Mul hakkab koju juba väike õhupallikogu tekkima. Üks eriline roheline õhupall, mille Britta mulle täpselt enne Käärikult lahkumist kinkis, lebab siinsmas minu kõrval. Ta oli üksinda hääletades üks väga tore vestluskaaslane, eriti kui ligi kümme minutit ükski auto peale ei võtnud ja seda puhtalt fakti tõttu, et selle aja jooksul ei läinudki mitte ühtegi sõidukit mööda! Aga näe, Tallinnasse jõudsime mõlemad, olgugi, et 11 õhtul, kui järgmisel hommikul pidin juba viiest lennujaamas olema...
Mmm, ja siis see sinine pall, millega sai mööda Tallinna joostud, teist, kollast õhupalli otsitud ja vägagi öisel kellaajal stripibaari aknast sisse piilutud (vetsu otsinguil loomulikult ning teadmata veel, mis kohaga tegelikult tegemist).
Üldse on neid kuidagi palju siia sattunud, toredad asjad ju. (http://www.youtube.com/watch?v=sfxDSEztuRA)


Kontsert pühapäeval oli meeletult tore. Mingi osa sellest sain isegi istuda ja nautida :)

Brüssel, Brüssel, Brüssel. Minek, tulek, olek. Lendasime läbi Kopenhageni. Lootsin, et vot nüüd saan korra jala ka Taani pinnale torgata, aga oh suur oli minu üllatus, kui peale ligi pooletunnist meeletut ekslemist mõistsin, et sellest lennujaamast ei saagi välja. Või tegelikult lõpuks leidsime isegi koha, kust see oli võimalik, kuid tegu oli kahjuks ühesuunalise käiguma. Ümberkeerates nägime aga suuri iseavanevaid klaasuksi, nagu neid on kaubamajades, mis avanesid otse tänavale. Aga seekord ei olnudki enam eriti üllatav, kui ma napilt-napilt vastu uksi käisin ja veel viimasel hetkel pidama sain. Mida ma ometi lootnud olin? Muidugi olid need seal vaid narrimiseks. Suur osa minust usub, et neid pole vist kunagi avatud...
Disko ajaloomuuseumis oli lahe. Koos baariga, kust sai niipalju tasuta Cokat, Fantat, IceTead jms, kui süda ihaldas. Igast 27 liikmesriigist oli nii 10 õpilast ja kui baariletist hakkas saama ka Maesi ja Timmsi (endiselt niisama), algas pihta tõeline Euroopa segunemine, eriti tati tasemel.
Aga oli ka muud toredat, nagu ilusad autod, pikad jalutamised, öised kohtumised huvitavate inimestega jne. Ja Belgia šokolaad ka!

Pluss väike rõõmusõnum: mind kutsuti vestlusele. Intesrvjuule. Seltskonnamängudele. Millegile...?

Maksin täna mõtetult suure summa raha (50% kogu oma säästudest) raamatu eest, mida mul vist mitte kunagi vaja ei lähe + ma ei saa selle venekeelsest tekstist aru ka. Vot see ongi raha kogumine minu moodi!

Nagu korallrahul

Kes pani selle mehe perse karpi?? (Külli)

Vahel on hea meel (kohe VÄGA hea meel), et keegi ei filmi (kuigi mulle liigagi tihti meenub üks ammuammu nähtud Twilight zone osa, kus tüüp sai teada, et temast on terve eraldi kanal, kust inimesed 24/7 ta tegemisi vaatavad), aga eile hakkas jällegi kohutavalt kahju, et nii palju asju lihtsalt ununeb. Meenutasin õhtul, kuidas kevadel käisin kõige uhkemas restoranis, mida ma tean. Nii 15 inimest lauas, kõrghoone (Eesti mõistes) viimasel korrusel, klaasseintelt suurepärane vaade linnale, kandilised piklikud lauad valgete laudlinade ja äärmiselt korralikult paigutatud lauanõudega, kolm kahvlit, kolm nuga, kaks lusikat, kolm suurt pokaali, kelnerid, kes tõid lauale tõeliselt peeneid roogi (eriti minimaalsetes kogustes küll) kallates iga eine kõrvale just sinna sobivat veini, huvitav vestlus, pärast läbi vanalinna hulgakesi kodu poole minek...Ausalt öeldes ei mäleta praegu enam neist ühegi inimese nime, isegi restorani oma mitte (kuigi tean suurepärast, kus see asub).
See ei ole veel kõik, mis mind häirib. Olen inimene, kellele ei meeldi muutused. Kui need juba toimunud on, suudan kiiresti kohaneda, aga mind lausa häirib mõte, et see ja teine ei ole varsti enam sama. Ja mulle ei meeldi kunagi protsessi juures olla. Ma ei kannata isegi mõtet, et maal tuppa pannakse uus tapeet, kuigi päris kindlasti see on ilusam kui vana ja katkine. Aga näe, minu poolest jäägu või tegemata.

Peab vist naasma progressiivsete ja regressiivsete assimilatsioonide juurde, kuid hea oli hetkeks mõtted lihtsalt välja lasta.

Naljakas, et tükk aega kohe üldse ei kirjatanud ja nüüd mitu tükki peaaegu korraga. Esiteks, kuigi arvsin, et see saab tehtud 2007 aastanumbri sees, tahtsin teha lühiülevaate oma jõuludest.


Jõulupidude hooaeg hakkas juba õige varakult, reedel,14. detsembril, kui toimus FoorumTe: jõuluüritus. Seekord oli tegu natuke teismoodi klubiõhtuga, sest meie ei pidanudki närvitsema ja rabama etenduse nimel - kõik tegid hoopis etüüdikesi. Veel kuulusid õhtu juurde igasugused küpsetised (koogi ja MarisRauno muffinite kõrval ka minu kaerakäkiküpsiseüritus), mängud, istumised-olemised ja need hirmsad usaldusmängud (keegi üritas hiljem selgeks teha, et tegu ei ole tegelikult mitte lihtsalt usaldusmängudega, aga see on vist juba liiga pikk jutt). Viimaste puhul, olen aus, hirm oli suurem, kui see seda väärt oli - olen ju endiselt elus. Kuid, kui natuke veel seda aususeasja proovida, siis uuesti küll ei ruttaks laua otsa ronima ja inimestesse langema.

Järgmine oli Heateo jõulupidu sama nädala pühapeaval, 16. detsembril, kui viimast korda Pikk tänav 11 majja astusin kui Heateo kontorisse (ei ole veel loobunud mõttest, et ükspäev ise seal elan, lootus jääb veel sinna tagasi minna). Peale paari mängu sai niismaa istutud, filmiklippe vaadatud, suurimate pangeastumiste üle arutletud ja jõululaulu lauldud. Laulu eest said kõik kingituse ja see oli esimene kord see aasta, kui sain Britta poolt tehtud loosipaki, sisuks küünal (väga tore küünal oli kusjuures). Lõpus jõime veel plastmasstopsidest lastešampust ja olime rõõmsad, samas kurvad. Kuidagi lõpu tunne oli mul, kuigi tegu on vaevalt veel algusegagi.

Neljapäeval, 20. detsembril, toimus klassijuhataja maja all saunaruumis klassi jõulupidu. Läksin alguseks kohale ja ruttasin 15 minuti pärast ära, et esinema minna (Käo lastekodu). Uuesti jõudsin paar minutit enne kuute. Alguses oli kindel mõte, et korjan kingi ja sõrmuse ära ja lähen OSIsse kauaoodatud Voda-t vaatama. Juhtus aga, et nii tore oli, et jätsin OSIsse lausa minemata. Piinasime natuke oma ajusid ning rääkisime veidi. Mõnus, kerge õhtupoolik oli.

Reedel, peale kooliga kirikuskäiku ja Kohvicumis istumist, sõitsin maale, et perega jõule tähistada. Käisin isaga metsas kuuske toomas ja ehtisin õega kuuse ära. Esmaspäeval, 24. detsembril, ma kirikusse ei läinud, ema ja Külli läksid. Tundsin end veidi halvasti (pea käis ringi jne), sellepärast, muidu olen juba mitu aastat Hallistesse sõitnud. Jõulude ajal mulle meeldib kirikus käia, kuigi kristlus ei ole kindlasti minu usk. Ma ei teagi, miks ma siis sinna minna tahan. Praegu on ka see, et kui isegi lund ei ole, siis vähemalt miski peab ju jõulumeeleolu tekitama! Aga midagi on seal veel, mis kutsub jõuludel külmale pingile istuma ja jälle neid samu lugusid ja laule kuulama...
Õhtul jagasime kinke. Tavaliselt õpime igal aastal samad aabitsaluuletused pähe, aga millegipärast seekord selleni ei jõudnud, seepärast tegime ise väikesed luuletused ja kohapeal improviseerisin veidi. Külli mõnitas küll peale igat luuletust, et "ise tegid jh? Kohe aru saada", aga pole oluline, vähemalt kingid meeldisid.

Teisipäeval sõitsin (bussidega) Tallinna, sest kolmapäeval, 26. detsembril, esinesime Noortekohviku jõulupeol ning peale seda oli meil omal tagaaruumis väike istumine, kus jagasime loosipakid välja. Britta oli ära ununstanud, kellele tema kink minema pidi, ja loomulikult olin see mina, kellele tuli taas kord Britta loosipaki-küünal. Aga mulle meeldis. Tore küünal on :)
Paele FoorumTe: meeskonna jõulupidu oli afterparty, täis rõõmu, õnne, kinke ja karaoket.

Neljapäeval, 27. detsembril, toimus Saku suurhallis lastekodulaste jõulupidu. Kollase ja punase särgi seast valisin päikesekarva eksemplari (kollane rokib endiselt) ja pähe sain päkapikumütsi. Juhtus aga nii, et saja oodatud vabatahtliku asemel oli neid 200 ja laste arv tundus vaevu-vaevu seda ületavat (vb mitte nii hull, aga vähe tundus neid ikkagi). Seisin minagi, nagu paljud teised vabatahtlikud, keset kära ja möllu ja igavlesin. Aegajalt käisin sumobatuudi juures, kust hiljem endale ka tegevuse leidsin. Poole peal (kestis kümnest viieni) olid peaaegu pooled juba läinud ja kui asi lõpuks läbi sai, võis silmata nii kuskil 40 vabatahtlikku, kes vapralt vastu pidasid. Aga lahkudes oli tuju super. Alguses ei saanud küll vedama, kuid lõpus olime juba veidi ülekäteläinud jõmpsikate taolised - kargasime batuutidel, katsetasime sisebenjit ja hüplesime lava ees, jooksime sokkis ringi ja kallistasime maskotte.
Kell 18.00 samal õhtul hakkas OSI jõuluüritus. Üks väga huvitav mees käis lugusid vestmas ja veel enam, oleks tahtnud jäädi pärastiseks istuma ja olla seal, nagu tavaliselt, kuni Ele meid välja viskab (niimoodi viisakalt). Lahkusin aga õige pea, kui olin seal vaid 1,5 tundi olnud - ristiemad tulid külla ja tahtsin/pidin kodus olema. Kodune jõuluõhtu oli omamoodi, nagu ikka. Kuulasin suurte lugusid minevikust ja olevikust ja vastasin nende küllaltki veidratele küsimustele.
Terve pühadeaja käis üks eriline sära ja sädemeke minuga kaasas, kuid selle päeva lõpuks olin pühademeeleolust juba hingetu. Reedel otsustasin, et käin tol aastal viimast korda päkapikumütsiga ja siis said jõulud minu jaoks läbi.


Ükspäev mul tulid rõõmupisarad silma. See oli selsamal viimasel jõulupäeaval. Ma natuke aega kõndisin vaikselt, silmad märjad ja siis hakkasin nutma.

Vahel on raske valida. Siis tuleb ennast kokku võtta.

No nüüd tuleb üks tõsine aastaülevaade, niipalju, kui see võimalik on.








See on see kiirekiire veebruar, kus enne Kristeli minekut võimalikult palju ära tahtsime teha. Tol päeval jalutasime koertega ja tegime nende jalutusplatsi korda.










Filmi tegemine. Nii külm oli, et ainult mina, Britta ja Hanna olime valmis end ohverdama.










Mul ei ole Vanalinna päevadest endal vist ühtki pilti hetkel, kuigi mäletan, et neid sai tehtud küll.









Tartu hansapäevade avarongkäik. Suure pildi peal leian endagi kergesti üles. Aga neid tammumisi oli paari päeva kohta ikka piisavalt: avarongkäik, kauplemise alguse rongkäik, rüütliturniiri rongkäik, lõpurongkäik. Iga kord sama jama - ürbid selga, kes millise tõrviku saab, kuhu nüüd minna tuleb... Ei, väga tore oli!

Rootsi reis sattus suve kõige kiirema perioodi peale, nii et need magamata ööd enne magamata öid magamata ööde otsa olid päris kurnavad, kuid kindlasti kogu hilisemat rampväsimust väärt.















Peterburist tuli meeletult palju ilusaid pilte, aga kui valida on raske, siis eredaim elamus oli ikkagi see toit, mida ma, kuigi pildilt võib ekslikult muud järeldada, muidugi ei söönud.













Ei seostu eriti koosolekutega? Minu arust ka, aga niimoodi vedeledes ja poosetades sai terve kevad veedetud. Naljakas, et praegune kuri Britta, kelleta ükski koosoleks vist õieti ei õnnestuks, oli siis see kõige suurem millegi-muuga-tegeleja.












Norra
Nii pikk reis, eks oli paremaid ja halvemaid hetki, aga vähemalt oli kogu aeg meeletult ilus.








Vabatahtlike väljasõit Pranglisse. Kõigepealt sai hullumoodi tööd tehtud, siis riietega ujuma, külaliike hingetuks kiikuma... Öösel suutis muidugi Hanna veel üllatada. Hüpersuper oli.












NOVAATA. Wuhuu, sain märke teha..kuni keski noored mu laua vallutasid + pidin veel vähemalt 10 keski ninasarvikuga märki tegema. Õu, I hated that.












My best friends (L)
















Vabatahtlikega Setumaal. Filme hakkame just vaatama. Tüdruk minu ees, punasetriibuliste sokkide ja punaste juustega, päästis mu elu tol õhtul. Hanna on üldse tore :)










Sai üks kord Uulma klassis natuke mängitud ja hüpatud. FoorumTe: fotoshuut, pildid tegi Tõnu Tunnel. Meenub kohe üks kurikuri küsimus, millega Katriini alati naerma saab.









Rebane oli täitsa huvitav olla, kas või ainult see üks päev. See oli tore, et kui kunagi keegi ei teinud midagi kaasa, siis seekord olid terve klass mõnusalt punases ja veidras.













Päris mõnusalt sai ringi käidud, ikka igale poole jõudsin. Üleüldse, parim suvi oli!










Vabatahtlike jõulunäidend 2007. See ei ole päris näidend. See on proov.

Varsti ilmuvad ehk kuskile ka etenduste ajal tehtud pildid, siis saab kõrvalseisjapilguga ka vaadata, et kui valged päkapikud ikkagi on.








Ei jaksa enam. Aga vähemalt on õhtu õnnestunud - nägu naerul, tuju hea..

Aasta 2007

Ma ei tea, kas on veel vara aastast kokkuvõtet teha, aga pole kaua kirjutanud, emotsioone ja elamusi jällegi meeletult palju. Aasta algas juba huvitavalt, aina paremaks läks, meeletult kiire veebruar (sai lausa film vändatud ja vähemalt paar korda nädalas vabatahtliku tööd tehtud + Kanepi), Vanalinna päevad, hansad, eksamid, lõpetamine, Rootsi reis, Venemaa, sünnipäev kuubis (sai jah seekord lausa kolm korda tähistatud :D), projektikirutamise-kevad, Soome-Rootsi-Norra nädalad, Treffi lõpupidu (täna sai juba Brittaga meenutatud, nii et oli vaja kohe ära ka märkida), Prangli, Novaata, uued sõbrad ja vanad sõbrad (ja endised sõbrad), Setumaa, FoorumTe:, uus klass ja pinginaaber. Rebane olin ka ja akadeemia lõpetamine osutus samuti päris suureks saavutuseks. Siis veel Roheliste rattaretk, kõik need etendused ja kontserdid, mööda eestimaad trippimine ja muidu olemine ning nüüd vabatahtlike näidend ka veel sinna otsa + veel Päkapikula, OSI, reedene FoorumTe: jõulupidu ja pühapäevane Heateo jõulukas ja siis erilised õhtud eriliste inimestega...
Kõik on nii kiiresti läinud, et ma pole jõudnudki veel jõule ootama hakata. Kui nüüd veel lumi ka õigeks ajaks maha tuleks, oleks mu aasta täiuslik.

Eile Tiigi ääres jalutades sai meile osaks üks huvitav kogemus. No juhtus jh meil Brittaga kogemata, et sattusime eesti keeles omavahel rääkima. Ei, täiesti mõistan neid vene tüüpe, kes meile veel 10 minutit igasugu toredusi järgi karjusid. Ise muidugi üldiselt (tegelikult küll mitte kunagi) ei üldista, et kõik, kes eesti keeles räägivad, fašistid on, aga eks ole igaühe enda valida, mida ja millal..

Tänane esimene esinemine Käo päevakeskuses oli täitsa hull. Ei kartnud lavale veeremist või oma osa mängimist, hirmutas ainult see, et pean kellegi "lavale" kutsuma, aga ma ei teadnud hästi, keda tohiks ja kes üldse saaks tulla. Niigi mu elu päästnud Hanna oli lahkelt nõus aitama ja koos saime olukorraga, kuigi küll veidi omapäraselt, päris hästi hakkama. Mustakal oli juba lihtsamast lihtsam, ei mõelnudki, et peaks närvitsema või midagi.

Koolis viimasel ajal veidi liiga vähe käidud ja tundides natuke liiga palju lolli tehtud. Saksa keelde läksin ka üle paari nädala nüüd esimest korda, kohe visati KT ette, 3 kolme rööpaga sain :( Üldse väga kiiresti olen viimasel ajal allakäigutrepist alla libistanud, nii lihtne kuidagi. Samas, pole kunagi vist nii rahul muidu-asjade kulgemisega olnud, kui praegu.

Klaas on igal juhul pooltäis, arvab öku ja kuulab kanepimuusikat edasi.

"Tere, kas te tahate meiega mängima tulla? Jah, kohe siin ja praegu."

Aga eile seevastu oli hoopis teine lugu. Keskpäevane paaritunnine koolitus oli parem, kui ma ootasin, aga aina toredamaks läks - liikusime Britta, Merka ja Leenega (Katriin hülgas meid varakult, et ussikesi valmistada) noortekohvikusse, kus kogu oma raha ära kulutasin ja Merka ja Leene meid täiesti ootamatult hülgasid. Passisime siis päris kaua seal masendavat muusikat kuulates (kuigi tundus nagu see oleks väga lühike aeg), saime hakkama suurepärase <-kunstiteosega 15="" aga="" all="" alles="" anekdoote="" ber="" blogi="" britta="" brittaga="" brittal="" cafes="" d="" da="" demonstreeris="" div="" ees="" ei="" elamuse="" energiam="" et="" ev.="" ga="" h="" hakkas="" hakkasime="" helistasime="" hes="" hetk="" i="" idee="" ideid="" iga="" ike="" ikk="" ikka="" inimesed="" inimesi="" ja="" jalutasime="" juba="" julgesimegi="" k="" kahjuks="" kalamaja="" katriini="" katriiniga="" katriinile="" keerutanud="" kell="" kes="" keset="" kohtusime="" kontrollida="" ks="" ksteist="" kui="" kuid="" kuigi="" kutsuda="" l="" lemad="" liikuma="" litatud...="" lja="" lugesin="" m="" me="" meenutada.="" meil="" meile="" mida="" midagi="" mingi="" minna.="" mintui="" mis="" mme="" muidu="" n="" naerukrambid="" nendega="" ngida.="" ngu="" noorpaari="" nu="" nus="" nusat="" oi="" oli="" olid="" olime="" olnud="" oma="" on="" otsustasime="" p="" paari="" palju="" palu="" piisavalt="" platsi.="" platsil="" pool="" puks="" ra="" raekoja="" ralfi="" rane="" rast.="" reval="" ring="" rra="" s="" saime="" sain="" seal="" see="" siis="" skeptilised="" soov="" stromkale="" suur="" suurep="" suuresti="" suvalisi="" t="" ta="" taas="" tagant:="" tagasi="" tahad="" tahame="" tantsinud="" teeks.="" teemegi="" teha="" teistsugust="" telefon="" toomast="" tte.="" tuli="" tulla="" tundmatu="" tundsime="" ukse="" unustanud.="" unustanud="" ussikesi.="" uuesti="" v="" veidi="" vestma="" viitsinud.="">

"Suur triipudega kass.." "Sebra!"

Rohkem ei jaksa nagu üleeelmisest nädalast jagada, kui et ainult üks väike vestlus kumiseb peas. Tegevus toimub Nukutetris nii 3 ajal öösel.

Ringis seisavad 5 tüdrukut: Kelli, Britta, Jette, Hanna ja Elisabeth. Tolleks hetkeks juba tühi klaas käes läheneb neile üks mees (väärib ära mainimist, et tol hetkel oli majas rahvusvaheline seltskond).

veidi rohkem kui kergelt napsutanud mees: "Hello, what language do you speak?"
B: "..Estonian mainly."
veidi rohkem kui kergelt napsutanud mees: "Oh, you speak estonian .. ...................................................................................................oi, te räägite eesti keelt! .................Ma...............ma...............................ma..........................ma........ma lähen võttan parem uue napsi."


Te mõistaksite täiesti seda meest, kui oleksite näinud toidu, aga pigem just eriti joogi kogust. Nagu üks tähtis isik järgmisel päeval kommenteeris: "Raske lahing oli! Suured relvad. Nagu kahurist tuli seda. Ikka väga raske lahing oli. Kõik langesid."

Alias on nii hea.