aeti mind üles. Piret oli juba ära läinud, Hanna ja Sille pidid niikuinii ööseks jääma, aga Britta tahtis ära minna ja ma arvan, et kell hakkas vaikselt kolm saama. Ma ainult ühmasin midagi ja keerasin külge (nii palju, kui see tugitoolis võimalik oli), seega oli ka Britta sunnitud ööseks jääma (vb ta ei teadnud enam, kus ta kodu on?).

Laupäeval käisin Novembrit vaatamas. Praegu on iga päev 1 Hispaania film Sõpruses tasuta. Ma olin seda poolenisti näinud, nii et teadsin kogu aeg, kuhu poole kogu lugu liigub, aga see oli ikka hea, parem veel kui esimesel korral. Ainult kurb oli, et inimestel oli nii hea idee, aga nad ei teadnud, kus piir on ja keegi ei tahtnud neil lasta maailma muuta.

Hommikul pidin varavara tõusma, et loomade hoiupaika jõuda. Koos/Bmeste-l ja Päike kuuti-l oli ühisüritus. Ma olin hommikul isegi nii tubli, et viitsisin endale omletti teha. Aga Üritusel oli masendav. Peale minu sita tuju oli ilm ka veel vilets ja lõpuks ma ei võtnudki ühtegi koera, lihtsalt vaatasin neid seal ja rääkisin mõnega. Vähemalt olid inimesed toredad, nii et ma sain vahepeal oma (enda arust olematutest) probleemidest üle, eriti, kui me pubis istusime. Kui linna tagasi jõudsin, oli masendus jälle peal ja ma sain Pauliinaga kokku, kes proovis mind kummikommidega ravida. Ajutiselt õnnestuski :) Siis hüppas Eliise korra minu juurest läbi ja muutusin veidi rõõmsamaks. Aga nüüd jälle kinno!

Oh neid ilusaid möödunud aegu..

<- Kunagi.
Laupäev oli väga tegus. Kõigepealt käisin linnas, et kell neli kontserdile minna. Kohale jõudes tabas mind ebameeldiv üllatus - kõik piletid olid välja müüdud. Õnneks üks naine müüs oma pileti mulle ja ma saan retsensiooni nüüd lõpks ometi ära teha (tähtaeg oli mitu kuud tagasi). Sealt jooksin otse edasi transsubstantsiatsioonile. See oli lihtsalt vapustav ja magamata öö osas oli mul igati õigus - müüsime pileteid hommikuni välja. Vahepeal kuulasime muusikat ja inimesi, siis unelesime niisama, kontrollisime kottide sisu ja käisime poes porgandipirukaid ostmas. Mul on nii kahju, et kogu seda asja ei ole võimalik kirjeldada, selline punkarite pidu oli minu jaoks tõesti meeldejääv. Üks tüüp kleepis tulbi ja äranuusutatud markeri mälestuseks seina külge, teine tahtis kolmanda korruse aknast välja vaadata ja arvas ekslikult, et aken on lahti, ja pani pea otse läbi klaasi, kolmas käis ja otsis muudkui oma koledat sõpra (tema enda nimetus selle sõbra kohta)...
Hommikul koristasime prahti ja taarat ning tassisime igasuguseid bändiasju ülevalt alla autosse. Täiesti uskumatu, naersime Merka ja Katriiniga pool tundi lihtsalt trummide üle. Selleks hetkeks olime juba umbes 24 tundi ärkvel olnud ja muidu magamata. Andis tunda, naersime veel igaüks eri suundadesse minneski tükk aega üksinda.

Eile käisime jälle Tartus. Esinesime foorumteatriga rock&roll baaris suurepärasele publikule. Saime enne seda iga päev kokku, et uut lugu teha, aga sellest ei tulnud midagi välja, nii et kohandasime enda jaoks oma kõige esimest lugu ja Katriin sai esimest korda jokker olla. Mul oli nüüd üsna vastupidine osa sellele, mis mul enne selles näidendis oli, aga lõpuks oli kõik väga hästi. Pärast saime hulga šokolaadi ja kaubamajast olime juba ostnud endale kummijänkusid, mida sai kogu aeg teel Tallinnasse näritud. Terve tee tagasi oli supernaljaks. Olime need vastikud, kes istuvad bussi tagaistmel ja räuskavad terve tee ja ajavad lolli juttu suust välja. Aga energia oli vaja kuskile ju panna!

Homme on spordipäev. Absoluutselt ei viitsi sinna minna lihtsalt mingiks tunniks ajaks, aga ei suutnud midagi paremat ka välja mõelda. Tulin just OSIst, kurb oli. Elu, ma mõtlen, ja see, kuidas kõik muutub.

Üritasime Merkaga jälle karjääris rummipalle süüa, aga kuna me eile õhtul jõudsime liiga hilja Tallinnasse ja poed olid juba kinni, otsustasime täna peale estat kõigepoodi joosta ja sealt üks pakk osta, vaatamata sellele, et eelmine kord pallid seest tühjaks olid tehtud. Ja just täna passis seesama karjääriõpetaja väljas ja karjus kõigi peale, kes poodide suunas läksid. Järgmine kord!